Sildid

aju (6) aktsiad (2) aktsiaturg (1) armastus (1) articifial brain (2) artifical intelligence (2) asjad (1) automotive (2) bilanss (1) bitcoin (1) brain (2) budism (1) checklist (1) consciousness (2) culture (1) dialoog (1) dieet (1) eelarve (2) eesmärgistamine (3) eesmärkide seadmine (2) eestlased (1) ehitamine (1) elukvaliteet (3) elulugu (7) emotions (1) emotsioonid (4) eneseareng (11) enesejuhtimine (3) eneseusk (4) eneseväljendus (1) ettevõtlus (1) evolutsioon (2) excellence (1) filosoofia (2) finantsharidus (2) genoom (1) Goldstein (1) haridus (4) hariduspoliitika (1) inimeseks olemine (2) inimlikkus (1) innustamine (3) interjöör (1) introvert (1) intuitsioon (3) investeerimine (7) investor (1) isiksus (1) Jaapan (1) jagamismajandus (1) jooksmine (3) juhtimine (9) kaizen (1) karjäär (3) kirurgia (1) kodu (1) kogemus (1) KonMari (1) korrastamine (1) kosmos (1) kriitika (1) kukupai (1) kulgemine (1) kultuur (5) kübersõda (1) lastekasvatus (1) leadership (8) lean manufacturing (1) liider (2) läbirääkimine (2) majandus (1) majanduslik iseseisvus (4) management (3) Martin (1) meditatsioon (2) missioon (1) Montessori (1) muusika (2) mõtisklus (1) mõtlemine (6) mõtlus (1) naine (4) naine ja töö (2) naised ja töö (2) olulised vestlused (2) oskused (4) pealiskaudsus (1) pidev parendamine (2) psühholoogia (2) raha (1) rikkaks (2) rikkus (1) robotid (2) running (1) scrum (1) siin ja praegu (1) sisustus (1) suhtlemisoskused (2) suurelt tegutsemine (3) süsteemsus (2) talent (4) teadlased (2) teadus (2) teadvus (5) tegevusjuhendid (1) tehnoloogia (2) terviktoit (1) toit (2) toitumine (2) tšakrad (1) tulemuste saavutamine (2) tulevik (4) tähenduslik elu (4) ulme (1) vaesus (1) vaimsus (5) vanemaks olemine (1) veenmine (3) vigade vältimine (1) visioon (1) õnn (4) äri (4) üksindus (1) üüritulu (1)

esmaspäev, 1. juuni 2015

"Siin ja praegu: kohalolekujõud" Eckhart Tolle (2004)

Eckhart Tolle raamat on sisutihe. Tolle küsib raamatus endalt skeptiku "häälega" küsimusi ning vastab sina-vormis ja lihtlausetega, justkui rääkides sõbraga. Hakkasin raamatust välja kirjutama tema maailmavaate nurgakivisid, aga olulisi aspekte oli palju. Nii juhtuski, et kirjutasin "pool" raamatut ümber (mõningaste lause lühenduste või lausete ümbertõstmisega). Tolle toob vaimse arengu keskmesse inimese enda suhte iseendaga. Ta väidab, et enamasti meie mõtted ja emotsioonid juhivad meid elama mineviku mälestustes kahetsedes või tulevikku igatsedes. Nii teeme endale pidevalt valu. Me saame valida elada olevikus, sest siin toimub päris elu. 

***

Olemine on Jumal. Olemise eelis on see, et tegemist on avatud mõistega. Ta ei taanda mõõtmatut nähtamatut konkreetseks millekski. See on meie olemus, tunnetatav enda olemasoluna.

Sinu mõtted pole sina. Olemise kogemise kõige suurem takistus on samastumine mõistusega. Oleme sunnismõtlejad. Valgustatus, see on vabanemine lakkamatu mõtlemise orjusest. Mõtlemisest on saanud haigus. Haigus tekib siis, kui kaob tasakaal. Sina ei kasuta mõistust valesti aga tema kasutab sind. Sa usud, et sina ja su mõtted on üks ja sama. See on pettekujutelm. Vahend on sinu üle valitsema hakanud. Kas sa suudad oma mõtteid soovi korral välja lülitada?

Sa saad olla vaatleja. Hääl sinu peas kommenteerib, spekuleerib, hindab, võrdleb, arvustab, kaebleb. Sellel häälel ei pruugi olla midagi ühist sinu hetkeolukorraga. Ta võib heieteada eilsest või mängida läbi tulevikuolukordi. Mõistus on sinu isikliku mineviku ja kultuurilise tausta produkt. Paljude inimeste peas elabki piinaja, kes neid pidevalt ründab või karistab.

Pööra tähelepanu korduvatele mõttemustritele, ole oma häält kuulates erapooletu, ära anna hinnangut. Varsti hakkad märkama, et mina olen oma kohaloleku tunnetamine, mitte mõte. Sel juhul kaotab mõte sinu üle oma võimu ja lahtub, sest sa lakkad end oma mõtetega samastumast.

