"Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia" M. Csikszentmihalyi (2007)

„Kulgemine“ on raamat, mis aitab mõelda selle üle, mida tähendab midagi kogeda ja kuidas kogemuste kaudu oma elu mõtestada ja end ise õnnelikumaks luua.

Iga hetk, mida me läbi elame, on kogemus ja elu on teekond. Autor ütleb, et õnnelikkuse leiame siis, kui tunnetame täiel rinnal elu igat pisiasja, nii head kui halba. Õnnelikkus (nagu edugi) kaasneb justkui kõrvalmõju elu teekonnal, millel me oleme pühendunud suure, kaugeleulatuva eesmärgi saavutamisele (igaühe isiklik elu teema või elu mõte).

Alustada saab lähemalt ja väiksemaid samme võttes, vaadates enda ette ja nautides tänast päeva ja käesolevat tegevust.

Kulgemine on seisund, milles oleme tegevusest haaratud ja naudime sellest saadavat kogemust. Kulgemine loob teadvuses harmoonilist korda, sest tahad jätkata seda, mida teed, peamiselt tegevuse enda pärast. Elukvaliteedi määrab, kas suudad tunda rõõmu igas hetkes ja tegevuses.

Autoteeliline kogemus – kogemus/tegevus on eesmärk omaette ja sellest ei pea sündima kasu tulevikus vaid mille tegemine on iseenesest meeliülendav. Ei keskenduta niiväga tulemusele vaid tegevusele. See ongi kulgemine. Alguses nõuavad sellised tegevused teatavat pingutust, aga oskuste kasvades ja tagasisidet saades hakkab tegevus pakkuma sisemist rahulolu. Ilma sobilike mõtete, tunnete ja motiivideta ei ole võimalik saavutada distsipliini, mille abil saaks jõuda tegevust nautivale tasemele. Kulgemise kaudu osaleme elu protsessis.

Kulgemine tekib kui teadvusesse voolav info ühtib meie eesmärkidega ja tähelepanu ehk psüühiline energia ei ole häiritud/ mõjutatud, tähelepanu on vaba. Siis saab vabalt suunata tähelepanu oma eesmärkide täitmisele, kuna kõrvalisi häirivaid probleeme ei ole, mis läheksid meiega vastuollu. Tekib nn vooluga kaasa liikumine. Inimene peab korrastama  teadvust nii, et kulgemist oleks võimalikult palju tema tegemistes.

Elukvaliteedi parandamine toimub läbi selle, et muuta välised tingimused oma eesmärkidega sobivaks või muuta seda, kuidas ma välistest tingimustest aru saan ja neid tõlgendan.

Seega esmaseks kulgemise kogemise tingimuseks on teadvuse kontrollimine. Miks see nii oluline on ja kuidas seda teha, seda M. Csikszentmihalyi ka raamatus väga põhjalikult käsitleb.

Peab kasvatama sõltumatust st õppima küsima, kas geneetilised ja sotsiaalsed reeglid on alati meie jaoks õiged. Kui ilma küsimata järgime geneetilisi ja sotsiaalseid reegleid, siis minetame kontrolli oma teadvuse üle ja muutume väliste jõudude mängukanniks. Selline inimene ei suuda psüühilist energiat (ehk teadvuse tähelepanu) suunata. Geneetilised ja sotsiaalsed mõjud, mis kipuvad meid valitsema on: instinktid, toit, alkohol, seks, raha, võim, staatus, vara …. Meil on bioloogilised kalduvused stiimulitele reageerida. Läbi nende bioloogiliste stiimulite saab meid kontrollida. Me ei ole teadvuses vabad, kui uhke reklaami peale tekivad meil vajadused reklaamitava toote järgi või kui ülemuse kulmukortsutus rikub päeva ära. Selleks, et olla nendest mõjutustest vabad, tuleb õppida kontrollima oma ajus toimuvat. Kui oskame ise mõjutada oma teadvust, siis vabaneme ümbritseva maailma ahvatlustest.

„ Kui välised asjad teevad teile haiget, ei ole põhjus mitte nendes, vaid teie hinnangutes. Ja teie endi võimuses on seda hinnangut kohe muuta.“ Marcus Aurelius

Vabadus on peas. Inimene on vaba, kui ta kontrollib oma teadvust st välised mõjurid (sotsiaalne keskkond näiteks) ei saa ilma tema teadmata ja otsuseta mõjutada teda midagi tegema või tahtma. Ära luba igal linnul enda pähe pesa teha.

Sotsiaalsest rahulolulust peaks järk-järgult vabanema asendades selle sisemise rahuloluga. Kui inimene õpib nautima ja mõtestama oma tunnetetulva ja elu ennast, langeb sotsiaalsete reeglite koorem iseenesest. Kui pole vaja enam püüelda suuremat võimu ja raha lubavate eesmärkide poole, siis saab lõigata elu tõelisi vilju

Tähelepanu on piiratud ja selle suunamisel on kaks moodust: 1) teadlikult koondatud tähelepanu – valime, millele keskendume, vastavalt oma eesmärkidele või valitud tegevustele;

2)  juhuslikult katkendlikult kasutatud tähelepanu – refleksidest tulenev tähelepanu kasutamine, bioloogilised vajadused, sotsiaalsed vajadused. Seda tähelepanu saab õppida kontrolli all hoida, siis oleme võimelised sügavamalt keskenduma ja olema bioloogilistest ja sotsiaalsest kontrollist vabad.

Meelehea  (pleasure) – biloogilised vajadused ja sotsiaalsetele tingimustele vastavad ootused on täidetud. Rahulolu aitab teadvuses korda hoida, aga mitte seda korda luua.

Nautimine (enjoyment) – saavutame midagi ootamatut, kujuteldamatut, edasiliikumise tunne, uudsuse ja hakkamasaamise tunne. Naudime siis, kui pöörame keskendunult tähelepanu tegevusele. Nautimisega seotud tegevus alati arendab. Nautimine tekib igavuse ja ärevuse piiril kui tegutsemisvõimalused on võimetega tasakaalus.

Nauditavate tegevuste omadused/ tunnused:

1)      oskusi nõudev keeruline tegevus

2)      tegevuse ja teadlikkuse kokkusulamine – saame tegevusega üheks ja väljaspool seda tegevust sel momendil sind justkui ei eksisteeri

3)      Selged eesmärgid ja tagasisidet, ka tunnetatav tagasiside nt kunstis. Tagasiside sõnum on, kas eesmärk on täidetud või mitte, kas oleme ise tulemusega rahul või mitte.

4)      Tegevusele keskendumine – rituaalne situatsioon, mida sa ise juhid, sellest saab kogu sinu maailm ja tekib valikuline infovoog teadvusesse

5)      Teadvuse kontroll – välised ebastabiilsused, mõjud on välja lülitatud teadvusest. Õpitud oskuste rakendamine.

6)      Kaob eneseteadvus – oma mina jääb tahaplaanile. Harmoonia teistega. Tundub nagu teeksid õiget asja ilma sellele mõtlemata ja ilma selleks vaeva nägemata, sest oleme tegevusest endast haaratud. Ei ole oma minaga hõivatud ega pea mina kaitsmisega tegelema, meil on seega võimalus avardada enda olemuse mõistet. Suunates kogu oma psüühilise energia suhtesse  - kas teise inimese, laeva, mäe, maali või muusikapalaga -  muutub ta oma minast võimsama süsteemi osaks. See süsteem on sama reaalne kui kõik muu elus ja sinna kuuluv mina laiendab oma piire ja areneb.

7)      Ajatunnetus – aeg muutub tegevuse enda rütmi kõrval tähtsusetuks. Tekib ajatüranniast vabanemine.

Inimese elukvaliteet paraneb kui tal on autoteelilisi kogemusi ja tegevusi ehk kulgemise seisundeid. Sekkumine asendab võõrandumist, rõõm asendab igavust, kontroll olukorra üle ja psüühiline energia töötab minatunde tugevdamise nimel.

Tunded pakuvad sisemist rahulolu ja käesolev hetk on õigustatud. Inimene ei ole enam tulevikusaavutuste vang. Elu on rikkam, vürtsikam, mõtestatum ja see tugevdab isiksust ja selle keerukust.

Tähendusliku elu mudel =hobid, suhted, töö ja stressi tekitavad olukorrad suudad muuta kulgemist pakkuvateks tegevusteks.

Kulgemist tekitavad tegevused on dünaamilised ja läbi nende me kasvame ja teeme uusi avastusi. Uude reaalsusesse viib avastamistunne. Oskusi laiendades ja kõrgemaid väljakutseid vastu võttes saab inimesest erakordne isiksus, toimub inimese küpsemine ja keerukamaks muutumine.

Arendamata meeled tajuvad informatsiooni kaootiliselt: treenimata keha liigutused on juhuslikud ja kohmakad, ükskõikne pilk näeb inetut ja ebahuvitavat, ebamusikaalne kõrv kuuleb peamiselt müra, arenemata maitsmismeelele tundub kõik maitsetu.

Keha kontrollides ja füüsilisi aistinguid korrastades võib jõuda teadvuses nauditava harmooniani. Liikumise eesmärk on saavutada läbi keskendumise rõõmus, ennast unustama panev tunne, mis saab omakorda tekkida täna keha distsiplineeritusele, mille juures on olulised sobivad mõtted, rakendatud teadvus.

Levinumad autoteelilist kogemust võimaldavad tegevused:

-sportlikud tegevused, võitluskunstid – vajalikud nii füüsilised oskused kui vaimne ja hingeline tasakaal

- visuaalsed oskused – esteetika, treenitut nägemismeel, nähtavast vaimustumine

- muusika – palju võimalusi korrastada teadvust –rütmid, sõnad, lugu, seotud mälestused, kujutluspildid, harmoonia, esitlus, akustika, sama teose erinevad versioonid, instrumendid

- Maitsmismeele treenimine

- mõtte kulgemise treenimine – inimene, kes teab midagi peast või suudab iseenedaga mõtet arendada, saab ennast ise igal ajal ja olukorras lõbustada sõltumata välistest tingimustest või stimulatsioonist. Kindlad teadmised muudavad meid rikkamaks ja vaimselt sõltumatumaks.

