„Maria Montessori Her Life and Work“ E. M. Standing

Itaallanna Maria Montessori sõnastas 1908. aastal laste õpetamise põhimõtted, mis panid lapsed ilma sunnita meeleldi õppima. Milline oli meetodi loomise teekond? Mida uut tõi Montessori haridusse, mida varem ei teatud?

Montessori elulugu - Maria Montessori (1870-1952) sündis itaalia kõrgklassi perekonda ja tal olid kõik võimalused naisele kohase hea hariduse omandamiseks. Samal ajal sündis ta ajastusse, kus naised said kõrgharidust omandada vaid õpetajatena. Noor Maria otsustas varakult, et temast ei saa õpetajat, vaid soovis saada arstiks. 

Olenemata isa ja hiljem ülikoolikaaslaste vastuseisust, sai Montessorist Itaalia esimene naisest meditsiinidoktor. 34 aastaselt sai Maria Rooma ülikooli professoriks. Ta töötas aktiivselt teadlase, arsti, pedagoogi, ülikooli õppejõuna ning oma meetodi aktiivse levitaja ja õpetajate koolitajana kuni oma surmani 81 aastaselt. Teaduse mõttes kõige produktiivsemaks peetaksegi tema 70-81 aastaselt tehtud töid. Marial oli poeg Mario Montessori, kellele usaldas oma elutöö edasiviimise.

Montessori isiksus - E.M. Standing kirjeldab Montessorit kui väga töökat, suure südamega ja intuitsioonile järgnevat inimest, kes tegutses teadusmaailma täpsusega ja oli pühendunud usklik.

Alles oma neljakümnendates mõistis ta, et ta suudab aidata laste õppimist uuel moel toetada. Pikka aega ta ei teadnud, mida tema töö ja haridus võimadavad luua ja töötas usus, et kõik sammud valmistavad teda salamisi tema missiooniks ette: “It was almost as if I was keeping myself for an unkonown mission”. 

Montessori meetodi aluseks sai töö vaimupuudega lastega Rooma ülikooli psühhiaatria kliinikus. Töö käigus märkas ta, et laste puuded on vähem bioloogilised ja pigem pedagoogilised. Tänu tema avalikele esinemistele antud küsimuses, määrati ta nn hullude kooli juhtima. Ta nimetab seda aega pedagoogika õpinguteks: “those years of practice are indeed my first and only true degree in pedagogy”. Selles koolis katsetas ta uusi õpetamise põhimõtted, mis osutusid nii edukaks, et tema nn idiootidest lapsed tegid ära riiklikud eksamid. Ligikaudu kümme aastat õppis ja uuris ta valdkonda, et rakendada oma meetodit ka normaalsete lastega.

Maria lähenes oma avastustele teaduslikult tehes mitmeid eksperimente. Kõigepealt avastus siis meetod. Montessori oli katoliiklane ja veendunud usklik. Spirituaalsus oli tähtsal kohal ja mõned kirjeldavad tema loenguid kui jutlusi. Temas kombineerus usklik ja teadlane harmooniliselt - teaduslik meetod lisas järjepidevuse, loogilise sidususe, teadusliku täpsuse; usk moraalse ja spirituaalse põhjendatuse.

Montessori meetod – „the Discovery of the child“. Roomas, San Lorenzo nimelise slummi ühes sotsiaalmajas, otsisid hoidjat lapsed, kelle eest ei hoolitsenud keegi kui nende vanemad pikki päevi tööd tegid. Vanemad pöördusid Montessori poole. See oli unikaalne võimalus. Montessori ei oleks saanud oma meetodit katsetada riiklikus süsteemis. Sotsiaalmajas, kus puudus tavaline koolikeskkond ja väljakujunenud õpetajaskond sai ta katsetada midagi täiesti uut. 

Ta asus õpetama 60 last, kes olid vanuses 3-6 aastast. Lapsi nimetati ühteaegu “little vandals“, samas kui Maria kirjeldas neid kui „tearful , frightened children, so shy that it was impossible to get them to speak..”. Ta teadis, et nii suurt hulka väikesi kasvatamata lapsi ei saagi õpetada. Ta pakkus neile keskkonda arenemiseks ja jälgis, mis juhtuma hakkab. Olenemata kahtustele hakkasid lapsed tema mänge ise hea meelega kasutama.