Ole kogu oma tähelepanuga siin ja praegu. Mõtte taandudes tunnetad mõttevoo katkemist, mis muutuvad ajapikku pikemaks. Sa hakkad kogema rahu ja vaikust. Sel viisil tõmbad teadvuse tähelepanu mõttetegevuselt kõrvale ja tekitad pausi, kus oled erk, aga mitte mõtlev. Selles on meditatsiooni mõte. Kui sa õpid end mõistusest eristama, siis sa ei võta oma mõtteid enam nii tõsiselt ja su enesetunne ei sõltu neist enam.

Me oleme mõtlemisest sõltuvuses, sest me arvame, et lõpetame mõtlemise, lakkame olemast. Elu jooksul kujuneb välja kultuurile ja isiklikule taustale vastav kujutluspilt endast ehk ego. Ego ei tunne olevikuhetke, tähtsad on vaid minevik ja tulevik. Ta püüab alati minevikku elusana hoida, sest kes sa ilma selleta oleksid? Ta projitseerib end pidevalt tulevikku, et olla kindel oma jätkusuutlikkuses ja püüab leida mingit vabanemist või eneseteostust. Kunagi kui juhtub üks või teine asi, saan õnnelikuks, leian rahu. Ego saab olevikust täiesti valesti aru, sest vaatab olevikuhetke minevikusilmadega või taandab olevikuhetke millegi saavutamise vahendiks.

Loomine toimub siis, kui kasutame mõtlemist praktilisel eesmärgil ja olles vaba kontrollimatust sisedialoogist. Loomine toimub vaimse vaikuse hetkedel, pendeldades vaikuse ja mõtete vahel. Inimmõistus on ellujäämismehhanism, ta oskab rünnata teisi ja kaitsta ennast teiste eest, koguda, salvestada ja analüüsida informatsiooni.

Emotsioon on keha reaktsioon, mõtte peegeldus kehas. Emotsioon tekib keha ja mõtte kokkupuutepunktis. Näiteks ründav või vaenulik mõte tekitab kehas energia kuhjumise, mida me vihaks kutsume. Keha valmistub võitluseks. Mõte sellest, et sind rünnatakse füüsiliselt või psühholoogiliselt, tekitab kehas pinge ja see on hirmu füüsiline avaldus. Tugevad emotsioonid muudavad keha biokeemiat. Emotsioone jälgides võib oma mõtetest teadlikuks saada. Mida enam sa samastus oma mõistusega, oma eelistuste, hinnangute ja tõlgendustega, mida vähem sa vaatleva teadvusena olevikuhetkes elad, seda tugevam on emotsionaalne laeng.

Kui sa tahad oma peas toimuvat tundma õppida, annab keha sulle alati tõese peegelduse. Tunneta emotsiooni oma kehas. Kui on olemas tajutav vastuolu, siis mõte valetab. Emotsioon räägib tõtt mitte sinu kohta, vaid sinu vaimuseisundi kohta sel hetkel. Konflikt teadlike ja alateadlike mõtete vahel on tavaline. Sa ei pruugi alateadlikku mõttetegevust mõttena teadvustada, kuid alati väljendub see kehas emotsioonina ja seda oskad sa tähele panna. "Mis minu sees praegu toimub?" - vaatle ja kui emotsiooni ei ole, süüvi veel sügavamale.

Mõtlemine olukorra, sündmuse või inimese üle, mis on emotsiooni tekitanud annab emotsioonile energiat. See omakorda õhutab mõtet. Emotsioone võib ka lihtsalt valuks nimetada. Need on igipõlise ja muutumatu emotsiooni eri variandid, mille kõige lähem vaste on hirm. Mõistus suudab saavutada vaid valu ajutise leevenemise. Ta ei aita sind, sest ta on ise osa "probleemist". Üürikese sisemise rahu momendid on võimalikud siis, kui mõttevoolu tekivad pausid.

Sisemisest vaikusest tõuseb habras, aga tugev rõõm, armastus ja rahu. Need on Olemise sügavamad tasandid, millel ei ole vastandeid, sest nad tekivad mujalt kui mõtteist. Emotsioonid alluvad vastandite seadusele. Nauding tekib millestki välisest, mis on täna nauding, see teeb homme valu.

Ära tekita olemasolevas hetkes uut valu. Praegu tekkiv valu on põhjustatud sellest, et on midagi, mida sa ei kiida heaks või ei võta omaks. Sa protestid selle vastu, mis on. Mõttetasandil on protest alati seotud hinnangutega, ka avaldub teatud negatiivsusena. Valu suurus sõltub protesti suurusest ning see sõltub omakorda sellest, kui tugevalt samastud oma mõtetega. Mida rohkem sa oma mõtetega samastud, seda enam sa kannatad. Mida enam suudad sa austada ja tunnistada olevikuhetke, seda sõltumatum oled mõtetest.

Mõista, et olevikuhetk on kõik, mis sul kunagi on. Missugune olevikuhetk ka ei oleks, lepi sellega nagu oleksid selle ise valinud. Kui sa enne elasid ajas ja külastasid olevikuhetke põgusalt, siis hakka nüüd selles hetkes elama ja käi minevikus või tulevikus vaid siis, kui on vaja lahendada eluliste olukordade praktilisi aspekte. Vastupanu elule endale on mõttetu.