- peen vestlus, vestluskunst – loominguline sõnakasutus, rikas sõnavara, verbaalne soravus, eepika ja luule.

- kirjutamine – info loomine ja kogemuste sõnastamine. Kirjutamine on ka kogemusi korrastav ja kogemusi analüüsiv iseendaga suhtlemise vorm.

Kulgemine võib olla ühekordne sündmus. Aga selleks, et elu nautida tuleb elu muuta üheks suureks kulgemise sündmuseks, mille seostatud eesmärgid panevad meid pidevalt tegutsema, nii et lõpuks saavutatakse elu suured eesmärgid, mis annavad elule tähenduse.

Pidev pikaaegne pühendumine annab eesmärkidele väärtuse. Pühendumisega eesmärgi osatähtsus elus suureneb, sest see näitab, et eesmärki võetakse tõsiselt. Alguses pühendab eesmärk abinõu, hiljem pühendab abinõu eesmärgi. Kindla sihi jälgimine elus toob kaasa sisemise harmoonia ja korrastab teadvust.

M. Csikszentmihalyi„Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia“ ek. Pegasus 2007

"Tegijatüdruk" Sophia Amoruso (2016)

Sophia Amoruso raamat "Tegijatüdruk" on minu jaoks on noore naise portree sellest, kuidas ta on leidnud oma koha ja kuidas tema vaated elule ja ettevõtlusele on muutunud ja kuidas on selle käigus muutunud tema väärtushinnangud. See on otsekohene ja humoorikas sissevaade Sophia Amoruso elule, millelt saab õppida kasvõi seda, et jonnakus on ka väärtus.

 Ma toon välja mõned tsitaadid, mis mulle olulised tundusid. Autori tsitaadid, kui pole märgitud teisiti.

-          Kõik tegevused on loovad.

-          Otsetee pole ainus rada, mis eduni viib.

-          Kui sulle kuuluvad asjad on sinu jaoks oma raske töö sümbolid, annad neile tähenduse, mis on tähtsam kui asjad ise.

-          Kohtle oma mõtteid nagu oma raha. Ära raiska neid.

-          Need, kes ei usu maagiasse, ei leia seda iial. Roald Dahl

-          Elus pole tähtis enda leidmine. Elus on tähtis enda loomine. Georg Bernard Shaw

-          Ole sina ise. Kõik teised on juba võetud. Oscar Wilde 

Sophia Amoruso räägib kaudselt Sharma "Juht ilma tiitlita" raamatuga sama lugu. Kui midagi teed, siis tee seda täiega ja kui oled innustunud, positiivne, lahendusi otsiv ja arenev, siis see ülendab ka teisi. Selliseid inimesi tahetakse oma tiimi ja sellistega  on vägev asju ajada. Sellised inimesed lõpuks kasutavad oma oskusi ja potentsiaali ning eksimuste ja õppimiste tsükliga laiendavad pidevalt vähehaaval iga päevaga oma tegutsemise piire jõudes välja kuhugi, millest ei osanud alguses lootagi. Jäta unistustele vaba ruumi areneda millekski veel paremaks!

Sophia Amoruso "Tegijatüdruk" ek Varrak 2016

"Juht ilma tiitlita" Robin Sharma (2014)

Robin Sharma „Juht ilma tiitlita“ räägib sellest, et tähendusrikka elu ja väärtuslik olemise tunde saame tegelikult mõtteviisist ja vaatenurkadest, millel laseme oma elu ja käitumist mõjutada. Oluline on see, kuidas  sa endasse ja oma töösse, igapäevastesse ülesannetesse ning tegemistesse suhtud. Pole olemas sellist võluvitsa, mis teeb sind sinu elus õnnelikuks. See ei toimi nii nagu võib-olla soovitakse uskuda, et töökoha või positsiooni, ülemuse või valdkonna vahetusega muutud ise rahulolevamaks ja paremaks, elu on väärtuslikum, ise oled võimekam ja panustad entusiasmiga ning ka  inimesed sinu ümber on toredad ja tegijamad. Sharma ütleb, et ka seal, kus sa praegu oled või tegevustes, millega sa seotud oled, on üldjuhul võimalik särada ja nö maailma paremaks muutmisesse panustada.

Üks kõige enam väärtust loovamaid asju elus on teiste inimeste aitamine. Ja aitamine ongi ükskõik millise töö peamine sisu. Igaüks, kes oma tööd hästi ja pühendunult teeb, annab oma töö tulemusega panuse sellesse, et teised saavad oma tööd hästi teha ja mis see muu on kui aitamine kaudses mõttes.

Robin Sharma kirjutab, et igaüks võib olla oma töös juht ja liider st innustada ja toetada kaaslasi, olla eeskujuks, tegutseda oma ülesannetes suurepäraselt, olla optimistlik ja inspireerida teisi. Sharma sõnul annab see igale tööle sügavama mõõtme ja sellise suhtumisega inimene kasvab isiksusena, mis viib sisemise rahu ja kogemuste mitte positsiooni väärtustamiseni. Inimesel tekib kontroll oma elu, töö ja panuse üle ning seda olulisemaks saavad väiksed sammud, millega iga päev paremaks inimesed saada. Eelkõige oleme inimesed ja eelkõige on meie roll üksteist aidata. Sharma ütleb, et elu jooksul on oluline kasutada kõiki oma andeid, leidlikkust ja potentsiaali ning teha seda parimal võimalikul moel, mida sa sel hetkel oskad.

Seega juht ilma tiitlita on inimene, kes loob ise oma elule ja tööle tähenduse. Mina ütleksin, et tegemist on enesejuhtimisega. See on esimese asjana mõtteviisi valiku küsimus ja raamatus Sharma tahabki suunata selle valiku tegemiseni. Otsusta ise, et oled oma elu juht, kuna igaühel on võimalik iga päev anda endast parim, kuna igaüks saab olla eeskujuks ja mõjutada seeläbi teisi olema ka paremad, ka negatiivses olukorras saab asja positiivselt hinnata ning igaüks saab teistesse austavalt ja lahkelt suhtuda ning tööhoiakuid paremale tasemele viia. Selline suhtumine kasvatab enesedistsipliini ja viib suureneva rahuloluni, sest ja väikesed õnnestunud sammud annavad indu juurde ja varem või hiljem hakkad endalt ise rohkem nõudma, sest sa saad aru, et tulemused tulevad aeglase ja pideva täiustamisega. Seejuures on selline enesejuhtimisest tulenev isiklik võim välistest teguritest sõltumatu, kuna seda ei saa keegi mitte kunagi ära võtta.

Sellel teel olles ja enesejuhtimist rakendades hakkavad takistama ebamugavused, hirm ja rasked ajad. Need kasvatavad isiksusi ja õppetundide ning katsumustena tuleb neid ka võtta, sest läbikukkumine ei olegi üldse võimalik nende inimeste jaoks, kellele iga olukord on õppimist vääriv kogemus.

Väärikas isiksus oskab teisi kiita ja ülendada, tuua teistest välja parimat, kuulata ja anda teistele võimalus olla kuulatud ja kontrollib oma mõtlemist ning hindab seda (eneseteadvustamine).

Robin Sharma "Juht ilma tiitlita" ek Pilgrim 2013

"Jaapani korrastuskunst" Marie Kondo (2015)

Viimase aja raamatuelamus on Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst“. Lugesin raamatu läbi ühe hooga ja asusin selle järgi toimetama koheselt. Sõna otseses mõttes kohe - muud plaanid said tühistatud, nende asemel hakkasin koristama ja korrastama ning nii mitu päeva jutti. Pole palju raamatuid, mis on sellise tugeva mõjuga, et kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis imbuvad juba lugemise hetkel ja käitumine muutub kiiresti.

Ilmselt jõudis raamat minuni ka õigel hetkel, sest olen kodu puhastamise ja korrastamise lainel juba kevade algusest, aga „Jaapani korrastuskunstis“ kirjeldatud KonMari vaatenurk tõi uue koristuslaine meie koju ja viis selle ka täiesti teisele tasemele.

Mul on ka endal naljakas tunnustada, et kirjutan nii innustunult ja entusiasmiga korrastamise raamatust. Ka raamatu alapealkiri ütleb, et sellisel korrastamisel on elumuutev vägi. Kondo kirjutabki just korrastamisest, mis on asjade sättimine ja paigutamine (mitte koristamine, mis on laias laastus tolmukihi ja mustuse eemaldamine). Kondo räägibki asjade olemusest ja nende mõjust meile ja meie kodule. Kui sellele lähemalt mõelda, siis paljude kodude peategelased on ka hoopis asjad, mis hõivavad meie ruumi, mõjutavad sisekliimat ja annavad kodule energeetilise fooni, mitte aga inimesed ise. Kes minu kodus õigupoolest elavad, kas asjad või mina? Asjad võivad hakata meid lämmatama, me kaome asjade sisse ära ilma, et ise arugi saaks. Nad mõjutavad seda, kuidas ma ennast kodus tunnen ja asjad annavad meile pidevalt tegevust – neid on võimalik koguaeg ühest kohast teise tõsta, nad jäävad jalgu ja nad nõuavad tähelepanu. Kui midagi on vaja, siis on see teiste asjade vahel kadunud. Asjad, asjad, asjad ümberringi…

Kondo raamatus esitatud põhilised arusaamad on järgmised:

1)      Asjade hoiustamine on kola kogumine. Hoiustamismeetodid pakuvad tegelikult pealiskaudset lahendust, kuna varsti on meil veel rohkem asju ja vajame veel rohkem ja paremaid ning läbimõeldumaid hoiukohtasid ja kastisüsteeme. Reaalsus on see, et me ei vaja tegelikult enamikku asju, mida me hoiustame. Peidame asju üksteise sisse, kastidesse, kapi otsa, panipaikadesse ja mida paremini on need ära pandud, seda vähem me neid kasutame. Aga võib-olla panemegi neid ära selleks, et mitte neid enam kasutada? Selliste nn ärapandud asjade koht on tegelikult prügi hulgas.

