„Elu 3.0. Inimelu tehisintellekti ajajärgul“ Max Tegmark (2017)

Tehisintellekti teema on tulnud minu töölauale ühele arenduses olevale infosüsteemi masinõppe osa kaudu kiiremini kui eeldasin. Tegmark aga viis minu jaoks selle loomise võimalused pigem kaugemasse tulevikku, sest selgitas põhjalikult tehisintellekti loomise keerukust. Samas sai aimu, kui tugevalt valdkond on hoogu kogumas ning ta tegi puust-ja-punaselt selgeks, et kõik tänased väikesed vundamendikivid määravad oluliselt tehisintellekti arengu suunda. Ja võimalikke suundi on palju.

Raamat on mahukas, sest Tegmark võtab kirjeldada inimarengut selle algusest ja viib meid kaasa võimalikesse elu- ja ühiskonnakordadesse 10 000 aasta pärast. Toon välja mõned mulle kõige enam huvi pakkunud teemad.

Mõisted, mida on teemal arutamiseks vaja teada: 

• Intellekt - võime saavutada keerukaid eesmärke. 
• Kitsas intellekt - võime saavutada kitsamaid eesmärke, nt malet mängida või autot juhtida. 
• Üldine tehisintellekt (ÜTI, ka inimtasemeline tehisintellekt) - võime teha kõiki tunnetuslikke toiminguid vähemasti sama hästi kui inimesed.
• Superintellekt -  inimtaset oluliselt ületav intellekt. 
• Sõbralik TI - superintellekt, mille eesmärgid sobivad meie omadega. 
• Teadvus - subjektiivne kogemus. 
• Kvaalid - subjektiivsete kogemuste üksikjuhtumid. 
• Teleoloogia - asjade seetamine lähtuvalt nende eesmärkidest või otstarbest, mitte põhjusest.
• Intellektiplahvatus - pidev enesetäiustamine, mis viib kiiresti superintellektini. 
• Singulaarsus - intellektiplahvatus. 

Õppimine kui funktsioon (kuidas aju mäletab, arvutab ja õpib)

Kuna ma olen viisteist tööaastat tegelenud õppimise ja õpetamisega, siis oli minu jaoks eriti põnev lugeda peatükki "Mis on õppimine?". See on kõige matemaatilisem selgitus õppimise kohta, mis ma lugenud olen. Nimelt, kuigi ajutegevus on ülimalt kompleksne, siis seda lihtsustades ja matemaatilistesse valemitesse seades võib saavutada õppimist sõltumata selle info kandjast. 

(Edasi tuleb vaba tsiteering). Et mateeria õpiks, peab ta end ise ümber korraldama. Meie aju närvivõrgus on omavahel ühendatud sada miljardit omavahel ühendatud neutronit, mis mõjutavad üksteise käitumist (peaaegu sama palju on tähti meie galaktikas). Igaüks neist on ühendatud sünapside kaudu keskmiselt umbes tuhande teisega. Nende ligikaudu saja triljoni sünapsi tugevusse ongi kodeeritud enamik meie ajus leiduvast teabest. Iga neutron koosneb sealjuures erinevatest osadest ning eksisteerib erinevaid neutroneid.  

TI uurijad on näidanud, et närvivõrgud võivad sellegipoolest saavutada paljude märkimisväärselt keerukate ülesannete sooritamises inimtaseme, isegi kui nende peensusi eirata ja asendada tõelised bioloogilised neuronid ülimalt lihtsate simulatsioonidega, mis on kõik identsed ning jälgivad väga lihtsaid reegleid. Praegu kõige populaarsemas tehisnärvivõrgu mudelis on iga neuroni olek väljendatud ühe arvuga ning iga sünapsi tugevus samuti ühe arvuga. Selles mudelis uuendab iga neuron oma olekut korralpäraste ajavahemike järel. Selleks arvutab ta kõigi temaga ühendatud neuronitelt saadud sisendite keskmise, kaalub tulemust asjaomaste sünapsite tugevusega, lisab vajadusel konstandi ning rakendab siis tulemstele oma järgmise oleku leidmiseks nn aktiveerimisfunktsiooni nt sigmoid või rambi. Lihtsaim viis närvivõrku funktsioonina kasutada on teha ta pärilevivaks ehk info levib ainult ühe suunas sisend antakse ülemisse neuronkihti ja väljund tuleb alumisest. (vaba tsiteeringu lõpp)

Kas pole ilus:)

Stsenaariumid: millist tehnoloogia arengut pooldad Sina?