Valukeha. Jälgi, millise hinnangu mõistus praegusele hetkele annab, ja kuidas see hinnangute andmine - pidev kohtumõistmine - valu ja ängistust tekitab. Osa emotsionaalsest valust sulandub minevikuvalusse, mis seal juba ees oli, talletub sinu peas ja kehas. See on emotsionaalne valukeha, mis võib olla uinuv või aktiivne. Valukeha võib uinuvas olekus olla 90% ajast ja inimesed kogevad seda vaid teatud olukordades, kui mõni sündmus selle aktiveerib. Mõned inimesed elavadki oma valukeha kaudu.
Otsi enda seest pisimaidki märke sellest, et oled õnnetu. See võib märku anda valukeha ärkamisest nt ärrituse, kannatamatuse, kurvameelsuse, soovina haiget teha, vihana, raevuna, depressioonina, vajadusena suhe melodramaatilisemaks muuta jne. Kui valukeha on su enda võimusesse haaranud, igatsed sa aina uut valu. Sinust saab ohver või süüdlane või mõlemat.

Hetkel, mil sa valukeha vaatled, katkeb samastumine. See on kõrgem teadvuse tase, mida mina nimetan kohaolekuks. Ta ei saa sind enam kasutada ja sinuks olemist teeselda, oled kogenud olevikuhetke jõudu. Ei saa võidelda valukehaga, tekib konflikt. Vaatlemisest piisab. Valukeha elab mõnda aega edasi ja püüab sind samastuma meelitada. Pidev teadvustatud tähelepanu purustab sideme valukeha ja mõtteprotsessi vahel ning muundumisprotsess võib alata. Selles peitub muistse alkeemia esoteeriline tähendus. Algmetalli muundumine kullaks, kannatuse muundumine teadvuseks. Sisemine lõhe väheneb, inimene saab tervikuks. Nüüd on sinu ülesanne mitte tekitada juurde uut valu.

Valukeha on ahistatud eluenergia. Ta on pöördunud enda vastu ja temast on saanud elu vastand. Keskendu tundele enda sees. Tea, et see on sinu valukeha. Tunnista selle olemasolu. Ära mõtle sellele, ära lase tundel mõtteks kujuneda. Ära hinda või analüüsi. Ära samasta end sellega. Ela praeguses hetkes ja jälgi enda sees toimuvat. Teadvusta nii emotsionaalset valu kui vaikivat vaatlejat. See on olevikuhetke, sinu enda teadvustatud kohaloleku jõud ja vägi. Vaata, mis juhtub.
Psühholoogiline hirm on midagi muud kui otsene ja tõeline oht. Sellel on palju erinevaid vorme: ebamugavustunne, mure, ärevus, närvilisus, pinge, kartus, foobia ja nii edasi. See on hirm millegi ees, mis võib juhtuda, mitte selle ees, mis praegu toimub. Sina oled siin aga su mõtted on siis tulevikus ja sa kaotad sideme olevikuhetkel lihtsuse ja väega ning ärevus muutub sinu pidevaks saatjaks.

Vabanedes samastumisest oma mõistusega ei ole sinu jaoks enam vahet, kas sul on õigus või mitte. Kaob alateadlik soov igas vaidluses peale jääda. Sa võid kindlalt ja valju häälselt oma seisukoha teatavaks teha. Kadunud on agressiivsus ja kaitsehoiak. Mida sa kaitsed? Illusoorset identiteeti, kujundit oma peas, fiktiivset tähendust. Jälgimine aitab distantseeruda, sellega lõpevad võimumängud. Võim on tugevuseks maskeerunud nõrkus. Mõistusest kaugemale arenenud inimeste hulk on väga väike ja seetõttu elevad peaaegu kõik, keda sa oma eluteel kohtad, pidevas hirmus. Ainult hirmu suurus on erinev, kõikudes ärevusest ohutundeni.

Sisemine tühimik ehk sügav rahulolematuse või ebatäiuslikkuse tunne avaldub pidevas tundes, et sa pole midagi väärt või piisavalt hea. Alateadlikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse või tahtmisena. Sisemise tühimiku täitmiseks hakkavad inimesed otsima elule erinevaid väljundeid ja asju, millega samastuda nt vara, raha, edu, võimu, tunnustust, erilisi suhteid. Ikka selleks, et ennast paremini, terviklikumana tunda. Eesmärgini jõudes mõistavad nad, et tühimik pole kuhugi kadunud ja see on põhjatu.

Kuni su elu juhib egokeskne mõistus, ei saa sa kunagi rahu. Või see on vaid hetkeline vahetult pärast ihaldatu saavutamist. Egol on vaja samastuda väliste asjadega nt asjadega, tööga, ühiskondliku positsiooniga, teadmiste ja haridusega, ühiskondliku positsiooniga, välimuse, eriliste võimete, suhete, enda ja perekonna minevikuga, uskumustega ja sageli ka poliitiliste, rassiliste, religioossete ning muude kollektiivsete identiteetidega. Aga ükski pole neist sina. Kas oled valmis neil asjadel minna laskma? Kui mitte enne, siis surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladus on surra enne surma ja teada, et surma pole olemas.

Kunagi pole olnud midagi, mis poleks toimunud olevikus. Sa tunned vajadust elada enda mälestustes ja ootuses. Sellest sünnib lahkkamatu huvi mineviku ja tuleviku vastu ning hoolimatus praeguse hetke suhtes. Minevik annab sulle identiteedi ja tulevik lunastuse - rahulolu ükskõik, mis kujul. Mõlemas on illusioonid. Eemalda aeg oma mõttemaailmast ja ta lakkab olemast, kuni sa teha kasutada tahad. 

Aeg pole väärtuslik, vaid hetk väljaspool aega. Zenimeister Rinzai küsis: Mis on see, mida pole praeguses hetkes? Võimas küsimus, millele on võimatu mõttetasandil vastata. Ajatu dimensiooniga kaasneb teistsugune teadmine - niisugune, mis ei hävita igas asjas ja elusolendis elavat hinge. Teadmine, mis ei riku elu pühadust ja müsteeriumi, vaid sisaldab sügavat armastust ja austust kõige oleva vastu. Mõistus ei tunne puud, vaid sisaldab puu kohta käivat infot. Mõistus ei tunne sind, ta teab vaid sinu kohta käivaid hinnanguid, fakte ja arvamusi. Ainult Olemine tunneb vahetult.

Psühholoogiline aeg. Hakka jälgima oma harjumust mõtetega olevikust põgeneda. Hakkad märkama, et kujutluses on tuleviks sageli halvem tekib ärevus või parem, tekivad ootused. Olles olema mõtete vaatleja ole oma reaktsioonidest vähemalt sama huvitatud kui olukorrast või inimesest, kellele või millele sa reageerid. Pööra tähelepanu sellele, kui sageli su tähelepanu olevikku või minevikku libiseb. Ära anna oma vaatlustele hinnanguid. Vaatle mõtet tunneta emotsiooni, jälgi reaktsiooni. Ära tee neist probleemi.

Psühholoogiline aeg ähmastab olevikuhetkes kättesaadavat väge ja loovat potentsiaali. Elu kaotab erksuse, värskuse ja imetabasuse. Vanad mõttemudelid, käitumismallid, reaktsioonid ja ihad avalduvad lõpututes näitemängudes, sinu peas olevas stsenaariumis, mis varjutab olevikuhetke ja moonutab tõde. Nii tekib su peas kinnisidee, et tulevik on väljapääs ebarahuldavat olevikust.  
Kui su tuleviku määrab olemasoleva hetke teadvuse kvaliteet, siis mis määrab ära teadvuse kvaliteedi? See kui kohal sa suudad olla praeguses hetkes. Seega on olevik ainus koht,  kus toimuvad tõelised muutused.

Sul pole illusoorseid ootusi, et tulevikus tuleb miski või keegi ja päästab sind või teeb su õnnelikuks. Sügavamal tasandil oled sa juba täiuslik ning sellele äratundmisele jõudes tekib kõigi sinu tegevuste ümber rõõmuenergia. Vabanedes psühholoogilisest ajast ei aja sa oma eesmärke taga sünge otsustavusega kannustatuna hirmust, rahulolematusest, vihast või tahtmisest olla keegi. Sa ei muutu hirmu või pettumise tõttu passiivseks. Kui su identiteet rajaneb olemisel, kui sa oled vaba psühholoogilisest vajadusest olla keegi, ei sõltu enam õnn ega enesehinnang tulemusest ja sa oled vaba hirmust.

Olevikuhetk. Kõigepealt hakkad sa aja ja kohaloleku vahel edasi-tagasi liikuma. Märkad, kui harva on su tähelepanu olevikuhetkes. Teadmine, et sa pole kohal on juba suur edusamm. See teadmine on kohalolek, mis sellest, et see alguses vaid sekundeid kestab. Seejärel hakkad järjest enam olevikule keskenduma, kuni märkad, et suudad selles juba kauem viibida. Olevik kaob käest aga sa tuled ikka ja jälle tagasi. Lõpuks muutub kohaolek sinu põhiolemuseks. Enamik inimesi ei koge kohalolekut mitte kunagi. Või siis ainult harva ja kogemata, mõistmata, millega on tegemist.

Ebateadvus. Enamiku puhul saab rääkida vaid ebateadvusliku erinevatest tasemetest st tavaline või sügav ebateadlikkus. Tavaline ebateadvuslikkus on samastumine mõistuse, emotsioonide, reaktsioonide, tahtmiste ja vastumeelsusega, millega kaasneb pidev ebamugavustunne, rahulolematus, igavlemine ja närvilisus. Siis kui asjad vilu kisuvad, muutub tavaline sügavaks ebateadvuslikkuseks- teravama ja tajutavama kannatuse või kurbuse valuks. Ta muutub valuks, kui ego satub ohtu või kui elusituatsioonis või suhetes tekib kas reaalne või väljamõeldud ohuolukord. See erineb oma olemuselt tavalisest seisundist vaid intensiivsuselt.

Intensiivne negatiivsus. Pidev vastuseis sellele, mis on, muutub tugevaks tekib intensiivne negatiivsus - näiteks viha, suure hirmu, agressiooni või depressioonina. Vägivald on ilma sügava ebateadvuslikkuseta võimatu. Negatiivse energiavälja võib tekitada ka teatud rahvahulk või isegi terve rahvas.