2)      Esemeid tuleb sorteerida kategooria järgi, mitte asukoha järgi. Kõik riided on üks, raamatud teine kategooria, jumestustooted, kirjavahendid, hobiga seotud asjad, sentimentaalset väärtust omavad asjad (isiklikud kirjad, fotod, mälestusesemed jms) on eraldi kategooriad. Me hoiame ühe kategooria asju erinevates kohtades ja seepärast puudub ülevaade kui palju meil tegelikult midagi on. Ma naersin raamatus toodud näite peale, et ühel inimesel tuli korrastamise käigus välja 60 kasutamata pakendis olevaid hambaharju ja ta ostis neid regulaarselt juurde, kuna ta reaalselt ei teadnud, et neid juba nii palju on ja kõik hambaharjad olid erinevates kohtades. Pärast naersin enda üle, kui mul tuli kodus välja 8 kasutamata pakendis hambaharja, mida on ka mõistlikust kogusest ilmselt rohkem. Kondo ütleb õigesti, et enamiku asjade puhul on neid odavam hoida poes. Isegi asjad aeguvad, nendele kulutatud raha on raisatud selle hetkeni kui me tegelikult asja kasutame. Seetõttu pole isegi rahaliselt mõistlik igasugu varusid omada. Samuti on minu kodu iga ruutmeeter mulle ja minu heaolule liiga väärtuslik, et hoida mistahes asjade tagavara järgmiseks mitmeks aastaks. See ei ole ladu. Seisvad asjad koguvad tolmu ja seisavad ka energeetilises mõttes, mistõttu mõjutavad ruumi aurat (ka siis ja eriti siis, kui need on kuhugi silme alt ära peidetud).

3)      Efektiivne korrastamine koosneb kahest elementaarsest tegevusest: ebavajalike asjade äraviskamisest ja otsustamisest, kuhu allesjäänud asjad panna. Tavaliselt me korrastamise käigus ainult tõstame asju ümber, paigutame neid teistsuguste põhimõtete järgi või kategoriseerime mingite enda kasutustiheduse või otstarbe järgi. Sealjuures on meie fookus jällegi asjadel, mitte sellel, et endale selle tulemusena paremat kodu luua. Pikalt selline rahulolu asjade ümberpaigutamisest ei kesta. Kodu saab pakkuda õndsust kui selle õhk on värske ja puhas (mitte tolmu koguvate asjade energiast raske), ümbritsevad esemed on rõõmu pakkuvad ja on võimalus näha ja vaadelda esemeid, mis on minu poolt mulle endale välja valitud, minu poolt heaks kiidetud. Me oleme ise oma kodu kuraatorid ja sellega loome õhkkonna, mida tahame tunda. Selleks, et väärtustada tõeliselt tähtsaid esemeid, peame enne ära viskama need, mis on oma otstarbe täitnud. Vabastage asjad vanglast, kuhu olete need pagendanud (seinakappi või voodi alla pandud asjad ei rõõmusta selle üle, et keegi neid ei vaja). Loobuge neist tänutundega.

4)      Igal asjal on oma roll meie jaoks ja see roll ei pruugi alati olla väga efektiivse kasutamisega seotud. Mõni asi andis meile ostmisrõõmu. Mõni asi õpetas, et see värv ei sobi minuga või minu koju. Mõne asja kasutamisega leidsin, et see pole minu jaoks sobiv. Mõni asi andis kinkimisrõõmu kinkijale ja mulle vastuvõtmisrõõmu. Mõni asi on väga palju kasutatud ja juba katki ning tema ülesanne on sellega täidetud. Mõni asi on meid innustanud, aga kasutust leidis siiski vähe. Sellisel juhul oli oluline see elevus, mida see asi minusse süstis. Kui teadvustate esemete panust oma ellu ja loobute nendest tänutundega, siis saate oma asjad korda. Lõpuks jäävad teile vaid need esemed, mida peate tõeliselt kalliks ja mis teid rõõmustavad.

5)      Paberid tuleb kõik ära visata. Tsekid, ümbikud, teatised, kutsed, ajalehed... Kaustadesse panemine pole mingi lahendus, keegi ei suuda seda hallata ja pahna muudkui koguneb. Paber ei paku iialgi rõõmu. Vaid väike hulk paberitest on need, mida peame alles hoidma nt mingit tüüpi lepingud vms. Tänapäeval on suur osa neis ka teenusepakkujate elektroonilistest süsteemidest kättesaadavad. On veel osa pabereid, millega me peame tegelema nt mingi ajakava või lugemata ajaleht, vastamist vajav teatis vms. Neile tuleb leida üks koht ja niipea kui asjaga on tegeletud, tuleb paber ära visata. Ka õnnitluskaardid on täitnud oma eesmärgi niipea, kui saaja on selle lõpetanud selle lugemise. Kaardi võib ära visata tänutundega, et see andis teile edasi saatja soovid.

6)      Asjadest loobuda on olulisem kui neid juurde hankida. Hädavajalikud esemed tulevad ise meie juurde, et meile abiks olla. Mitte vajalikud esemed on aga koorem – raamatud või koolitusmaterjalid, mida oleme endale või teistele lubanud, et loeme; asjad, mis tahavad et me neid kasutaksime…

7)     Tuvasta asja puudutades, kas see pakub sulle rõõmu või mitte. Otsus ese ära visata on aga raske tulema. Põhjuseid, miks me ei suuda ühest või teisest esemest loobuda on tegelikult ainult kaks: side minevikuga või hirm tuleviku ees. Tegelikult see näitab, et me ei suuda näha, mida vajame just praegu. Selle tulemusena kasvatame aga ebavajalike esemete hulka, mattes end nii füüsiliselt kui ka vaimselt tarbetute esemete alla. Parim viis teada saada, mida me tõeliselt vajame, on saada lahti ebavajalikest esemetest.

8)     Me elame siin ja praegu nende vahendite ja asjadega, mis meil praegu on tarvis. Seda ka tulevikus. Pole mõtet jätta asju vanaduspõlveks ootama mõttega, et siis on mul aega tegeleda nende piltide või muude mälestusesemete sorteerimise või arhiveerimisega. Kui selle üle järgi mõelda, jõuame tõdemuseni, et mistahes ajal tulevikus soovid samuti tegeleda hoopis uute väljakutsetega, kas reisida või õppida või tegeleda oma hobidega, hoolitseda nii vaimse kui füüsilise tervise eest, kohtuda mõttekaaslastega ning minevikus sorimine ei ole ka tuleviku minale väga ahvatlev ja mõttekas tegevus. Mälestused on meiega alati olemas ka ilma materiaalsete asjadeta. Õppetunnid, mis oleme elus saanud, on meiega ka ilma neid kajastavate asjadeta. Järeltulevatel põlvedel pole väga palju peale hakata minu isiklike esemetega, mis ainult mind kõnetavad.

Korrastamise käigus jõuad varem või hiljem isiklike väärtusteni. Mis on see, mida mina oma elus väärtustan? Sellega seotud on ka need asjad, mida ma oma kodus näha soovin ja millega ennast ümbritsen. Mis on minu praeguse eluperioodi hobid, kohustused ja tegevused, mille jaoks vahendeid vajan? Kui palju ma vajan enda ümber oma minevikust pärit esemeid? Kuidas tunda ära minu jaoks rõõmu valmistavaid asju? Nende küsimustele leiad korrastamise käigus vastuseid, kui vaatad otsa nendele asjadele, millega sinu kodu on täidetud. Soovitan seda endassevaatamist kõigile!

Aitäh Anule, kes seda raamatut mulle soovitas!

Marie Kondo "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi", Tänapäev, 2015

"Aeg & vaim. Mõtteid ja arutlusi" Ülo Vooglaid, Ivar Tröner (2015)

Ülo Vooglaid on minu jaoks olnud tähenduslik mõtleja. Vooglaid on loonud oma definitsioonide maailma, mille peamine võlu on minu jaoks see, et ta seostab asjad nende toimumise eelduste, terviklike süsteemide, ühiskonna protsesside jm. Ükski fenomen pole asi omaette, aga on osa süsteemist. Selline lähenemine on võimaldab teada-tuntud asjadele vahel uue pilguga vaadata.

Vooglaid pole avaldanud ühtegi terviklikku teooriat ja ka kõne all olev tekst on Ivar Tröneri poolt Vooglaidi märkmete põhjal kokkupandud tsitaadikogumik.

Lisan siia kokkuvõttesse kolm iseloomulikku stiilinäidet Vooglaidilt:

*
Eesmärgid on vaid subjektil. Inimene seab eesmärgid, valib ja kavandab nende saavutamise vahendid ja teed. Oluline on teada, et tegevusel, üritusel ja näiteks tekstidel ei saa olla eesmärke. Eesmärk on tegijail, korraldajail, autoreil. Ka seadustel ei saa olla eesmärke, eesmärk on seaduseandjal. Ka kohtumistel ei ole eesmärke, eesmärk on kohtujatel või kohtumise korraldajatel. 

**
Praktikas on oluline sihi, eesmärgi ja vahendi eristamise ja seostamise printsiip- Siht on otstarbekaks peetav suund, millel püsida ning millest oleks vaja kogu aeg kinni pidada. 
Eesmärk on kujutlus tulevikust, mis oleks vaja sihil olles mingiks ajaks saavutada. 
Vahend on sihil püsimiseks ja eesmärgi saavutamiseks vajalike eelduste süsteem. Miski saab olla ahend vaid sihi ja eesmärgi suhtes. 

***
Et elus midagi saavutada, tuleb keskenduda. Selleks, et midagi suurt ja tähtsat saavutada, tuleb pühenduda. Pühenduda saab inimene, kes suudab loobuda kümnetest ja sadadest asjadest, tegevustest ja võimalustest, mis kõik näivad huvitavad ja vajalikud, kuid hajutaksid tähelepanu kõige tähtsamalt ja peamiselt ning muudaksid pühendumise võimatuks. Pühendumise oluline eeldus on kutsumus. 

Vooglaidi tsitaadid sobivad sirvimiseks neile, kes naudivad süsteemsust ning tahavad mõtiskleda ühiskonna, juhtimise ja hariduse olemuse üle.


"Aeg & vaim. Mõtteid ja arutlusi" Ülo Vooglaid, Ivar Tröner (2015)

"Heaolu saladused" Inna Segal (2014)

Inna Segal „Heaolu saladused“ juhtus minu juurde täiesti planeerimatult ja juhuslikult. Selle raamatuga on mul ebatavaline suhe, mis on aja jooksul palju muutunud. Tavaliselt jäävad minu kõrvale raamatud, mis on mind kohe köitnud ja mõtetega veennud, Segali raamatu on mu öökapil juba terve aasta ja ma võtan seda kätte üsna tihti (muidu oleksin ta juba ka riiulisse teiste hulka ära pannud).

Pean ütlema, et esimest korda seda sirvides raamat mind ei kõnetanud, leidsin alguses ainult ühe peatüki, mida lugeda. See peatükk, mida hakkasin lugema räägib intuitsiooni arendamisest ning sisemisest jõust. Olen seda meelt, et peaksin oma ratsionaalse meele asemel või vähemasti selle kõrval tunnetama ka rohkem intuitsiooni ja usaldama elu loomuliku kulgu. Kõike ei ole kellelgi võimalik ette planeerida või ette näha ja liigne kontrollivajadus tulevikus juhtuva üle tekitab stressi seda enam kui mõistad, et ei suuda seda kontrollida. Seda nõiaringi on vaja teadvustada ja peatada.

Segal ütleb, et intuitsioon on kompass - navigatsioonivahend, mis korrigeerib paindlikult su kurssi. See on ilus definitsioon. Mõtted tulevad ja lähevad aga intuitsioon väljendab püsivat spontaanset ja loomulikku tunnet mõtete taga, kindlustunnet.

Peatükk, mida ma aga olen hiljem palju kordi üle lugenud ja kasutanud, räägib aga hoopis keha energiakeskustest ehk tšakratest. Mind on aidanud Segali harjutused energiakeskustele keskendumiseks, et teadvustad tundeid, mis mind sügaval sisimas närivad, piiravad või takistavad. On huvitav, kui palju selliseid teadvustama tundeid meie sees võib olla ning kuidas kergendus võib saabuda ka lihtsalt sellest aru saades. Seetõttu on mind jäänud pikemal ajal saatma Segali meditatsioonide sõnastused erinevatele tšakratele häälestuseks ning nende puhastuseks.

„Heaolu saladused“ on klassikaline eneseabi raamat ja sisaldab lisaks mõtisklustele ka näiteid teiste lugudest ning harjutusi tööks iseendaga. Ma tunnistan ausalt, et ei ole kogu raamatut sõna-sõnalt lugenud ja ei ole ka kõikide harjutustega tutvunud ega neid kasutanud. On paljud peatükid ja küsimused, mida autor tõstatab, aga mille teema minuga momendil ei haaku ja seetõttu olen need kas kergelt üle vaadanud või mõne ka üldse vahele jätnud (kehakaalu teemad, lähedase kaotusega tegelemine, hingevalu, raseduse aeg, armsama leidmise kunst jms). Raamatus on mõned mõtted, millega ma ei nõustu (nagu näiteks haiguste diagnoosimine intuitiivsete meetoditega), aga neid teemasid ma ei pea süviti korduvalt lugema ja on minu õigus jääda eriarvamusele. Mõnede teemade sissejuhatus on paljulubav aga käsitlus tegelikult pealiskaudne ja välja nagu kuhugi ei jõuta. 

Raske on hinnata raamatut, mida ma kasutan juba pikka aega, aga ometi ma eriti ei soovita seda kellelegi kui tervikut. Ilmselt on autor üritanud pakkuda kõigile midagi. Mina leidsin oma midagi sellest raamatust üles. 

Inna Segal "Heaolu saladused. Teejuht elu suurte küsimuste juurde"

"Siin ja praegu: kohalolekujõud" Eckhart Tolle (2004)

Eckhart Tolle raamat on sisutihe. Tolle küsib raamatus endalt skeptiku "häälega" küsimusi ning vastab sina-vormis ja lihtlausetega, justkui rääkides sõbraga. Hakkasin raamatust välja kirjutama tema maailmavaate nurgakivisid, aga olulisi aspekte oli palju. Nii juhtuski, et kirjutasin "pool" raamatut ümber (mõningaste lause lühenduste või lausete ümbertõstmisega). Tolle toob vaimse arengu keskmesse inimese enda suhte iseendaga. Ta väidab, et enamasti meie mõtted ja emotsioonid juhivad meid elama mineviku mälestustes kahetsedes või tulevikku igatsedes. Nii teeme endale pidevalt valu. Me saame valida elada olevikus, sest siin toimub päris elu. 

***

Olemine on Jumal. Olemise eelis on see, et tegemist on avatud mõistega. Ta ei taanda mõõtmatut nähtamatut konkreetseks millekski. See on meie olemus, tunnetatav enda olemasoluna.

Sinu mõtted pole sina. Olemise kogemise kõige suurem takistus on samastumine mõistusega. Oleme sunnismõtlejad. Valgustatus, see on vabanemine lakkamatu mõtlemise orjusest. Mõtlemisest on saanud haigus. Haigus tekib siis, kui kaob tasakaal. Sina ei kasuta mõistust valesti aga tema kasutab sind. Sa usud, et sina ja su mõtted on üks ja sama. See on pettekujutelm. Vahend on sinu üle valitsema hakanud. Kas sa suudad oma mõtteid soovi korral välja lülitada?

Sa saad olla vaatleja. Hääl sinu peas kommenteerib, spekuleerib, hindab, võrdleb, arvustab, kaebleb. Sellel häälel ei pruugi olla midagi ühist sinu hetkeolukorraga. Ta võib heieteada eilsest või mängida läbi tulevikuolukordi. Mõistus on sinu isikliku mineviku ja kultuurilise tausta produkt. Paljude inimeste peas elabki piinaja, kes neid pidevalt ründab või karistab.

Pööra tähelepanu korduvatele mõttemustritele, ole oma häält kuulates erapooletu, ära anna hinnangut. Varsti hakkad märkama, et mina olen oma kohaloleku tunnetamine, mitte mõte. Sel juhul kaotab mõte sinu üle oma võimu ja lahtub, sest sa lakkad end oma mõtetega samastumast.

Ole kogu oma tähelepanuga siin ja praegu. Mõtte taandudes tunnetad mõttevoo katkemist, mis muutuvad ajapikku pikemaks. Sa hakkad kogema rahu ja vaikust. Sel viisil tõmbad teadvuse tähelepanu mõttetegevuselt kõrvale ja tekitad pausi, kus oled erk, aga mitte mõtlev. Selles on meditatsiooni mõte. Kui sa õpid end mõistusest eristama, siis sa ei võta oma mõtteid enam nii tõsiselt ja su enesetunne ei sõltu neist enam.

Me oleme mõtlemisest sõltuvuses, sest me arvame, et lõpetame mõtlemise, lakkame olemast. Elu jooksul kujuneb välja kultuurile ja isiklikule taustale vastav kujutluspilt endast ehk ego. Ego ei tunne olevikuhetke, tähtsad on vaid minevik ja tulevik. Ta püüab alati minevikku elusana hoida, sest kes sa ilma selleta oleksid? Ta projitseerib end pidevalt tulevikku, et olla kindel oma jätkusuutlikkuses ja püüab leida mingit vabanemist või eneseteostust. Kunagi kui juhtub üks või teine asi, saan õnnelikuks, leian rahu. Ego saab olevikust täiesti valesti aru, sest vaatab olevikuhetke minevikusilmadega või taandab olevikuhetke millegi saavutamise vahendiks.

Loomine toimub siis, kui kasutame mõtlemist praktilisel eesmärgil ja olles vaba kontrollimatust sisedialoogist. Loomine toimub vaimse vaikuse hetkedel, pendeldades vaikuse ja mõtete vahel. Inimmõistus on ellujäämismehhanism, ta oskab rünnata teisi ja kaitsta ennast teiste eest, koguda, salvestada ja analüüsida informatsiooni.

Emotsioon on keha reaktsioon, mõtte peegeldus kehas. Emotsioon tekib keha ja mõtte kokkupuutepunktis. Näiteks ründav või vaenulik mõte tekitab kehas energia kuhjumise, mida me vihaks kutsume. Keha valmistub võitluseks. Mõte sellest, et sind rünnatakse füüsiliselt või psühholoogiliselt, tekitab kehas pinge ja see on hirmu füüsiline avaldus. Tugevad emotsioonid muudavad keha biokeemiat. Emotsioone jälgides võib oma mõtetest teadlikuks saada. Mida enam sa samastus oma mõistusega, oma eelistuste, hinnangute ja tõlgendustega, mida vähem sa vaatleva teadvusena olevikuhetkes elad, seda tugevam on emotsionaalne laeng.