Tegmark kutsub uurima enda arusaamu, mida meie tehnoloogia arengult ootame ja mida kardame.  Kas SI, inimesed, kübrogid, üleslaaditud inimteadvused võiks olemas olla ka 10 000 aasta pärast? Kas kontroll peaks jääma inimeste või masinate kätte? Kas tahate, et elu leviks ka kosmoses? jne Olenevalt vastustest saame erinevad tulevikud ja Tegmark on raamatusse kogunud 12. stsenaariumi:

1. Libertaarne utoopia	4. Väravavalvur	7. Vallutajad	10. 1984
2. Heatahtlik diktaator	5. Kaitsev jumal	8. Järeltulijad	11. Regress
3. Egalitaarne utoopia	6. Orjastatud jumal	9. Loomaaednik	12. Enesehävitamine

1. Libertaarne utoopia - inimeste, küborgide, üleslaaditud inimteadvuste ja SI rahumeelne kooseksisteerimine tänu sellele, et maailm on jagatud inimeste-, sega- ja masinate tsoonideks, igas tsoonis kehtivad oma reeglid, millest tuleb kinni pidada.  

2. Heatahtlik diktaator - TI otsustab inimeste elu üle, sest ta on targem ja enamik peavad seda heaks.

3. Egalitaarne utoopia - inimeste, küborgide, üleslaaditud inimteadvuste rahumeelne kooseksisteerimine tänu vara omamise vajaduse kaotamisele ja garanteeritud sissetulekule. 

4. Väravavalvur - luuakse SI eesmärgiga teise SI loomist võimalikult vähese sekkumisega ära hoida. Tulemuseks on ohtralt abiroboteid, tekivad ka küborgid aga tehnika areng peatub. 

5. Kaitsev jumal - luuakse TI, mis suudab luua inimestele maksimaalset heaolu, kuid mis ennast peidab piisavalt hästi, et paljud kahtlevad tema olemasolus. 

6. Orjastatud jumal - luuakse tingimused, kus SI ei saa kontrolli alt väljuda, inimesed loovad temaga kujutletamatut tehnikat ja jõukust, mida saab olenevalt inimestest valvurite taotlustest kasutada nii hea kui kurja tegemiseks. 

7. Vallutajad - SI haarab võimu ja kõrvaldab inimesed viisil, millest me arugi ei saa. 

8. Järeltulijad - TI tõrjub inimesed välja, ent teeb seda väärikalt, nii et me suhtume neisse kui oma väärilistesse järeltulijatesse, nagu vanemad on uhked endast targemate laste üle, kes saadab korda asju, millest nemad ainult unistada võisid, isegi kui nemad seda kõike ise ei näe.

9. Loomaaednik - TI jätab alles mõned inimesed ja kohtleb neid nagu loomi loomaaias, ning kes kurdavad oma saatuse üle. 

10. 1984 - orwellilik jälitusriik, kus inimestel on täielik kontroll inimmõtlemise üle ja kus TI arendamine teatud valdkondades on keelatud.  

11. Regress - SI veenab inimesi primitiivselt elama ja tehnikat mitte arendama. 

12. Enesehävitamine -  inimesed hävitavad end ise enne kui jõutakse SI luua, nt kliimakriis.

Kas tehisintellektil võib olla teadvus?

Me ei tea täna, millistel füüsilistel süsteemidel on teadvus, kuidas subjektiivseid kogemusi (kvaale) ajus ära tunda ja miks teadvus tekib. Me teame, et teadvus eksisteerib ja see on ka kõik. 

(Tsitaadi algus) Neuroteaduslike eksperimentide tulemused viitavad, et paljud käitumised ja ajupiirkonnad on teadvuseta ja suur osa meie teadvuslikust kogemusest seisneb tohutute mitteteadvuslikult vastu võetud infohulkade tagantjärgi koostatud lühikokkuvõttes." (Tsitaadi lõpp) 

Aju on paljude alamsüsteemide summa. Mõni alamsüsteem toimib autonoomselt (nt silmade pilgutamine), mõni süsteem annab infot (nt piit oli kuum), teiste süsteemidega võib olla kahesuunaline infovahetus (nt eriti uutes situatsioonides, kus uurime infot, otsustame, katsetame jne) ja toimime ka alateadlikult kui oleme midagi harjutanud (nt klaverimäng, lugemine, kirjutamine jne). Teadvus saab infot kõigis allsüsteemidest, et teha otsuseid. See on nagu juhtimise üksus, mida ei tohi üle koormata liiga detailse infoga (teadlikult töötleme vaid väikest osa saadud infost) aga millel on kõige rohkem infot, et teha inimese heaolu puudutavaid otsuseid. Katsetega kitsendatud tsoone, kus teadvus võiks asuda, milleks on aju keskosa ja ajukoore tagaosa. Kui teadvus on alamsüsteemide juhtsüsteem, siis võib teadvus kujuneda ka TI-il. 