Teadvuse parim indikaator on see, kuidas sa elu väljakutsetega toime tuled. Ebateadvuslikud inimesed kipuvad sel juhul veel sügavamale ebateadvusesse langema ning teadvuslikus inimesed muutuvad veelgi teadvuslikumaks. See võib sind üles äratada või veelgi sügavamasse unne tirida. Kui sa ei suuda kõige normaalsemates olukordades nt üksi toas olla, või kedagi kuulates "kohal olla", ei suuda sa päris kindlasti teadvustatult tegutseda ka siis, kui midagi viltu läheb, kui sa kohtud ebameeldivate inimestega või jääd millestki ilma. Sinus reageerib viha ja tõmbab sind sügavamale teadvustamata käitumise tasandile. Seepärast on oluline tuua oma elu argitegevustesse rohkem teadvust. Kui sa õpid oma mõtteid ja emotsioone jälgima, tõded sa üllatusega, kui harva sa end tegelikult oled hästi tundnud. Mõistuse tasemel võitlevad selle vastu hinnangud, rahulolematus ja peegeldused. Emotsionaalsel tasandil ebamugavustunne, pinge, igavus või närvilisus. Buddha õpetas, et kannatusete juuri tuleb otsida lakkamatutest tahtmistest ja ihadest.

Pidev murelikkus on saavutanud lääne tsivilisatsioonis erakordselt terava vormi. Oleviku vältimine kui kollektiivne väärtalitlus on sünnitanud väga õnnetu ja erakordselt vägivaldse kultuuri, mis on muutunud ohtlikuks mitte ainult iseendale, vaid kogu planeedile. Jälgi, kuidas sinus tekivad rahulolematus, mure ja pinge siis, kui sa oled hinnanguline ja kritiseerid tarbetult. Hea oleks küsida endalt: kas ma olen praeguse hetkega rahul? Või mis minu sees hetkel toimub? Ole oma sees toimuvast sama huvitatud kui ümbritsevast. Kui sinu sees on kõik korras, asetub ka kõik muu oma kohale. Suuna tähelepanu enda sisse. Pööra tähelepanu oma kehale. Uuri, mil moel sa eitad või salgad elu.

Mööna, et sa ei taha valu kannatada. Kas sulle ei meeldi see, mida teed? Kas oled nõustunud tegema midagi, mille vastu osa sinust tõrgub? Kas kannad mõne lähedase vastu vimma? Kas näed, et sellest tekkiv energia on nii kahjulik, et see mürgitab nii sind kui ka teisi? Vaata enda sisse. Kui sa näed pisimatki vastumeelsuse-haku kübet, siis jälgi seda nii mõistuslikul kui emotsionaalsel tasandil. Mis mõtted sul tekivad? Milline on see reaktsioon, millega su keha nendele mõtetele reageerib? Kui sa avaldad vastupanu sellele, mis on, muudad sa praeguse hetkel oma vaenlaseks. Sa kas räägi asjasse puutuva inimesega ja väljenda oma tundeid, või loobu oma negatiivsusest, mis su mõttes selle olukorra ümber on tekkinud ja millel pole mitte mingit mõtet. Mööna, et sa ei taha valu kannatada ja lase sellest lahti. Sügav valu vajab reeglina muundamist leppimise ja pideva tähelepanu kaudu.

Lepi olukorraga, ütle oma arvamus välja või muuda olukorda. Õige on see, et kui sa lepid oma emotsioonidega, siis ei pea sa neid enam pimesi välja elama ja teistele peegeldama. Kui tekib negatiivne emotsioon, siis lepi sellega. Sa polnud piisavalt teadvuslik, et valida - oled tige, vihane, ärritunud jne. Kuid kas sa ei peta ennast? Siit tuleks minna järgmisele tasemele, kus negatiivseid emotsioone enam ei teki. Kui seda ei juhtu, saab sinu leppimistest tühipaljas loosung.

Nurisemine on märk sellest, et sa ei lepi sellega, mis on. Kaebad selle üle, mida teised teevad, räägivad või ilma üle. Sellisel juhul muudad end ohvriks. Oma arvamust avaldades oled sa see, kelle käes on võim. Seepärast muuda seda olukoda ja tegutse või ütle oma arvamus võimalusel ja vajadusel alati välja või vastasel juhul loobu ja lepi olukorraga. Sa pead valima, leppima tagajärgedega, ilma mingite vabanduste ja negatiivsuseta. Hoia oma sisemine ruum puhas.

Loobu kõigepealt negatiivsusest. Läbimõeldud teadmistest lähtuvad teod on palju efektiivsemad kui need, mis on sündinud negatiivsusest. Sageli on ükskõik milline tegutsemine parem kui tegevusetus, eriti kui sa oled klammerdunud olukorra külge, mis on sulle juba pikka aega meelehärmi valmistanud. Kui teed vea, saad tagasisidet ja õpid sellest. Ära lase hirmul pähe tõusta! Vaatle seda, teadvusta seda. Nii lõikad läbi sideme hirmu ja oma mõtete vahel.