Kui sa tahad oma peas toimuvat tundma õppida, annab keha sulle alati tõese peegelduse. Tunneta emotsiooni oma kehas. Kui on olemas tajutav vastuolu, siis mõte valetab. Emotsioon räägib tõtt mitte sinu kohta, vaid sinu vaimuseisundi kohta sel hetkel. Konflikt teadlike ja alateadlike mõtete vahel on tavaline. Sa ei pruugi alateadlikku mõttetegevust mõttena teadvustada, kuid alati väljendub see kehas emotsioonina ja seda oskad sa tähele panna. "Mis minu sees praegu toimub?" - vaatle ja kui emotsiooni ei ole, süüvi veel sügavamale.

Mõtlemine olukorra, sündmuse või inimese üle, mis on emotsiooni tekitanud annab emotsioonile energiat. See omakorda õhutab mõtet. Emotsioone võib ka lihtsalt valuks nimetada. Need on igipõlise ja muutumatu emotsiooni eri variandid, mille kõige lähem vaste on hirm. Mõistus suudab saavutada vaid valu ajutise leevenemise. Ta ei aita sind, sest ta on ise osa "probleemist". Üürikese sisemise rahu momendid on võimalikud siis, kui mõttevoolu tekivad pausid.

Sisemisest vaikusest tõuseb habras, aga tugev rõõm, armastus ja rahu. Need on Olemise sügavamad tasandid, millel ei ole vastandeid, sest nad tekivad mujalt kui mõtteist. Emotsioonid alluvad vastandite seadusele. Nauding tekib millestki välisest, mis on täna nauding, see teeb homme valu.

Ära tekita olemasolevas hetkes uut valu. Praegu tekkiv valu on põhjustatud sellest, et on midagi, mida sa ei kiida heaks või ei võta omaks. Sa protestid selle vastu, mis on. Mõttetasandil on protest alati seotud hinnangutega, ka avaldub teatud negatiivsusena. Valu suurus sõltub protesti suurusest ning see sõltub omakorda sellest, kui tugevalt samastud oma mõtetega. Mida rohkem sa oma mõtetega samastud, seda enam sa kannatad. Mida enam suudad sa austada ja tunnistada olevikuhetke, seda sõltumatum oled mõtetest.

Mõista, et olevikuhetk on kõik, mis sul kunagi on. Missugune olevikuhetk ka ei oleks, lepi sellega nagu oleksid selle ise valinud. Kui sa enne elasid ajas ja külastasid olevikuhetke põgusalt, siis hakka nüüd selles hetkes elama ja käi minevikus või tulevikus vaid siis, kui on vaja lahendada eluliste olukordade praktilisi aspekte. Vastupanu elule endale on mõttetu.

Valukeha. Jälgi, millise hinnangu mõistus praegusele hetkele annab, ja kuidas see hinnangute andmine - pidev kohtumõistmine - valu ja ängistust tekitab. Osa emotsionaalsest valust sulandub minevikuvalusse, mis seal juba ees oli, talletub sinu peas ja kehas. See on emotsionaalne valukeha, mis võib olla uinuv või aktiivne. Valukeha võib uinuvas olekus olla 90% ajast ja inimesed kogevad seda vaid teatud olukordades, kui mõni sündmus selle aktiveerib. Mõned inimesed elavadki oma valukeha kaudu.

Otsi enda seest pisimaidki märke sellest, et oled õnnetu. See võib märku anda valukeha ärkamisest nt ärrituse, kannatamatuse, kurvameelsuse, soovina haiget teha, vihana, raevuna, depressioonina, vajadusena suhe melodramaatilisemaks muuta jne. Kui valukeha on su enda võimusesse haaranud, igatsed sa aina uut valu. Sinust saab ohver või süüdlane või mõlemat.

Hetkel, mil sa valukeha vaatled, katkeb samastumine. See on kõrgem teadvuse tase, mida mina nimetan kohaolekuks. Ta ei saa sind enam kasutada ja sinuks olemist teeselda, oled kogenud olevikuhetke jõudu. Ei saa võidelda valukehaga, tekib konflikt. Vaatlemisest piisab. Valukeha elab mõnda aega edasi ja püüab sind samastuma meelitada. Pidev teadvustatud tähelepanu purustab sideme valukeha ja mõtteprotsessi vahel ning muundumisprotsess võib alata. Selles peitub muistse alkeemia esoteeriline tähendus. Algmetalli muundumine kullaks, kannatuse muundumine teadvuseks. Sisemine lõhe väheneb, inimene saab tervikuks. Nüüd on sinu ülesanne mitte tekitada juurde uut valu.

Valukeha on ahistatud eluenergia. Ta on pöördunud enda vastu ja temast on saanud elu vastand. Keskendu tundele enda sees. Tea, et see on sinu valukeha. Tunnista selle olemasolu. Ära mõtle sellele, ära lase tundel mõtteks kujuneda. Ära hinda või analüüsi. Ära samasta end sellega. Ela praeguses hetkes ja jälgi enda sees toimuvat. Teadvusta nii emotsionaalset valu kui vaikivat vaatlejat. See on olevikuhetke, sinu enda teadvustatud kohaloleku jõud ja vägi. Vaata, mis juhtub.

Psühholoogiline hirm on midagi muud kui otsene ja tõeline oht. Sellel on palju erinevaid vorme: ebamugavustunne, mure, ärevus, närvilisus, pinge, kartus, foobia ja nii edasi. See on hirm millegi ees, mis võib juhtuda, mitte selle ees, mis praegu toimub. Sina oled siin aga su mõtted on siis tulevikus ja sa kaotad sideme olevikuhetkel lihtsuse ja väega ning ärevus muutub sinu pidevaks saatjaks.

Vabanedes samastumisest oma mõistusega ei ole sinu jaoks enam vahet, kas sul on õigus või mitte. Kaob alateadlik soov igas vaidluses peale jääda. Sa võid kindlalt ja valju häälselt oma seisukoha teatavaks teha. Kadunud on agressiivsus ja kaitsehoiak. Mida sa kaitsed? Illusoorset identiteeti, kujundit oma peas, fiktiivset tähendust. Jälgimine aitab distantseeruda, sellega lõpevad võimumängud. Võim on tugevuseks maskeerunud nõrkus. Mõistusest kaugemale arenenud inimeste hulk on väga väike ja seetõttu elevad peaaegu kõik, keda sa oma eluteel kohtad, pidevas hirmus. Ainult hirmu suurus on erinev, kõikudes ärevusest ohutundeni.

Sisemine tühimik ehk sügav rahulolematuse või ebatäiuslikkuse tunne avaldub pidevas tundes, et sa pole midagi väärt või piisavalt hea. Alateadlikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse või tahtmisena. Sisemise tühimiku täitmiseks hakkavad inimesed otsima elule erinevaid väljundeid ja asju, millega samastuda nt vara, raha, edu, võimu, tunnustust, erilisi suhteid. Ikka selleks, et ennast paremini, terviklikumana tunda. Eesmärgini jõudes mõistavad nad, et tühimik pole kuhugi kadunud ja see on põhjatu.

Kuni su elu juhib egokeskne mõistus, ei saa sa kunagi rahu. Või see on vaid hetkeline vahetult pärast ihaldatu saavutamist. Egol on vaja samastuda väliste asjadega nt asjadega, tööga, ühiskondliku positsiooniga, teadmiste ja haridusega, ühiskondliku positsiooniga, välimuse, eriliste võimete, suhete, enda ja perekonna minevikuga, uskumustega ja sageli ka poliitiliste, rassiliste, religioossete ning muude kollektiivsete identiteetidega. Aga ükski pole neist sina. Kas oled valmis neil asjadel minna laskma? Kui mitte enne, siis surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladus on surra enne surma ja teada, et surma pole olemas.

Kunagi pole olnud midagi, mis poleks toimunud olevikus. Sa tunned vajadust elada enda mälestustes ja ootuses. Sellest sünnib lahkkamatu huvi mineviku ja tuleviku vastu ning hoolimatus praeguse hetke suhtes. Minevik annab sulle identiteedi ja tulevik lunastuse - rahulolu ükskõik, mis kujul. Mõlemas on illusioonid. Eemalda aeg oma mõttemaailmast ja ta lakkab olemast, kuni sa teha kasutada tahad. 

Aeg pole väärtuslik, vaid hetk väljaspool aega. Zenimeister Rinzai küsis: Mis on see, mida pole praeguses hetkes? Võimas küsimus, millele on võimatu mõttetasandil vastata. Ajatu dimensiooniga kaasneb teistsugune teadmine - niisugune, mis ei hävita igas asjas ja elusolendis elavat hinge. Teadmine, mis ei riku elu pühadust ja müsteeriumi, vaid sisaldab sügavat armastust ja austust kõige oleva vastu. Mõistus ei tunne puud, vaid sisaldab puu kohta käivat infot. Mõistus ei tunne sind, ta teab vaid sinu kohta käivaid hinnanguid, fakte ja arvamusi. Ainult Olemine tunneb vahetult.

Psühholoogiline aeg. Hakka jälgima oma harjumust mõtetega olevikust põgeneda. Hakkad märkama, et kujutluses on tuleviks sageli halvem tekib ärevus või parem, tekivad ootused. Olles olema mõtete vaatleja ole oma reaktsioonidest vähemalt sama huvitatud kui olukorrast või inimesest, kellele või millele sa reageerid. Pööra tähelepanu sellele, kui sageli su tähelepanu olevikku või minevikku libiseb. Ära anna oma vaatlustele hinnanguid. Vaatle mõtet tunneta emotsiooni, jälgi reaktsiooni. Ära tee neist probleemi.

Psühholoogiline aeg ähmastab olevikuhetkes kättesaadavat väge ja loovat potentsiaali. Elu kaotab erksuse, värskuse ja imetabasuse. Vanad mõttemudelid, käitumismallid, reaktsioonid ja ihad avalduvad lõpututes näitemängudes, sinu peas olevas stsenaariumis, mis varjutab olevikuhetke ja moonutab tõde. Nii tekib su peas kinnisidee, et tulevik on väljapääs ebarahuldavat olevikust.  