 

Tegmarki raamat sobib hästi neile, kes soovivad saada laiapõhjalist ülevaadet teemast, mõistetest, hetkeolukorrast jne. Samuti on see rikastav lugemine ühiskonnatundlikule inimesele tehnoloogia arengu mõjude mõtestamiseks. 

"Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia" M. Csikszentmihalyi (2007)

„Kulgemine“ on raamat, mis aitab mõelda selle üle, mida tähendab midagi kogeda ja kuidas kogemuste kaudu oma elu mõtestada ja end ise õnnelikumaks luua.

Iga hetk, mida me läbi elame, on kogemus ja elu on teekond. Autor ütleb, et õnnelikkuse leiame siis, kui tunnetame täiel rinnal elu igat pisiasja, nii head kui halba. Õnnelikkus (nagu edugi) kaasneb justkui kõrvalmõju elu teekonnal, millel me oleme pühendunud suure, kaugeleulatuva eesmärgi saavutamisele (igaühe isiklik elu teema või elu mõte).

Alustada saab lähemalt ja väiksemaid samme võttes, vaadates enda ette ja nautides tänast päeva ja käesolevat tegevust.

Kulgemine on seisund, milles oleme tegevusest haaratud ja naudime sellest saadavat kogemust. Kulgemine loob teadvuses harmoonilist korda, sest tahad jätkata seda, mida teed, peamiselt tegevuse enda pärast. Elukvaliteedi määrab, kas suudad tunda rõõmu igas hetkes ja tegevuses.

Autoteeliline kogemus – kogemus/tegevus on eesmärk omaette ja sellest ei pea sündima kasu tulevikus vaid mille tegemine on iseenesest meeliülendav. Ei keskenduta niiväga tulemusele vaid tegevusele. See ongi kulgemine. Alguses nõuavad sellised tegevused teatavat pingutust, aga oskuste kasvades ja tagasisidet saades hakkab tegevus pakkuma sisemist rahulolu. Ilma sobilike mõtete, tunnete ja motiivideta ei ole võimalik saavutada distsipliini, mille abil saaks jõuda tegevust nautivale tasemele. Kulgemise kaudu osaleme elu protsessis.

Kulgemine tekib kui teadvusesse voolav info ühtib meie eesmärkidega ja tähelepanu ehk psüühiline energia ei ole häiritud/ mõjutatud, tähelepanu on vaba. Siis saab vabalt suunata tähelepanu oma eesmärkide täitmisele, kuna kõrvalisi häirivaid probleeme ei ole, mis läheksid meiega vastuollu. Tekib nn vooluga kaasa liikumine. Inimene peab korrastama  teadvust nii, et kulgemist oleks võimalikult palju tema tegemistes.

Elukvaliteedi parandamine toimub läbi selle, et muuta välised tingimused oma eesmärkidega sobivaks või muuta seda, kuidas ma välistest tingimustest aru saan ja neid tõlgendan.

Seega esmaseks kulgemise kogemise tingimuseks on teadvuse kontrollimine. Miks see nii oluline on ja kuidas seda teha, seda M. Csikszentmihalyi ka raamatus väga põhjalikult käsitleb.

Peab kasvatama sõltumatust st õppima küsima, kas geneetilised ja sotsiaalsed reeglid on alati meie jaoks õiged. Kui ilma küsimata järgime geneetilisi ja sotsiaalseid reegleid, siis minetame kontrolli oma teadvuse üle ja muutume väliste jõudude mängukanniks. Selline inimene ei suuda psüühilist energiat (ehk teadvuse tähelepanu) suunata. Geneetilised ja sotsiaalsed mõjud, mis kipuvad meid valitsema on: instinktid, toit, alkohol, seks, raha, võim, staatus, vara …. Meil on bioloogilised kalduvused stiimulitele reageerida. Läbi nende bioloogiliste stiimulite saab meid kontrollida. Me ei ole teadvuses vabad, kui uhke reklaami peale tekivad meil vajadused reklaamitava toote järgi või kui ülemuse kulmukortsutus rikub päeva ära. Selleks, et olla nendest mõjutustest vabad, tuleb õppida kontrollima oma ajus toimuvat. Kui oskame ise mõjutada oma teadvust, siis vabaneme ümbritseva maailma ahvatlustest.