Kui sa ei saa midagi muuta, siis alistu täielikult olevikuhetkele. Alistumine pole nõrkus. Selles peitub suur jõud ja vägi. Masendunud, kibestunud, ennast haletsev mina ei ole parem. Alistunud inimesel on suur hingejõud. Alistused vabaned sa olukorrast enda sees. Sa näed kuidas olukord muutub, ilma, et sa peaksid ise selle heaks pingutama.

Või on midagi mida peadki tegema aga ei tee - võta end kokku ja tee see kohe ära. Või tunnista oma laiskust, passiivsust, ja vali mitte teha. Teadlikult. Naudis seda. Ole nii laisk ja passiivne kui suudad. Nii väldid sisemist konflikti.

Stress tekib kui oled siin aga tahad olla tulevikus. Sa kisud end lõhki. Kui on vaja võid kiiresti liikuda, töötada, ja joosta, ilma et sa olevikule vastupanu osutaksid. Tee seda südamest. Või elad sa minevikus ja mõtled sellest. Pole oluline, kas positiivselt või negatiivselt. Mõtled nt saavutustest, seiklustest, oma ohvriloost, kohutavatest asjadest, mis on sinuga tehtud või mida oled ise teistele teinud. Kas su mõtteprotsessid tekitavad süütunnet, uhkust, vastikust, viha, kahetsust või enesehaletsust. Nii võimendad väärarusaama iseendast. Sure mineviku jaoks igal hetkel. Viita sellele vaid siis, kui olemasolev hetk seda nõuab ja teisiti kuidagi ei saa.

Sa ei pea reaalses elus - vastandina oma mõtteprojektsioonile - mitte millegagi hakkama saama, mitte midagi tegema. Kas kujundad endale sellised mõttemallid, et olevik pole kunagi piisavalt hea, sõltumata su saavutustest. Kui suure osa oma elust veedad sa oodates? Väikeseks ootamiseks nimetan seda kui seisad järjekorras, liiklusummikus, ootad kellegi tulekut, töö valmis saamist, puhkust, paremat töökohta, laste täiskasvanuks saamist, tõelise suhte, edu, raha, valgustatust või tähtsaks inimeseks saamist. Küsi endalt, mis on su probleem praegu, mitte homme jne. Praeguse hetkega saad alati hakkama. Jõud, õige tegevuskava ja ressursid on olemas siis, kui sa neid vajad, mitte varem ega hiljem. Ootamine on suhtumine. Iga ootamisega tekitad sisekonflikti, sest su elu kvaliteet langeb, sest sul pole tulevikku. Ole tänulik selle eest, mis on. Ütle lahti ootamisest.

Sinu eluteel on sisemine ja väline eesmärk. Väline on saavutada midagi tulevikus. Sisemine puudutab teadvuse kvaliteeti antud hetkel. Väline teekond võib koosneda miljonist sammust, sisemisel teekonnal on ainult üks samm - see, mida sa praegu astud. Minevikkus süüvides muutub see põhjatuks kaevuks, sellel pole iial lõppu. Tegele minevikuga oleviku tasandit. Minevik on sinus igal hetkel, pööra tähelepanu oma mõtetele, käitumisele, emotsioonidele, minevik väljendub nendes. Jälgi neid, ära anna hinnangut, siis tegeled sa minevikuga ja lahustad seda oma kohaloleku kaudu. 

Kohalolekust ei saa mõelda ja mõistus ei saa sellest aru. Kohaloleku mõistmine on olevikus olemine. Kui sa olemist teadvustama hakkad, hakkab olemine ise ennast teadvustama ja tekib kohalolek. Olemine, teadvus ja elu on sünonüümid. Teadvus on vormi võtnud jumalik sisu. Kui teadvus vabaneb samastumisest füüsiliste ja meeleliste vormidega, muutub ta selleks, mida me nimetame puhtaks valgustatud teadvuseks või olevikus olemiseks. Siis muutub teadvus vaatlejaks ehk tunnistajaks. Vormist vabanenud puhas teadvus muutub tugevamaks ja mõttevormid nõrgemaks. 

Piiblis ütleb Jumal: mina olen alfa ja oomega ja mina olen elav üks. Kristus võib asendada olevikuga, kohalolekuga. Kristus viitab sinu jumalikkusele sõltumata sellest, kas sa oled sellest teadlik või mitte, ja kohalolek tähendab su ärganud jumalikkust ehk jumalikku olemust. Kristus: enne oli Aabram, mina olen. Viitab ajalise mõõtme lõppemisele. Tema maailma tuli igaviku mõõde, mis ei tähenda lõputut aega, vaid aja puudumist.  

Ära püüa olemist mõista. Olemist saab tunda. Ta on alati olemas, mina olen. Hirm on inimese pidev painaja seni, kuni inimene samastab end selle haavatava ja hoomamatu vormiga. Ja vabaks patust (ebateadvuslikkus, hullumeelsus) - sellest kannatusest, mida sa alateadlikult põhjustad endale ja teistele senikaua, kui see kujutletav mina valitseb inimese mõtete, sõnade ja tegude üle.