Kui su tuleviku määrab olemasoleva hetke teadvuse kvaliteet, siis mis määrab ära teadvuse kvaliteedi? See kui kohal sa suudad olla praeguses hetkes. Seega on olevik ainus koht,  kus toimuvad tõelised muutused.

Sul pole illusoorseid ootusi, et tulevikus tuleb miski või keegi ja päästab sind või teeb su õnnelikuks. Sügavamal tasandil oled sa juba täiuslik ning sellele äratundmisele jõudes tekib kõigi sinu tegevuste ümber rõõmuenergia. Vabanedes psühholoogilisest ajast ei aja sa oma eesmärke taga sünge otsustavusega kannustatuna hirmust, rahulolematusest, vihast või tahtmisest olla keegi. Sa ei muutu hirmu või pettumise tõttu passiivseks. Kui su identiteet rajaneb olemisel, kui sa oled vaba psühholoogilisest vajadusest olla keegi, ei sõltu enam õnn ega enesehinnang tulemusest ja sa oled vaba hirmust.

Olevikuhetk. Kõigepealt hakkad sa aja ja kohaloleku vahel edasi-tagasi liikuma. Märkad, kui harva on su tähelepanu olevikuhetkes. Teadmine, et sa pole kohal on juba suur edusamm. See teadmine on kohalolek, mis sellest, et see alguses vaid sekundeid kestab. Seejärel hakkad järjest enam olevikule keskenduma, kuni märkad, et suudad selles juba kauem viibida. Olevik kaob käest aga sa tuled ikka ja jälle tagasi. Lõpuks muutub kohaolek sinu põhiolemuseks. Enamik inimesi ei koge kohalolekut mitte kunagi. Või siis ainult harva ja kogemata, mõistmata, millega on tegemist.

Ebateadvus. Enamiku puhul saab rääkida vaid ebateadvusliku erinevatest tasemetest st tavaline või sügav ebateadlikkus. Tavaline ebateadvuslikkus on samastumine mõistuse, emotsioonide, reaktsioonide, tahtmiste ja vastumeelsusega, millega kaasneb pidev ebamugavustunne, rahulolematus, igavlemine ja närvilisus. Siis kui asjad vilu kisuvad, muutub tavaline sügavaks ebateadvuslikkuseks- teravama ja tajutavama kannatuse või kurbuse valuks. Ta muutub valuks, kui ego satub ohtu või kui elusituatsioonis või suhetes tekib kas reaalne või väljamõeldud ohuolukord. See erineb oma olemuselt tavalisest seisundist vaid intensiivsuselt.

Intensiivne negatiivsus. Pidev vastuseis sellele, mis on, muutub tugevaks tekib intensiivne negatiivsus - näiteks viha, suure hirmu, agressiooni või depressioonina. Vägivald on ilma sügava ebateadvuslikkuseta võimatu. Negatiivse energiavälja võib tekitada ka teatud rahvahulk või isegi terve rahvas.

Teadvuse parim indikaator on see, kuidas sa elu väljakutsetega toime tuled. Ebateadvuslikud inimesed kipuvad sel juhul veel sügavamale ebateadvusesse langema ning teadvuslikus inimesed muutuvad veelgi teadvuslikumaks. See võib sind üles äratada või veelgi sügavamasse unne tirida. Kui sa ei suuda kõige normaalsemates olukordades nt üksi toas olla, või kedagi kuulates "kohal olla", ei suuda sa päris kindlasti teadvustatult tegutseda ka siis, kui midagi viltu läheb, kui sa kohtud ebameeldivate inimestega või jääd millestki ilma. Sinus reageerib viha ja tõmbab sind sügavamale teadvustamata käitumise tasandile. Seepärast on oluline tuua oma elu argitegevustesse rohkem teadvust. Kui sa õpid oma mõtteid ja emotsioone jälgima, tõded sa üllatusega, kui harva sa end tegelikult oled hästi tundnud. Mõistuse tasemel võitlevad selle vastu hinnangud, rahulolematus ja peegeldused. Emotsionaalsel tasandil ebamugavustunne, pinge, igavus või närvilisus. Buddha õpetas, et kannatusete juuri tuleb otsida lakkamatutest tahtmistest ja ihadest.

Pidev murelikkus on saavutanud lääne tsivilisatsioonis erakordselt terava vormi. Oleviku vältimine kui kollektiivne väärtalitlus on sünnitanud väga õnnetu ja erakordselt vägivaldse kultuuri, mis on muutunud ohtlikuks mitte ainult iseendale, vaid kogu planeedile. Jälgi, kuidas sinus tekivad rahulolematus, mure ja pinge siis, kui sa oled hinnanguline ja kritiseerid tarbetult. Hea oleks küsida endalt: kas ma olen praeguse hetkega rahul? Või mis minu sees hetkel toimub? Ole oma sees toimuvast sama huvitatud kui ümbritsevast. Kui sinu sees on kõik korras, asetub ka kõik muu oma kohale. Suuna tähelepanu enda sisse. Pööra tähelepanu oma kehale. Uuri, mil moel sa eitad või salgad elu.

Mööna, et sa ei taha valu kannatada. Kas sulle ei meeldi see, mida teed? Kas oled nõustunud tegema midagi, mille vastu osa sinust tõrgub? Kas kannad mõne lähedase vastu vimma? Kas näed, et sellest tekkiv energia on nii kahjulik, et see mürgitab nii sind kui ka teisi? Vaata enda sisse. Kui sa näed pisimatki vastumeelsuse-haku kübet, siis jälgi seda nii mõistuslikul kui emotsionaalsel tasandil. Mis mõtted sul tekivad? Milline on see reaktsioon, millega su keha nendele mõtetele reageerib? Kui sa avaldad vastupanu sellele, mis on, muudad sa praeguse hetkel oma vaenlaseks. Sa kas räägi asjasse puutuva inimesega ja väljenda oma tundeid, või loobu oma negatiivsusest, mis su mõttes selle olukorra ümber on tekkinud ja millel pole mitte mingit mõtet. Mööna, et sa ei taha valu kannatada ja lase sellest lahti. Sügav valu vajab reeglina muundamist leppimise ja pideva tähelepanu kaudu.

Lepi olukorraga, ütle oma arvamus välja või muuda olukorda. Õige on see, et kui sa lepid oma emotsioonidega, siis ei pea sa neid enam pimesi välja elama ja teistele peegeldama. Kui tekib negatiivne emotsioon, siis lepi sellega. Sa polnud piisavalt teadvuslik, et valida - oled tige, vihane, ärritunud jne. Kuid kas sa ei peta ennast? Siit tuleks minna järgmisele tasemele, kus negatiivseid emotsioone enam ei teki. Kui seda ei juhtu, saab sinu leppimistest tühipaljas loosung.

Nurisemine on märk sellest, et sa ei lepi sellega, mis on. Kaebad selle üle, mida teised teevad, räägivad või ilma üle. Sellisel juhul muudad end ohvriks. Oma arvamust avaldades oled sa see, kelle käes on võim. Seepärast muuda seda olukoda ja tegutse või ütle oma arvamus võimalusel ja vajadusel alati välja või vastasel juhul loobu ja lepi olukorraga. Sa pead valima, leppima tagajärgedega, ilma mingite vabanduste ja negatiivsuseta. Hoia oma sisemine ruum puhas.

Loobu kõigepealt negatiivsusest. Läbimõeldud teadmistest lähtuvad teod on palju efektiivsemad kui need, mis on sündinud negatiivsusest. Sageli on ükskõik milline tegutsemine parem kui tegevusetus, eriti kui sa oled klammerdunud olukorra külge, mis on sulle juba pikka aega meelehärmi valmistanud. Kui teed vea, saad tagasisidet ja õpid sellest. Ära lase hirmul pähe tõusta! Vaatle seda, teadvusta seda. Nii lõikad läbi sideme hirmu ja oma mõtete vahel.

Kui sa ei saa midagi muuta, siis alistu täielikult olevikuhetkele. Alistumine pole nõrkus. Selles peitub suur jõud ja vägi. Masendunud, kibestunud, ennast haletsev mina ei ole parem. Alistunud inimesel on suur hingejõud. Alistused vabaned sa olukorrast enda sees. Sa näed kuidas olukord muutub, ilma, et sa peaksid ise selle heaks pingutama.

Või on midagi mida peadki tegema aga ei tee - võta end kokku ja tee see kohe ära. Või tunnista oma laiskust, passiivsust, ja vali mitte teha. Teadlikult. Naudis seda. Ole nii laisk ja passiivne kui suudad. Nii väldid sisemist konflikti.

Stress tekib kui oled siin aga tahad olla tulevikus. Sa kisud end lõhki. Kui on vaja võid kiiresti liikuda, töötada, ja joosta, ilma et sa olevikule vastupanu osutaksid. Tee seda südamest. Või elad sa minevikus ja mõtled sellest. Pole oluline, kas positiivselt või negatiivselt. Mõtled nt saavutustest, seiklustest, oma ohvriloost, kohutavatest asjadest, mis on sinuga tehtud või mida oled ise teistele teinud. Kas su mõtteprotsessid tekitavad süütunnet, uhkust, vastikust, viha, kahetsust või enesehaletsust. Nii võimendad väärarusaama iseendast. Sure mineviku jaoks igal hetkel. Viita sellele vaid siis, kui olemasolev hetk seda nõuab ja teisiti kuidagi ei saa.