„ Kui välised asjad teevad teile haiget, ei ole põhjus mitte nendes, vaid teie hinnangutes. Ja teie endi võimuses on seda hinnangut kohe muuta.“ Marcus Aurelius

Vabadus on peas. Inimene on vaba, kui ta kontrollib oma teadvust st välised mõjurid (sotsiaalne keskkond näiteks) ei saa ilma tema teadmata ja otsuseta mõjutada teda midagi tegema või tahtma. Ära luba igal linnul enda pähe pesa teha.

Sotsiaalsest rahulolulust peaks järk-järgult vabanema asendades selle sisemise rahuloluga. Kui inimene õpib nautima ja mõtestama oma tunnetetulva ja elu ennast, langeb sotsiaalsete reeglite koorem iseenesest. Kui pole vaja enam püüelda suuremat võimu ja raha lubavate eesmärkide poole, siis saab lõigata elu tõelisi vilju

Tähelepanu on piiratud ja selle suunamisel on kaks moodust: 1) teadlikult koondatud tähelepanu – valime, millele keskendume, vastavalt oma eesmärkidele või valitud tegevustele;

2)  juhuslikult katkendlikult kasutatud tähelepanu – refleksidest tulenev tähelepanu kasutamine, bioloogilised vajadused, sotsiaalsed vajadused. Seda tähelepanu saab õppida kontrolli all hoida, siis oleme võimelised sügavamalt keskenduma ja olema bioloogilistest ja sotsiaalsest kontrollist vabad.

Meelehea  (pleasure) – biloogilised vajadused ja sotsiaalsetele tingimustele vastavad ootused on täidetud. Rahulolu aitab teadvuses korda hoida, aga mitte seda korda luua.

Nautimine (enjoyment) – saavutame midagi ootamatut, kujuteldamatut, edasiliikumise tunne, uudsuse ja hakkamasaamise tunne. Naudime siis, kui pöörame keskendunult tähelepanu tegevusele. Nautimisega seotud tegevus alati arendab. Nautimine tekib igavuse ja ärevuse piiril kui tegutsemisvõimalused on võimetega tasakaalus.

Nauditavate tegevuste omadused/ tunnused:

1)      oskusi nõudev keeruline tegevus

2)      tegevuse ja teadlikkuse kokkusulamine – saame tegevusega üheks ja väljaspool seda tegevust sel momendil sind justkui ei eksisteeri

3)      Selged eesmärgid ja tagasisidet, ka tunnetatav tagasiside nt kunstis. Tagasiside sõnum on, kas eesmärk on täidetud või mitte, kas oleme ise tulemusega rahul või mitte.

4)      Tegevusele keskendumine – rituaalne situatsioon, mida sa ise juhid, sellest saab kogu sinu maailm ja tekib valikuline infovoog teadvusesse

5)      Teadvuse kontroll – välised ebastabiilsused, mõjud on välja lülitatud teadvusest. Õpitud oskuste rakendamine.

6)      Kaob eneseteadvus – oma mina jääb tahaplaanile. Harmoonia teistega. Tundub nagu teeksid õiget asja ilma sellele mõtlemata ja ilma selleks vaeva nägemata, sest oleme tegevusest endast haaratud. Ei ole oma minaga hõivatud ega pea mina kaitsmisega tegelema, meil on seega võimalus avardada enda olemuse mõistet. Suunates kogu oma psüühilise energia suhtesse  - kas teise inimese, laeva, mäe, maali või muusikapalaga -  muutub ta oma minast võimsama süsteemi osaks. See süsteem on sama reaalne kui kõik muu elus ja sinna kuuluv mina laiendab oma piire ja areneb.

7)      Ajatunnetus – aeg muutub tegevuse enda rütmi kõrval tähtsusetuks. Tekib ajatüranniast vabanemine.