Sisekeha. Mõtlemise asemel keskendu kehale, kus olemine on tunnetatav nähtamatu energiaväljana. See energiaväi annab elu sellele, mida sina tajud füüsilise kehana. Tunneta keha seestpoolt. On ta elus? Keskendu hetkeks tundele oma sisekehas. Tunne sinu sisekehas on vormitu, piiritu ja hoomamatu. Sellesse võib alati sügavamale tungida. Kui sa praegu seda väga ei tunneta, pööra tähelepanu kõigele, mida sa tunned! Su sisekeha on vormilise identiteedi ja sisemise, tõelise olemuse vahelise ukse lävepakul. Muutumine toimub keha kaudu, mitte väljapool seda. Keha ei tohiks salata, isegi, kui paljud mõistust salgavad meistrid seda teevad. Jeesus ei lahkunud kunagi oma kehast ja läks koos sellega taevasse. 

Täielik tähelepanu tähendab täielikku leppimist. Terviklikult toimivas organismis ei ole emotsioonid kaua. Nad on kui hetkelised ringlained olemise pinnal. Kui sa pole oma kehas võib emotsioon elada sinu kehas päevi ja nädalaid, ta võib liituda teiste samas sageduse ja valukehaks muutunud emotsioonidega, muutuda sinu energiast toituvaks parasiidiks, mis tekitab füüsilisi haigusi ja teeb su õnnetuks. Keskendu emotsiooni vaatamisse ja jälgi, millesse on su meel klammerdunud nt enesehaletsusse jne. Siis pole sa andeks andnud endale, kellelegi teisele või mingile olukorrale. Kas minevikus, olevikus või tulevikus (tahad tulevikku kontrollida). Andestamine tähendab, et sa ei osuta elule vastupanu vaid lased ta endast läbi. Hetkel mil sa tõeliselt andestad saad sa tagasi oma väe, mille olid kaotanud oma mõistusele ja mõtetele. Andestamatus on mõistusele omane seisund. Ego ei saa elada ilma probleemideta. Mõistus ei saa andestada. Sina saad. 

Kasuta oma mõistust koos sisekehaga. Kui sul on vaja vastust, lahendust või loovat ideed, peata hetkeks oma mõtted ja keskendu sisemisele energiaväljale. Tunneta vaikust ja rahu. Pärast on uued mõtted värsked. Kasulik on harjutada end mõtlemise ja sisemise kuulamise vahel edasi-tagasi käima. Ära mõtle ainult peaga, vaid kogu kehaga. 

Kedagi teist kuulates ära kuula ainult peaga, vaid kogu kehaga. Kuula ilma mõtlemiseta, anna teisele inimesele ruumi olla. Enamik inimesi ei suuda kuulata aga keskenduvad mõtlemisele. Pööra tähelepanu teise inimese olemisele, tunneta seda enda olemise kaudu. See on ühtsuse tunnetamine, armastuse algus.

Kohalolek on nagu peasissekäik ja sisekeha, mittesamastumine mõistusega, alistumine sellele mis on, vaikuse kuulamine on väravad Hoomamatusse. Hoomamatu on rahu, energiaallikas, selles olekus on kadunud jälgija ja jälgitav ja kogu maailma tajutakse terviklikuna. Ka alistumine – vabanemine psüühilis- emotsionaalsest vastupanust selle suhtes, mis on – on pääs Hoomamatu juurde. Põhjus on väga lihtne. Sisemine vastupanu eraldab sind teistest inimesest, sinust endast, sind ümbritsevast maailmast. Värav on kinni ja sul pole ligipääsu sügavale sisemisele maailmale. Kui üks väravaist on avatud on armastus sinus kui üksolemise tunne. Armastus tuleb selle värava kaudu sellesse maailma. Sinu ülesanne pole mitte armastust otsida vaid avada värav, mille kaudu armastus tulla saab.
  
Tõeline vabadus on rahulolu – rahu – elu kogu oma täiuses. See tähendab endaks olemist, selle hea tunnetamist endas, millel pole vastandit. See on olemise rõõm, mis ei sõltu millestki, mis asub endast väljaspool. See pole mööduv kogemus, vaid pidev kohalolek.

Tõeline lunastus on vabadus - hirmust, kannatustest, tunnetest, et millestki on ikka puudu – ja seeläbi vabanemine tahtmistest, soovidest ja klammerdumisest. See on vabanemine minevikust ja tulevikust kui psühholoogilisest vajadusest. Su pea ütleb, et sinna siit ei saa. Su mõistus ütleb, et selleks on vaja aega, et sa pead midagi leidma, klaarima, saavutama, saama, keegi olema või midagi mõistma, enne kui on võimalik saavutada täius. Sa näed lunastust ajas aga tegelikult on see kõige suurem takistus sinu teel. Sinna saab siis, kui sa mõistad, et oled juba seal.

Valukehal on reeglina nii isiklik kui kollektiivne aspekt. Isiklik aspekt hõlmab minevikus kogetud emotsionaalse valu kuhjunud jääki. Kollektiivne valukeha sisaldab valu, mis on inimkonna kollektiivsesse psüühikasse kogunenud tuhandete aastate jooksul haiguste, sõdade, julmuse jmt tagajärjel. Kellel on tugev valukeha ja kes samastub sellega ehk elab valu perioodiliselt või pidevalt uuesti läbi, temast võib saada vägivallatseja või vägivalla ohver. Teisalt võivad just nemad olla lähemal valgustumisele. Kelle elu on õudusunenägu võivad olla rohkem motiveeritud ärkama.