Sa ei pea reaalses elus - vastandina oma mõtteprojektsioonile - mitte millegagi hakkama saama, mitte midagi tegema. Kas kujundad endale sellised mõttemallid, et olevik pole kunagi piisavalt hea, sõltumata su saavutustest. Kui suure osa oma elust veedad sa oodates? Väikeseks ootamiseks nimetan seda kui seisad järjekorras, liiklusummikus, ootad kellegi tulekut, töö valmis saamist, puhkust, paremat töökohta, laste täiskasvanuks saamist, tõelise suhte, edu, raha, valgustatust või tähtsaks inimeseks saamist. Küsi endalt, mis on su probleem praegu, mitte homme jne. Praeguse hetkega saad alati hakkama. Jõud, õige tegevuskava ja ressursid on olemas siis, kui sa neid vajad, mitte varem ega hiljem. Ootamine on suhtumine. Iga ootamisega tekitad sisekonflikti, sest su elu kvaliteet langeb, sest sul pole tulevikku. Ole tänulik selle eest, mis on. Ütle lahti ootamisest.

Sinu eluteel on sisemine ja väline eesmärk. Väline on saavutada midagi tulevikus. Sisemine puudutab teadvuse kvaliteeti antud hetkel. Väline teekond võib koosneda miljonist sammust, sisemisel teekonnal on ainult üks samm - see, mida sa praegu astud. Minevikkus süüvides muutub see põhjatuks kaevuks, sellel pole iial lõppu. Tegele minevikuga oleviku tasandit. Minevik on sinus igal hetkel, pööra tähelepanu oma mõtetele, käitumisele, emotsioonidele, minevik väljendub nendes. Jälgi neid, ära anna hinnangut, siis tegeled sa minevikuga ja lahustad seda oma kohaloleku kaudu. 

Kohalolekust ei saa mõelda ja mõistus ei saa sellest aru. Kohaloleku mõistmine on olevikus olemine. Kui sa olemist teadvustama hakkad, hakkab olemine ise ennast teadvustama ja tekib kohalolek. Olemine, teadvus ja elu on sünonüümid. Teadvus on vormi võtnud jumalik sisu. Kui teadvus vabaneb samastumisest füüsiliste ja meeleliste vormidega, muutub ta selleks, mida me nimetame puhtaks valgustatud teadvuseks või olevikus olemiseks. Siis muutub teadvus vaatlejaks ehk tunnistajaks. Vormist vabanenud puhas teadvus muutub tugevamaks ja mõttevormid nõrgemaks. 

Piiblis ütleb Jumal: mina olen alfa ja oomega ja mina olen elav üks. Kristus võib asendada olevikuga, kohalolekuga. Kristus viitab sinu jumalikkusele sõltumata sellest, kas sa oled sellest teadlik või mitte, ja kohalolek tähendab su ärganud jumalikkust ehk jumalikku olemust. Kristus: enne oli Aabram, mina olen. Viitab ajalise mõõtme lõppemisele. Tema maailma tuli igaviku mõõde, mis ei tähenda lõputut aega, vaid aja puudumist.  

Ära püüa olemist mõista. Olemist saab tunda. Ta on alati olemas, mina olen. Hirm on inimese pidev painaja seni, kuni inimene samastab end selle haavatava ja hoomamatu vormiga. Ja vabaks patust (ebateadvuslikkus, hullumeelsus) - sellest kannatusest, mida sa alateadlikult põhjustad endale ja teistele senikaua, kui see kujutletav mina valitseb inimese mõtete, sõnade ja tegude üle.

Sisekeha. Mõtlemise asemel keskendu kehale, kus olemine on tunnetatav nähtamatu energiaväljana. See energiaväi annab elu sellele, mida sina tajud füüsilise kehana. Tunneta keha seestpoolt. On ta elus? Keskendu hetkeks tundele oma sisekehas. Tunne sinu sisekehas on vormitu, piiritu ja hoomamatu. Sellesse võib alati sügavamale tungida. Kui sa praegu seda väga ei tunneta, pööra tähelepanu kõigele, mida sa tunned! Su sisekeha on vormilise identiteedi ja sisemise, tõelise olemuse vahelise ukse lävepakul. Muutumine toimub keha kaudu, mitte väljapool seda. Keha ei tohiks salata, isegi, kui paljud mõistust salgavad meistrid seda teevad. Jeesus ei lahkunud kunagi oma kehast ja läks koos sellega taevasse. 

Täielik tähelepanu tähendab täielikku leppimist. Terviklikult toimivas organismis ei ole emotsioonid kaua. Nad on kui hetkelised ringlained olemise pinnal. Kui sa pole oma kehas võib emotsioon elada sinu kehas päevi ja nädalaid, ta võib liituda teiste samas sageduse ja valukehaks muutunud emotsioonidega, muutuda sinu energiast toituvaks parasiidiks, mis tekitab füüsilisi haigusi ja teeb su õnnetuks. Keskendu emotsiooni vaatamisse ja jälgi, millesse on su meel klammerdunud nt enesehaletsusse jne. Siis pole sa andeks andnud endale, kellelegi teisele või mingile olukorrale. Kas minevikus, olevikus või tulevikus (tahad tulevikku kontrollida). Andestamine tähendab, et sa ei osuta elule vastupanu vaid lased ta endast läbi. Hetkel mil sa tõeliselt andestad saad sa tagasi oma väe, mille olid kaotanud oma mõistusele ja mõtetele. Andestamatus on mõistusele omane seisund. Ego ei saa elada ilma probleemideta. Mõistus ei saa andestada. Sina saad. 

Kasuta oma mõistust koos sisekehaga. Kui sul on vaja vastust, lahendust või loovat ideed, peata hetkeks oma mõtted ja keskendu sisemisele energiaväljale. Tunneta vaikust ja rahu. Pärast on uued mõtted värsked. Kasulik on harjutada end mõtlemise ja sisemise kuulamise vahel edasi-tagasi käima. Ära mõtle ainult peaga, vaid kogu kehaga. 

Kedagi teist kuulates ära kuula ainult peaga, vaid kogu kehaga. Kuula ilma mõtlemiseta, anna teisele inimesele ruumi olla. Enamik inimesi ei suuda kuulata aga keskenduvad mõtlemisele. Pööra tähelepanu teise inimese olemisele, tunneta seda enda olemise kaudu. See on ühtsuse tunnetamine, armastuse algus.

Kohalolek on nagu peasissekäik ja sisekeha, mittesamastumine mõistusega, alistumine sellele mis on, vaikuse kuulamine on väravad Hoomamatusse. Hoomamatu on rahu, energiaallikas, selles olekus on kadunud jälgija ja jälgitav ja kogu maailma tajutakse terviklikuna. Ka alistumine – vabanemine psüühilis- emotsionaalsest vastupanust selle suhtes, mis on – on pääs Hoomamatu juurde. Põhjus on väga lihtne. Sisemine vastupanu eraldab sind teistest inimesest, sinust endast, sind ümbritsevast maailmast. Värav on kinni ja sul pole ligipääsu sügavale sisemisele maailmale. Kui üks väravaist on avatud on armastus sinus kui üksolemise tunne. Armastus tuleb selle värava kaudu sellesse maailma. Sinu ülesanne pole mitte armastust otsida vaid avada värav, mille kaudu armastus tulla saab.

  

Tõeline vabadus on rahulolu – rahu – elu kogu oma täiuses. See tähendab endaks olemist, selle hea tunnetamist endas, millel pole vastandit. See on olemise rõõm, mis ei sõltu millestki, mis asub endast väljaspool. See pole mööduv kogemus, vaid pidev kohalolek.

Tõeline lunastus on vabadus - hirmust, kannatustest, tunnetest, et millestki on ikka puudu – ja seeläbi vabanemine tahtmistest, soovidest ja klammerdumisest. See on vabanemine minevikust ja tulevikust kui psühholoogilisest vajadusest. Su pea ütleb, et sinna siit ei saa. Su mõistus ütleb, et selleks on vaja aega, et sa pead midagi leidma, klaarima, saavutama, saama, keegi olema või midagi mõistma, enne kui on võimalik saavutada täius. Sa näed lunastust ajas aga tegelikult on see kõige suurem takistus sinu teel. Sinna saab siis, kui sa mõistad, et oled juba seal.

Valukehal on reeglina nii isiklik kui kollektiivne aspekt. Isiklik aspekt hõlmab minevikus kogetud emotsionaalse valu kuhjunud jääki. Kollektiivne valukeha sisaldab valu, mis on inimkonna kollektiivsesse psüühikasse kogunenud tuhandete aastate jooksul haiguste, sõdade, julmuse jmt tagajärjel. Kellel on tugev valukeha ja kes samastub sellega ehk elab valu perioodiliselt või pidevalt uuesti läbi, temast võib saada vägivallatseja või vägivalla ohver. Teisalt võivad just nemad olla lähemal valgustumisele. Kelle elu on õudusunenägu võivad olla rohkem motiveeritud ärkama.

Buddha õpetas, et isegi su õnn on dukkha – palikeelne sõna, mis tähendab kannatust või rahuldamatust. Ta on lahutamatu oma vastandist. See tähendab, et tegelikult on su õnn ja õnnetus üks. Neid eraldab vaid aja illusioon. Tegemist pole negativismiga. Mittemiski ei hakka sulle mitte kunagi täit rahuldust pakkuma. Kõik on kas ajutine või kunstlik. Asjad ja olukorrad võivad anda naudingut, aga mitte rõõmu. Mittemiski ei saa rõõmu anda. Rõõmul pole põhjust, ta tõuseb sisemisest Olemise rõõmust. See on sinu loomulik oleks, selle nimel pole vaja rabeleda ega palju vaeva näha.

