Inna Segal „Heaolu saladused“ juhtus minu juurde täiesti
planeerimatult ja juhuslikult. Selle raamatuga on mul ebatavaline suhe, mis on
aja jooksul palju muutunud. Tavaliselt jäävad minu kõrvale raamatud, mis on mind
kohe köitnud ja mõtetega veennud, Segali raamatu on mu öökapil juba terve aasta
ja ma võtan seda kätte üsna tihti (muidu oleksin ta juba ka riiulisse teiste
hulka ära pannud).
Pean ütlema, et esimest korda seda sirvides raamat mind ei kõnetanud,
leidsin alguses ainult ühe peatüki, mida lugeda. See peatükk, mida hakkasin
lugema räägib intuitsiooni arendamisest ning sisemisest jõust. Olen seda meelt,
et peaksin oma ratsionaalse meele asemel või vähemasti selle kõrval tunnetama ka
rohkem intuitsiooni ja usaldama elu loomuliku kulgu. Kõike ei ole kellelgi
võimalik ette planeerida või ette näha ja liigne kontrollivajadus tulevikus juhtuva
üle tekitab stressi seda enam kui mõistad, et ei suuda seda kontrollida. Seda
nõiaringi on vaja teadvustada ja peatada.
Segal ütleb, et intuitsioon on kompass - navigatsioonivahend,
mis korrigeerib paindlikult su kurssi. See on ilus definitsioon. Mõtted tulevad
ja lähevad aga intuitsioon väljendab püsivat spontaanset ja loomulikku tunnet
mõtete taga, kindlustunnet.
Peatükk, mida ma aga olen hiljem palju kordi üle lugenud ja
kasutanud, räägib aga hoopis keha energiakeskustest ehk tšakratest. Mind on
aidanud Segali harjutused energiakeskustele keskendumiseks, et teadvustad
tundeid, mis mind sügaval sisimas närivad, piiravad või takistavad. On huvitav,
kui palju selliseid teadvustama tundeid meie sees võib olla ning kuidas
kergendus võib saabuda ka lihtsalt sellest aru saades. Seetõttu on mind jäänud
pikemal ajal saatma Segali meditatsioonide sõnastused erinevatele tšakratele
häälestuseks ning nende puhastuseks.
„Heaolu saladused“ on klassikaline eneseabi raamat ja sisaldab
lisaks mõtisklustele ka näiteid teiste lugudest ning harjutusi tööks iseendaga.
Ma tunnistan ausalt, et ei ole kogu raamatut sõna-sõnalt lugenud ja ei ole ka
kõikide harjutustega tutvunud ega neid kasutanud. On paljud peatükid ja
küsimused, mida autor tõstatab, aga mille teema minuga momendil ei haaku ja seetõttu olen need kas kergelt üle vaadanud või mõne ka üldse vahele jätnud (kehakaalu teemad, lähedase kaotusega tegelemine, hingevalu,
raseduse aeg, armsama leidmise kunst jms). Raamatus on mõned mõtted, millega ma ei nõustu (nagu
näiteks haiguste diagnoosimine intuitiivsete meetoditega), aga neid teemasid ma
ei pea süviti korduvalt lugema ja on minu õigus jääda eriarvamusele. Mõnede teemade sissejuhatus on paljulubav aga käsitlus tegelikult pealiskaudne ja välja nagu kuhugi ei jõuta.
Raske on hinnata raamatut, mida ma kasutan juba pikka aega,
aga ometi ma eriti ei soovita seda kellelegi kui tervikut. Ilmselt on
autor üritanud pakkuda kõigile midagi. Mina leidsin oma midagi sellest
raamatust üles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar