Sildid

aju (6) aktsiad (2) aktsiaturg (1) armastus (1) articifial brain (2) artifical intelligence (2) asjad (1) automotive (2) bilanss (1) bitcoin (1) brain (2) budism (1) checklist (1) consciousness (2) culture (1) dialoog (1) dieet (1) eelarve (2) eesmärgistamine (3) eesmärkide seadmine (2) eestlased (1) ehitamine (1) elukvaliteet (3) elulugu (7) emotions (1) emotsioonid (4) eneseareng (11) enesejuhtimine (3) eneseusk (4) eneseväljendus (1) ettevõtlus (1) evolutsioon (2) excellence (1) filosoofia (2) finantsharidus (2) genoom (1) Goldstein (1) haridus (4) hariduspoliitika (1) inimeseks olemine (2) inimlikkus (1) innustamine (3) interjöör (1) introvert (1) intuitsioon (3) investeerimine (7) investor (1) isiksus (1) Jaapan (1) jagamismajandus (1) jooksmine (3) juhtimine (9) kaizen (1) karjäär (3) kirurgia (1) kodu (1) kogemus (1) KonMari (1) korrastamine (1) kosmos (1) kriitika (1) kukupai (1) kulgemine (1) kultuur (5) kübersõda (1) lastekasvatus (1) leadership (8) lean manufacturing (1) liider (2) läbirääkimine (2) majandus (1) majanduslik iseseisvus (4) management (3) Martin (1) meditatsioon (2) missioon (1) Montessori (1) muusika (2) mõtisklus (1) mõtlemine (6) mõtlus (1) naine (4) naine ja töö (2) naised ja töö (2) olulised vestlused (2) oskused (4) pealiskaudsus (1) pidev parendamine (2) psühholoogia (2) raha (1) rikkaks (2) rikkus (1) robotid (2) running (1) scrum (1) siin ja praegu (1) sisustus (1) suhtlemisoskused (2) suurelt tegutsemine (3) süsteemsus (2) talent (4) teadlased (2) teadus (2) teadvus (5) tegevusjuhendid (1) tehnoloogia (2) terviktoit (1) toit (2) toitumine (2) tšakrad (1) tulemuste saavutamine (2) tulevik (4) tähenduslik elu (4) ulme (1) vaesus (1) vaimsus (5) vanemaks olemine (1) veenmine (3) vigade vältimine (1) visioon (1) õnn (4) äri (4) üksindus (1) üüritulu (1)

neljapäev, 25. jaanuar 2018

"Peatu. Oled juba kohal." Tommy Hellsten (2015)

Mõned mõtted raamatust, mis paljuski kattus eelmise raamatuga "Võidujooks ajaga. Kaugele vaatamise kunst".

Näib nii, et oleme juba pikka aega lõhkunud inimese ümbert seda lähedaste inimeste ringi. Külad on inimestest tühjaks jooksnud. Inimesed kaotavad sideme oma suguvõsaga, sh vanavanematega. Üksildasi inimesi tuleb üha juurde. See tähendab, et järele jääbki väikseim võimalik üksus: üksikisik. See üksikisik peab üles leidma enda tähenduse ja tähtsuse oma jõupingutuste varal, sest ta lähikonnas ei ole kedagi, kes talle kinnitaks, mis ta väärt on. Ta kaotab oma sügavuse ning tema elu pigistatakse pindmistesse kihtidesse. Pealispindse paljususega püütakse tasa teha sügavuse puudumist. Elu muutub kiireks ja voolujooneliseks, kõik peab välja paistma hea ja tõhus. Nõrkusele pole enam kohta, inimlikkus saab külge ebaõnnestumise märgi.

Töönarkomaan ehk Human Doing vs Human Being.