Alistumine tähendab olevikuhetke tingimusteta omaksvõtmist, sisemise vastupanu vabastamist selle suhtes mis on. Alistumine on lihtne ja samal ajal sügav oskus olla paindlik, mitte vastanduda eluvoolule. Vastupanu on sama, mis öelda mõistuslike hinnangute ja emotsionaalse negatiivsusega „ei“ sellele, mis on. Eriti teravalt tõuseb see esile siis kui asjad lähevad halvasti. Siis tekib lõhe – valu lõhe - mõistuse loodud nõudmiste ja jäikade ootuste ja selle vahele, mis on. Kui sa tahad oma elus vabaneda valust ja murest, tuleb just neil hetkedel harjutada alistumist. Alistumine toimub ainult sisemiselt. See ei tähenda, et sa olukorra muutmise nimel tegutseda ei või. Alistumine on leppimine ainult selle imetillukese osaga, mille nimi on praegune hetk. Allaandmine ei ole alistumine. Sa ei pea leppima ebameeldiva elusituatsiooniga ega end petma, et selles pole midagi halba. On täiesti selge, et sa tahad sealt välja saada. Sa oled olevikus sellele hinnangut andmata ja siis teed kõik võimaliku, et olukord muutuks. Alistumine ei muuda seda, mis on, alistumine muudab sind.

Alistumine toob kaasa ka sügavad muutused suhetes. Kui sa kunagi ei lepi sellega, mis on, siis ei suuda sa kedagi võtta sellisena, nagu ta on. Siis sa kritiseerid, annad hinnanguid, kleebid silte, tõukad eemale või püüad neid muuta. Kui olevikuhetk on millegi saavutamise vahend, siis muutuvad ka inimesed, keda sa kohtad millegi saavutamise vahendiks. Oluliseks muutub see, mida sa suhtest saad. Vaadeldes iseenda reaktsioone ja soovi kaitsta või rünnata. Tunnistades ja tunnustades seda, muutud sa teadvustatuks. Siis ühel päeval sa mõistad, et sa saad valida kuidas reageerid. Idamaise võitluskunsti üks põhiteese ütleb: ära avalda vaenlase jõule vastupanu! Kui tahad võita tuleb järele anda! Tegevusetus, taoismis mõiste wu wei, on kohaloleva inimese puhul tohutu jõuga ja suudab parandada ja muuta nii inimesi kui olukordi. See pole tegevusetus ega otsustamatus aga sisemise vastupanu puudumine ja intensiivne tähelepanu. Siis kui on vaja tegutseda ei reageeri sa oma tingimusi teadva mõistuse pinnalt.

Õpi väljendama oma tundeid ilma kedagi süüdistamata. Õpi oma partnerit kuulama avatult ja ilma kaitsepositsioonile asumata. Sel juhul pole enam ruumi sellistele käitumismallidele nagu süüdistamine, kaitsmine, ja ründamine.

Kui sa elad vastupanus ja ei suuda leppida välisega, siis alusta sellest, et lepi sellega, mis su sees on. See tähendab, ära võitle valuga. Alistu murele, leinale, meeleheitele. Väljenda seda kui vaja aga ära tee sellest endale eepost. Suuna kogu tähelepanu tundele, mitte situatsioonile või inimestele, kes sellega seotud on. Ära lase mõistusel end ohvriks kuulutada. Enesehaletsus ja teistele sellest pajatamine hoiab sind enesehaletsuse vangis. Võta oma omaks ja vaata, kuidas sisemisest valust saav sügav sisemine rahu. Valu eest põgenedes otsid pseudoväljapääse nagu töö, viha, joomine jne aga valust nad sind ei vabasta. Eitades oma emotsionaalset valu mürgitad sa sellega kõike, mida sa teed ja mõtled, ka oma suhteid. Kuna tundest ei saa vabaneda, seda saab muuta ainult selle sisse minnes.

Kuna vastupanu kuulub mõistuse juurde, siis vastupanust loobumine – alistumine- tähendab sind teeskleva mõistuse ülemvõimu kõppu. Lahtub kogu negatiivsus ja hinnangulisus. Sinu sees muutub kõik äkki vaikseks ja enneolematult rahulikuks. Ning selles rahust tõuseb suur rõõm.

"Siin ja praegu: kohalolekujõud" Eckhart Tolle (2004)

“What I Talk About When I Talk About Running” Haruki Murakami

Mantra for marathon runners: pain is inevitable – unavoidable reality; suffering is optional - up to the runner himself.

The author is writer by profession. And as he has been into running for a long time, he has written down his thoughts about running. Quite a different approach to running compared to Christopher McDougall. 

Running long distances, one has a lot of time to think and ponder a thousand thoughts. Or at least this is the case for me. So it was interesting to read what another co-runner is thinking. So I captured some thoughts that caught my attention. 

To keep on going you need to keep up the rhythm, especially with long-term projects. The author shares that he stops every day right at the point where he feels he can write more and the next day’s work goes smoothly. Once you set the pace, the rest will follow. The same applies to running – you should run up to the point when you still feel good and want to return to track the next time.

As he first started running he couldn’t run long distances, he simply got tired. But as he continued to run, his body started to accept the fact that he was running and he could gradually increase the distance. This works as long as the main thing is not the speed or distance, but rather simply running every day without taking a break. The author suggests that you never take 2 days off in a row. Muscles are like animals – they want to take it as easy as possible. So when they are not pressured, they cancel out all the hard work you had previously done and you need to repeat the whole journey from the very beginning.

Running is like a lifeline, so don’t quit just because you are busy. If you use busy as an excuse not to run, you’ll never run again. For most there are only a few reasons to run and a truckload of them to quit. Keep the few reasons nicely polished.

I run; therefore I am. 

“What I Talk About When I Talk About Running” Haruki Murakami (2008)

"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall

Robert Bannister on öelnud “Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälja. Pole vahet, kas Sa oled lõvi või gasell – kui päike tõuseb, on targem punuma pista“.

Lugesin raamatu läbi paari õhtuga, sest see oli kirjutatud põneva loona, ent põimis endas seikasid ajaloost, viiteid teadusele ja uuringutele ning eelkõige pani jalad all nihelema, sest süstis meeletult innustust saada raamatuga ühele poole ja minna jooksma! Nüüd, kui olen vahel laisk, avan raamatust  suvalise lehe lahti ning 5 minutiga meenub, miks toss jalga tõmmata ja õue jooksma minna.

Mõned konkreetsed jooksutehnika õpetused saab raamatust ka, ent see ei ole autori põhifookus. Mind intrigeerisid pigem autori mõned järgmised küsimused: 
- Kuidas saavad kõik planeedi imetajad peale inimese loota oma jalgadele? 
- Miks antiloop ei põe luuümbrise põletikku või hundid ei pea jalgadele jäämähiseid tegema või 80% mustangitest ei ole rivist väljas põrutusvigastuste tõttu?

Küsimus pole selles, kuidas joosta, vaid kuidas elada, kes me inimestena oleme ja kes me peaksime olema. Ja lõpuks pani autor lugejate ette päris julge hüpoteesi: võibolla said kõik inimkonna hädad, millest me ei suuda jagu saada – vägivald, ülekaalulisus, haigused, depressioon , ahnus -, alguse siis, kui me lakkasime elamast Jooksvate Inimestena? Kui oma loomust eitada, leiab see väljapääsu teisel, inetumal viisil.

Mis juhtuks, kui me suudaksime joosta aastakümneid ilma vigastusteta ja sadu kilomeetreid nädalas ning nautida iga sekundit sellest! Ja märgata, kuidas meie südame löögisagedus langeb, stress ja viha kaovad ning energia tõuseb pilvini. Kujutleda, kuidas võiks kaduda kuriteod, kolesterool ja ahnus, kui Jooksvate Inimeste rahvus taasavastab oma õige sammu!

Jooksmine ühendab endas kaks väga ürgset impulssi - hirmu ja naudingu. Ja kui asjad on väga halvasti, jookseme me enim. Pärast suurt majanduslangust (Great Depression), Vietnami sõda ning September 11 rünnakut, kasvas jooksmise populaarsus spordialana Ameerikas tohutult.

Aga tarahumarade (indiaani suguharu, keda autor uuris raamatut kirjutades ning kes on autori sõnul ühed tervemad ja tasakaalukamad inimesed maailmas ning ultradistantside läbimisel ei saa neile keegi vastu - ei võidusõiduhobused, ei olümpia maratonijooksjad). Nende jaoks on jooks õnne ja rõõmu allikas. Nad ei ole unustanud jooksmise armastamist. Ürgajal jooksid meie eellased selleks, et saada toitu ja vältida ise toiduks saamine. Tänapäeval on jooksmine kui vahend mingi muu eesmärgi täitmiseks - olla kiirem, kõhnem vms, mitte enam eesmärk omaette. Ja seetõttu manitseb autor, et me ei püüaks jooksmise läbi midagi saavutada, sest vaid sel juhul saame rohkem vastu kui oleme osanud oodata. 

Paar jooksjatele kasulikku mõtet olid sellised - head spordijalatsid blokeerivad valu, mitte põrutust ning valu puudumine õpetab meid mugavalt jooksma. Sellest hetkest aga, kui hakata jooksma paljajalu, muutub jooksja jooksustiil – hoiad end rohkem pinges, selg läheb sirgu ja jalad liiguvad otse keha all. Jalgade katmine polsterdatud tossudega võrdub suitsualarmi välja lülitamisega.

Jooksujalatsite teema käis raamatust üsna mitu korda läbi. Autor viitas ka mitmetele uuringutele, mis kinnitaks justkui fakti, et mida paremad tossud Sul on, seda halvemad nad on Su jalgade tervisele. Tippmargi tosse kandvatel jooksjatel on 123% suurem vigastuste tõenäosus kui neil, kes kannavad odavaid tosse. Uuringu järgi polnud kõige sagedasem muutuja vigastuse puhul mitte jooksupind, kiirus, nädalas läbitud distants vm, vaid kinga hind.

Ent lõpuks pole vahet, mis sul jalas on, oluline on, mis toimub su peas.

"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall (2013)