Meediast olin näinud vaid katkeid tema kõnedest ja neid lugedes üllatusin, kui lühidalt ja tabavalt on ta kõned üles ehitanud. Kõik kõned kirjutab ta ise, küsides vajadusel tagasisidet teadlastelt või lähikonnalt, et faktid ja viited oleksid õiged. Kõnede pealkirjad on samal ajal peamotiivid, mis on meeldejäävad, lihtsad ja emotsionaalsed. Näiteks "Prove me wrong" või "Can You Hear Me?". Oma kõnedes (1) ütleb ta otsekoheselt välja kliimamuutuste süüdlased, (2) kirjeldab vajalikke muutusi, (3) sisendab lootust muutusteks ja (4) tuleb oma peamise metafoori juurde vähemalt korra tagasi. Võtame näiteks ühe tema kuulsaima kõne "Our House is On Fire", mille ta esitas Davosis Maailma Majandusfoorumil 2018 aastal ja uurime neid aspekte täpsemalt.
Esiteks, tema otsekohesus on üllatav, kohati ehmatav, näiteks ütleb ta konverentsil finantsmagnaatidele, et: "Kohtades nagu Davos, räägivad inimesed edulugusid. Aga nende majanduslik edu on tulnud mõeldamatu hinna-sildiga." Viidates muidugi kliimaprobleemidele ja jätkab, et kliimamuutuste peatamisel on läbi kukkunud ka poliitikud ja meedia. Aga teda kuulatakse ja kutsutakse tagasi. Tema kuulajad neelavad tema otsekohesuse alla ehk osaliselt seetõttu, et ta põhjendab oma kriitikat teaduslike faktidega kliimaga toimuvast: "According to IPCC, we have less than twelve years not being able to undo our mistakes". Seda ei ütle Greta aga Intergovernmental Panel on Climate Change.
Teiseks on ta vajaminevate muudatuste kirjeldamisel hästi konkreetne: "... unprecedented changes in all aspects of society need to have taken place - including reduction of our CO2 emissions by at least 50 per cent.". Kliimamuutus on keerukas teema ja samal ajal kui teadlased ja poliitikud vaidlevad, teeb tema asjad lihtsaks. Nagu ta ütleb ühes oma teises kõnes "Almost everything is black and white", ei ole keerulist halli ala, aga on lihtsad faktid nagu "me peame täielikult peatama kasvuhoonegaaside emissiooni". Ta lisab "iga lapski saab sellest aru". Kohati tekib küsimus, miks kasutab ta erinevates kõnedes ühte ja sama lauset nii muutuste kui ka probleemi kirjeldamiseks, kas ta ikkagi teab teemat põhjalikult või on samade faktide kordamine teadlik valik, et hoida teemat lihtsana.
Kolmandaks annab ta lootust. Kuivõrd ta alati kirjeldab oma kõnedes võimalikku katastroofi: "We are facing a disaster of unspoken sufferings for enormous amounts of people", siis annab ta kohe ka lootust: "But Homo sapiens have not yet failed. Yes, we are failing, but there is still time to turn everything around. We can still fix this. We still have everything in our own hands." Ta annab jõu muutusi viia kuulajale endale, kasutades Sina või meie vormi "Now we all have a choice".
Neljandaks, ta alustab oma kõnet ja lõpetab kõne sama metafooriga. Esimene lause kõneall olevast kõnest algab "I am here to say our house is on fire." ja lõpetab:
"Adults keep saying: We owe it to the young people to give them hope"
But I don't want your hope.
I don't want you to be hopeful.
I want you to panic.
I want you to feel the fear I feel every day.
And then I want you to act.
I want you to act as you would in a crisis.
I want you to act as if our house is on fire.
Because it is."
Greta kõned innustavad kaasa mõtlema. Tema tõsine-kõneviis väikeses tüdrukus on nii südamest. Mina olen meie-ajastu täiskasvanu, kes on enda arvates teinud nii mõndagi säästlikumaks elamiseks - alates prügi sorteerimisest kuni hübriidautoni. Aga seda kõike on liiga vähe.
Ma tean, et see mida ma oma peres keskkonna säästmiseks teen ei oleks piisav. Samas tundub, et seda on ka liiga palju, sest üldlevinud on teadmine, et "kuskil kallatakse ikkagi kõik prügi ühte auku kokku". Aitäh Greta, et Sa mulle meelde tuletasid, kui tähtsad need väikesed keskkonna säästmise asjad on. Sest Sa ise oled näidanud, et mitte keegi ei ole liiga väike selleks, et muutustele kaasa aidata.