Kui inimesel on hõljuv ja ebamäärane identiteet, on tal ka hõljuv ja ebamäärane tahe. Tal pole jaksu tahta. Nõnda juhtub näiteks inimestega, kes on kukupaid. Kukupai olek sünnib sellest, et inimene ei söenda ajada oma joont, olla ta ise. Ta ei julge olla isepäine ega valmistada kellelegi pettumust. Viha ei julge ta mingil juhul välja näidata. Viha ongi kukupai inimese suurim probleem. Viha, mida ei väljenda, muutub pikapeale tigeduseks, mida ei teadvustata. Teadvustamata viha muutub lõpuks meelekibeduseks. Kukupai olek viib paratamatult meelekibeduseni.
Aga kukupaid ei oska väljendada oma teisigi tundeid. Nad kardavad, et tundeid välja näidates kaotavad nad kontrolli olukorra üle ja jäävad teiste armule. Kas nad peavad mind vastuvõetavaks, kui ma nõnda tunnen? Kui ma oma tundeid välja näitan, äkki peavad nad mind siis tülikaks? Inimene on olend, kel on tunded, ja mõnikord võivad need tunded teistele ebamugavust valmistada. Ta ei julge ka oma vajadustest märku anda, sest kui inimene midagi vajab, vajab ta seda alati kelleltki teiselt. Ja siis on ta tülikas, sest ta võtab ruumi. Oma tundeid ja vajadusi välja näidates inimene justkui mõõdab, kui palju on tema ümber armastust. Kas ma ikka tohin olemas olla, kui mul on oma tunded ja vajadused ja kui ma võtan ruumi ja olen neile tülikas?
Mida rohkem on inimene kandnud kaotusi armastuses, seda enam on ta veendunud, et ta ei tohi teistelt ruumi võtta. Armastust ei ole tema jaoks olemas. Seepärast tuleb inimesi pidevalt meelitada, taotleda nende heasoovlikkust, hankida seda puuduvat armastust. Just seda tähendab olla kukupai. Ja kellel meist ei oleks puudu armastusest! Seetõttu on kukupai olemine omamoodi strateegia, mida me kõik kasutame - kes rohkem, kes vähem. Me kõik teame, kui raske on end väljendada ja ruumi võtta.
Muidugi on neidki, kes nõuavad kogu aeg ruumi ja nõuavad seda teiste arvelt. Nad on häbematud ja jultunud. Neil puudub empaatiavõime. Neil puudub ka võime kuulda terve häbitunde hoiatust, kui see annab märku, et ennast ei tohi teostada teiste arvelt. Paljud imetlevad sääraseid. Häbematut inimest imetletakse selle pärast, et ta julgeb võtta seda ruumi, mida arg ja ennast tähtsusetuks pidav inimene ei julge võtta. Seepärast on nartsissistidel alati õukond ümber. See õukond moodustub inimestest, kel on puudus armastusest. Neil puudub terve nartsissism, terve armastus enda vastu.

"Võidujooks ajaga. Kaugele vaatamise kunst" Tommy Hellsten (2017)

Mõned killud raamatust.

...mida enam inimene püüab oma elu kontrollida, seda vähem jääb talle lõpuks kätte seda, mida kontrollida. Elu põgeneb selle eest, kes ei ela täiel rinnal. Elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid müsteerium, milles võime osaleda. Elu on meile antud mitte äramõistatamiseks, vaid elamiseks.

Armastus armastab väikest ja abitut. Armastus hoiab end kannatava inimese ligi, armastus tunneb rõõmu inimestest, kes on tõe peal väljas. Aga armastus väärtustab ka vabadust nii palju, et lubab inimesel talle pakutud armastust tagasi lükata. Armastus ei suru end kunagi peale, vaid ootab, kuni inimene teda kutsub. Armastuse osaliseks võib saada ainult see, kes armastust vajab.
Ainult see, kes oma nõrkuse ära tunneb, vajab armastust. Maailmas on kahesuguseid inimesi: need, kes oma nõrkust tunnevad, ja need, kes seda veel ei tunne. Sõltumatut ja kõigega toimetulevat inimest seirab armastus ootvel, igatseva ja valulise pilguga. Armastus jätab tema rahule, astub temast mööda, sest armastus teab, et mõne aja pärast, kõige hilisemalt surmatunnil, seisab kõigega toime tulev inimene silmitsi oma abitusega. Surm on meie viimane võimalus ärgata ellu.

Öeldakse, et kui laps siia maailma sünnib, sünnib ta ema pilgu läbi. Titat vaadates ema otsekui kutsub väiksekese välja tollest arhailisest algautismist, kutsub teda liituma esmalt iseendaga ja lõpuks kogu inimkonnaga. Ema tunneb rõõmu titast, ta tunneb, et tema ees on maailma kõige armsam olend. See ülevoolav rõõm kandub lapsele üle ema silmnäolt ja eriti silmist. Kui laps näeb ema naeratust ja rõõmsaid silmi, süttivad tulukesed ta oma silmis ja ta vastab ema naeratusele.

Parem on süüdata küünal, kui kiruda pimedust. Tilluke valgus on alati tugevam kui suur pimedus.

Inimlik kasvamine pole mitte järjest paremaks ja suuremaks kasvamine, vaid pigem väiksemaks kasvamine. See on järjest teadlikkumaks saamine oma nõrkustest ja poolikusest. Elu püüab vormida meist inimlikke olendeid. Seetõttu on tõelise kasvamise puhul tegu alandlikkuse õppimisega. Alandlikkus ei tähenda enda alahindamist, vaid enese tundmist.

Me kõik oleme sügavikud ja hüüame selle poole, kes võiks teha lõpu meie üksindusele. Me kõik otsime ühendust, otsime teist inimest. Inimene on oma olemuselt sõltuv olend, ta on armastusesõltlane. Just see teeb meist nii ainulaadsed olendid. Mitte meie tugevus, vaid nõrkus teeb meist inimesed.