Maria vaatles laste tegevust süstemaatiliselt ja püüdis kirjeldada last just sellisena nagu ta lähtuvalt oma pärisolemusest on - “The only thing that impresses me is truth”. Ta püüdis leida viisid, kuidas luua keskkond, kus õppimine tuleks lastele loomulikult. Näiteks lähtub tema meetod sellest, et:

-       Lapsi tuleb koheda austusega. Hariduse põhiprobleem pole mitte hariduslikku vaid sotsiaalset laadi - vaja on uut ja paremat suhet laste ja täiskasvanute vahel. Last nähakse kui täiskasvanute segajat, kuid ta on väärtuslik praegu – „it is the Child who makes the man“. Lapse alaväärtustamine on universaalne probleem ja ütleb, et vaja oleks panna alus revolutsioonile. Kui lasta lastel areneda käskude ja alanduseta, saavad neist täisväärtuslikud täiskasvanud, kes oskavad üksteist austada ja maailmast kaob vägivald – see on „the Last Revolution“. Montessori seisis selle eest, et igas tegevuses, mida laps teeb, nähtaks väärtust. Geoloog leides kivistise ei soovi, et talle öeldaks, ptüi, viska kohe see rämps minemaJ

-       Lastele meeldib tööd teha. Laste mängud peavad olema õpetlikud ja suunama last järk järgult uute teadmiste ja oskuste suunas. Mängud peavad olema eakohased (vastama tundlikkuse perioodile) ja lapsele käeulatuses, et ta saaks nende vahel ise valida ja mängima hakata. Lapsed armastavad sama tegevust korrata. Lapse mängu ei tohi sekkuda, et ta saaks ise elamuse arengust ja hakkamasaamisest. Mängudesse peab olema tagasiside sisse ehitatud, et laps saaks ise aru, kui ta on midagi valesti teinud ja oskaks enda tegevust korrigeerida. Montessori leidis, et laste soov teha tööd viis selleni, et lapsed eelistasid tööd nt nukkudega mängimisele.

-       Vabaduse kaudu saab lastele õpetada distsipliini. Suurim tunnustus on lastele see, kui nad saavad liikuda oma teadmistes edasi järgmisele tasemele. Vabadus käib käsikäes distsipliiniga. Kui anda vabadus töötada huvitavate asjadega, siis ei taha keegi, et neid segataks. Selline kogemus paneb aluse oskusele väärtustada teiste segamatu tegutsemise aega. See on distsipliini aluseks. Montessori avastas, et lapsed ei vaja innustuse ja karistuse süsteemi, et ennast motiveerida, nad muutuvad heaks ja korralikuks kui õpivad töötama.

Montessori põhimõtted põhinevad inimeste universaalsetel omadustel, seetõttu sai tema meetod palju tähelepanu üle maailma, olenemata usutunnistusest.

E.M. Standingu raamat on põhjalik ülevaade Montessori elu- ja tööloost. Arvestades, et Standing oli Montessori isiklik tuttav, siis kasutab autor aeg-ajalt emotsionaalset ja Montessorit ülistavat stiili. Liigse ülistamise eest on raamatut kritiseeritud. Mind see ei häirinud, oligi hea vaheldus pikkadele kirjeldustele.

Lisaks: näiteid tänapäeva Montessori klassiruumist Ameerikas: www.montessoriguide.org  

E. M. Standing „Maria Montessori Her Life and Work“ (1984)

"Arvo Pärt peeglis" E. Restagno

Raamatu „Arvo Pärt peeglis“ autor on Itaalia muusikateadlane ja –kriitik Enzo Restagno, sisaldades vestlusi Arvo ja tema abikaasa Nora Pärdiga ning esseid ja artikleid teiste muusikateadlaste ning muusikute poolt.

Püüd mõista Arvo Pärti mõttemaailma ja elufilosoofiat osutus küllalt ambitsioonikaks. Esiteks ühest maailma tuntuimast ja originaalseima loominguga Eestist pärit heliloojast pole palju kirjutatud. Teiseks sain aru, et inimesena ei ole Pärt üleliia avatud oma filosoofiast rääkima justkui ei leiaks selle väljendamiseks sõnu. Muusika on tema maailm, tintinnabuli on tema keel ja noodikiri tema grammatika.