Inimese elukvaliteet paraneb kui tal on autoteelilisi kogemusi ja tegevusi ehk kulgemise seisundeid. Sekkumine asendab võõrandumist, rõõm asendab igavust, kontroll olukorra üle ja psüühiline energia töötab minatunde tugevdamise nimel.

Tunded pakuvad sisemist rahulolu ja käesolev hetk on õigustatud. Inimene ei ole enam tulevikusaavutuste vang. Elu on rikkam, vürtsikam, mõtestatum ja see tugevdab isiksust ja selle keerukust.

Tähendusliku elu mudel =hobid, suhted, töö ja stressi tekitavad olukorrad suudad muuta kulgemist pakkuvateks tegevusteks.

Kulgemist tekitavad tegevused on dünaamilised ja läbi nende me kasvame ja teeme uusi avastusi. Uude reaalsusesse viib avastamistunne. Oskusi laiendades ja kõrgemaid väljakutseid vastu võttes saab inimesest erakordne isiksus, toimub inimese küpsemine ja keerukamaks muutumine.

Arendamata meeled tajuvad informatsiooni kaootiliselt: treenimata keha liigutused on juhuslikud ja kohmakad, ükskõikne pilk näeb inetut ja ebahuvitavat, ebamusikaalne kõrv kuuleb peamiselt müra, arenemata maitsmismeelele tundub kõik maitsetu.

Keha kontrollides ja füüsilisi aistinguid korrastades võib jõuda teadvuses nauditava harmooniani. Liikumise eesmärk on saavutada läbi keskendumise rõõmus, ennast unustama panev tunne, mis saab omakorda tekkida täna keha distsiplineeritusele, mille juures on olulised sobivad mõtted, rakendatud teadvus.

Levinumad autoteelilist kogemust võimaldavad tegevused:

-sportlikud tegevused, võitluskunstid – vajalikud nii füüsilised oskused kui vaimne ja hingeline tasakaal

- visuaalsed oskused – esteetika, treenitut nägemismeel, nähtavast vaimustumine

- muusika – palju võimalusi korrastada teadvust –rütmid, sõnad, lugu, seotud mälestused, kujutluspildid, harmoonia, esitlus, akustika, sama teose erinevad versioonid, instrumendid

- Maitsmismeele treenimine

- mõtte kulgemise treenimine – inimene, kes teab midagi peast või suudab iseenedaga mõtet arendada, saab ennast ise igal ajal ja olukorras lõbustada sõltumata välistest tingimustest või stimulatsioonist. Kindlad teadmised muudavad meid rikkamaks ja vaimselt sõltumatumaks.

- peen vestlus, vestluskunst – loominguline sõnakasutus, rikas sõnavara, verbaalne soravus, eepika ja luule.

- kirjutamine – info loomine ja kogemuste sõnastamine. Kirjutamine on ka kogemusi korrastav ja kogemusi analüüsiv iseendaga suhtlemise vorm.

Kulgemine võib olla ühekordne sündmus. Aga selleks, et elu nautida tuleb elu muuta üheks suureks kulgemise sündmuseks, mille seostatud eesmärgid panevad meid pidevalt tegutsema, nii et lõpuks saavutatakse elu suured eesmärgid, mis annavad elule tähenduse.

Pidev pikaaegne pühendumine annab eesmärkidele väärtuse. Pühendumisega eesmärgi osatähtsus elus suureneb, sest see näitab, et eesmärki võetakse tõsiselt. Alguses pühendab eesmärk abinõu, hiljem pühendab abinõu eesmärgi. Kindla sihi jälgimine elus toob kaasa sisemise harmoonia ja korrastab teadvust.

M. Csikszentmihalyi„Kulgemine. Optimaalse kogemuse psühholoogia“ ek. Pegasus 2007

"Siin ja praegu: kohalolekujõud" Eckhart Tolle (2004)

Eckhart Tolle raamat on sisutihe. Tolle küsib raamatus endalt skeptiku "häälega" küsimusi ning vastab sina-vormis ja lihtlausetega, justkui rääkides sõbraga. Hakkasin raamatust välja kirjutama tema maailmavaate nurgakivisid, aga olulisi aspekte oli palju. Nii juhtuski, et kirjutasin "pool" raamatut ümber (mõningaste lause lühenduste või lausete ümbertõstmisega). Tolle toob vaimse arengu keskmesse inimese enda suhte iseendaga. Ta väidab, et enamasti meie mõtted ja emotsioonid juhivad meid elama mineviku mälestustes kahetsedes või tulevikku igatsedes. Nii teeme endale pidevalt valu. Me saame valida elada olevikus, sest siin toimub päris elu. 