Buddha õpetas, et isegi su õnn on dukkha – palikeelne sõna, mis tähendab kannatust või rahuldamatust. Ta on lahutamatu oma vastandist. See tähendab, et tegelikult on su õnn ja õnnetus üks. Neid eraldab vaid aja illusioon. Tegemist pole negativismiga. Mittemiski ei hakka sulle mitte kunagi täit rahuldust pakkuma. Kõik on kas ajutine või kunstlik. Asjad ja olukorrad võivad anda naudingut, aga mitte rõõmu. Mittemiski ei saa rõõmu anda. Rõõmul pole põhjust, ta tõuseb sisemisest Olemise rõõmust. See on sinu loomulik oleks, selle nimel pole vaja rabeleda ega palju vaeva näha.

Alistumine tähendab olevikuhetke tingimusteta omaksvõtmist, sisemise vastupanu vabastamist selle suhtes mis on. Alistumine on lihtne ja samal ajal sügav oskus olla paindlik, mitte vastanduda eluvoolule. Vastupanu on sama, mis öelda mõistuslike hinnangute ja emotsionaalse negatiivsusega „ei“ sellele, mis on. Eriti teravalt tõuseb see esile siis kui asjad lähevad halvasti. Siis tekib lõhe – valu lõhe - mõistuse loodud nõudmiste ja jäikade ootuste ja selle vahele, mis on. Kui sa tahad oma elus vabaneda valust ja murest, tuleb just neil hetkedel harjutada alistumist. Alistumine toimub ainult sisemiselt. See ei tähenda, et sa olukorra muutmise nimel tegutseda ei või. Alistumine on leppimine ainult selle imetillukese osaga, mille nimi on praegune hetk. Allaandmine ei ole alistumine. Sa ei pea leppima ebameeldiva elusituatsiooniga ega end petma, et selles pole midagi halba. On täiesti selge, et sa tahad sealt välja saada. Sa oled olevikus sellele hinnangut andmata ja siis teed kõik võimaliku, et olukord muutuks. Alistumine ei muuda seda, mis on, alistumine muudab sind.

Alistumine toob kaasa ka sügavad muutused suhetes. Kui sa kunagi ei lepi sellega, mis on, siis ei suuda sa kedagi võtta sellisena, nagu ta on. Siis sa kritiseerid, annad hinnanguid, kleebid silte, tõukad eemale või püüad neid muuta. Kui olevikuhetk on millegi saavutamise vahend, siis muutuvad ka inimesed, keda sa kohtad millegi saavutamise vahendiks. Oluliseks muutub see, mida sa suhtest saad. Vaadeldes iseenda reaktsioone ja soovi kaitsta või rünnata. Tunnistades ja tunnustades seda, muutud sa teadvustatuks. Siis ühel päeval sa mõistad, et sa saad valida kuidas reageerid. Idamaise võitluskunsti üks põhiteese ütleb: ära avalda vaenlase jõule vastupanu! Kui tahad võita tuleb järele anda! Tegevusetus, taoismis mõiste wu wei, on kohaloleva inimese puhul tohutu jõuga ja suudab parandada ja muuta nii inimesi kui olukordi. See pole tegevusetus ega otsustamatus aga sisemise vastupanu puudumine ja intensiivne tähelepanu. Siis kui on vaja tegutseda ei reageeri sa oma tingimusi teadva mõistuse pinnalt.

Õpi väljendama oma tundeid ilma kedagi süüdistamata. Õpi oma partnerit kuulama avatult ja ilma kaitsepositsioonile asumata. Sel juhul pole enam ruumi sellistele käitumismallidele nagu süüdistamine, kaitsmine, ja ründamine.

Kui sa elad vastupanus ja ei suuda leppida välisega, siis alusta sellest, et lepi sellega, mis su sees on. See tähendab, ära võitle valuga. Alistu murele, leinale, meeleheitele. Väljenda seda kui vaja aga ära tee sellest endale eepost. Suuna kogu tähelepanu tundele, mitte situatsioonile või inimestele, kes sellega seotud on. Ära lase mõistusel end ohvriks kuulutada. Enesehaletsus ja teistele sellest pajatamine hoiab sind enesehaletsuse vangis. Võta oma omaks ja vaata, kuidas sisemisest valust saav sügav sisemine rahu. Valu eest põgenedes otsid pseudoväljapääse nagu töö, viha, joomine jne aga valust nad sind ei vabasta. Eitades oma emotsionaalset valu mürgitad sa sellega kõike, mida sa teed ja mõtled, ka oma suhteid. Kuna tundest ei saa vabaneda, seda saab muuta ainult selle sisse minnes.

Kuna vastupanu kuulub mõistuse juurde, siis vastupanust loobumine – alistumine- tähendab sind teeskleva mõistuse ülemvõimu kõppu. Lahtub kogu negatiivsus ja hinnangulisus. Sinu sees muutub kõik äkki vaikseks ja enneolematult rahulikuks. Ning selles rahust tõuseb suur rõõm.

"Siin ja praegu: kohalolekujõud" Eckhart Tolle (2004)