Salapära Arvo Pärdi maailma ümbert ei ole minu jaoks siiski hajunud. Vastupidi, kui ma ootasin, et on võimalik tema maailmast raamatu kaudu osa saada, siis positiivne hoomamatus on isegi kasvanud. Siiski oli see lugemine suurepärane aitamaks kuulata ja kuulda Arvo Pärdi kirjutatud muusikat. Lugemisega vaheldumisi kuulatud teosed haarasid mind kaasa just selle mõjul, mida olin nende kohta teada saanud. 

Arvo Pärdi muusikalise väljenduse otsingud paljude aastate vältel lähtusid temast endast, sügavast sisemisest tungist luua midagi, mille olemasolu ta ilmselt vaistlikult tajus, aga mille kirjeldamiseks puudusid vahendid. Pärt ise ütleb, et otsis “alasti häält, millest lähtub kõik”, algallikat, tuuma, seda “ühte”, mis esindab täiuslikkust ilma üleliigse ballastita. Ma arvan, et Pärdi sihtmärk oli tajuda elu mõtet. Oma stiili ja muusikalise väljendustehnika leidnud Pärti kirjeldatakse kui jumalaga leppinut, kellel pole enam maailmale pretensioone. 

Kirja pandud vestlustest võib aru saada, et Pärdi tintinnabuli-stiil on süstemaatilise töö tulemusena arendatud süsteem, kirjeldamaks kuidas seda muusikat luua ja millistele elementidele ehitada, see stiil ei ole juhuslikult leitud viis muusika loomiseks. Minus tekitas see mõistmine austust.

Arvo Pärdi metafüüsilise ja religioosse muusika põhimõteteks on lihtsus ja struktuur. Ta ütleb, et arvudeta pole heli ning seepärast on muusika rangelt matemaatiline. Keel annab samas muusikale elu ning määrab teose iseloomu. Sõnad, laused, komad sünnitavad muusika näidates oma rütmiga ette, mis peab muusikas toimuma. Samas on Pärdil keskne püüdlus, et tekst muutuks koos muusikaga objektiivseks ja sellega nagu üldkehtivaks. 

Pärt ise arvab, et tema muusika populaarsus peitub loogikas, lihtsuses ja struktuuris, kus ka ühel noodil on ilu ning pausil ja vaikusel on oma roll. Teiseks leiab ta, et maailmas on praegu vajadus vaimsuse järele, mida tema teosed kannavad. Ta leiab, et inimene ei ole ajas muutunud ning sakraalsete tekstide tõed kestavad edasi. Tekstid ootavad kuni inimene ise nendeni jõuab ja neist toetust leiab.

Mul on raske mõista, mida tähendab, et muusika matemaatiline mudel/päritolu või milline on heli seos arvudega. Mina tõlgendasin seda nii, et tintinnabuli testsugune ajamõõde, mitteharjumuspärane rütm, pingeväli meloodiaheli ja saateheli (tintinnanbuli) vahel loovad sellise vibratsiooni, mis tekitab kuulajas teatud vaimse võnkumise, mis kannab edasi seda sõnumit, mida Pärt tahab anda. Vibratsioon mõjutab kuulaja keha ja seeläbi meeli, mille kaudu meil on võimalik tekkinud tundeid märgata ja defineerida. Selliselt võiks kirjeldada ükskõik millise muusika toimet. Meie vastuvõtlikkus erinevale muusikalisele vibratsioonile sõltub ehk sellest, milline võnkumine meie kehale meeldiv tundub. Arvo Pärt on leidnud selle viisi, kuidas oma vibratsiooni muusika kaudu edasi anda. 

„Arvo Pärt peeglis“ oli lugemiskogemus, mis viis mind muusika sisse.

Enzo Restagno "Arvo Pärt peeglis" (2005)

Juhuslikult sattusin sel nädalal lugema artiklit, milles Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, TTÜ programmeerimiskeelte semantika professor ja TTÜ Küberneetika Instituudi juhtivteadur Tarmo Uustalu kirjutab ka muusika ja matemaatika sarnasustest "Kas matemaatikat saab muusikaliselt analüüsida"