***

Olemine on Jumal. Olemise eelis on see, et tegemist on avatud mõistega. Ta ei taanda mõõtmatut nähtamatut konkreetseks millekski. See on meie olemus, tunnetatav enda olemasoluna.

Sinu mõtted pole sina. Olemise kogemise kõige suurem takistus on samastumine mõistusega. Oleme sunnismõtlejad. Valgustatus, see on vabanemine lakkamatu mõtlemise orjusest. Mõtlemisest on saanud haigus. Haigus tekib siis, kui kaob tasakaal. Sina ei kasuta mõistust valesti aga tema kasutab sind. Sa usud, et sina ja su mõtted on üks ja sama. See on pettekujutelm. Vahend on sinu üle valitsema hakanud. Kas sa suudad oma mõtteid soovi korral välja lülitada?

Sa saad olla vaatleja. Hääl sinu peas kommenteerib, spekuleerib, hindab, võrdleb, arvustab, kaebleb. Sellel häälel ei pruugi olla midagi ühist sinu hetkeolukorraga. Ta võib heieteada eilsest või mängida läbi tulevikuolukordi. Mõistus on sinu isikliku mineviku ja kultuurilise tausta produkt. Paljude inimeste peas elabki piinaja, kes neid pidevalt ründab või karistab.

Pööra tähelepanu korduvatele mõttemustritele, ole oma häält kuulates erapooletu, ära anna hinnangut. Varsti hakkad märkama, et mina olen oma kohaloleku tunnetamine, mitte mõte. Sel juhul kaotab mõte sinu üle oma võimu ja lahtub, sest sa lakkad end oma mõtetega samastumast.

Ole kogu oma tähelepanuga siin ja praegu. Mõtte taandudes tunnetad mõttevoo katkemist, mis muutuvad ajapikku pikemaks. Sa hakkad kogema rahu ja vaikust. Sel viisil tõmbad teadvuse tähelepanu mõttetegevuselt kõrvale ja tekitad pausi, kus oled erk, aga mitte mõtlev. Selles on meditatsiooni mõte. Kui sa õpid end mõistusest eristama, siis sa ei võta oma mõtteid enam nii tõsiselt ja su enesetunne ei sõltu neist enam.

Me oleme mõtlemisest sõltuvuses, sest me arvame, et lõpetame mõtlemise, lakkame olemast. Elu jooksul kujuneb välja kultuurile ja isiklikule taustale vastav kujutluspilt endast ehk ego. Ego ei tunne olevikuhetke, tähtsad on vaid minevik ja tulevik. Ta püüab alati minevikku elusana hoida, sest kes sa ilma selleta oleksid? Ta projitseerib end pidevalt tulevikku, et olla kindel oma jätkusuutlikkuses ja püüab leida mingit vabanemist või eneseteostust. Kunagi kui juhtub üks või teine asi, saan õnnelikuks, leian rahu. Ego saab olevikust täiesti valesti aru, sest vaatab olevikuhetke minevikusilmadega või taandab olevikuhetke millegi saavutamise vahendiks.

Loomine toimub siis, kui kasutame mõtlemist praktilisel eesmärgil ja olles vaba kontrollimatust sisedialoogist. Loomine toimub vaimse vaikuse hetkedel, pendeldades vaikuse ja mõtete vahel. Inimmõistus on ellujäämismehhanism, ta oskab rünnata teisi ja kaitsta ennast teiste eest, koguda, salvestada ja analüüsida informatsiooni.

Emotsioon on keha reaktsioon, mõtte peegeldus kehas. Emotsioon tekib keha ja mõtte kokkupuutepunktis. Näiteks ründav või vaenulik mõte tekitab kehas energia kuhjumise, mida me vihaks kutsume. Keha valmistub võitluseks. Mõte sellest, et sind rünnatakse füüsiliselt või psühholoogiliselt, tekitab kehas pinge ja see on hirmu füüsiline avaldus. Tugevad emotsioonid muudavad keha biokeemiat. Emotsioone jälgides võib oma mõtetest teadlikuks saada. Mida enam sa samastus oma mõistusega, oma eelistuste, hinnangute ja tõlgendustega, mida vähem sa vaatleva teadvusena olevikuhetkes elad, seda tugevam on emotsionaalne laeng.

Kui sa tahad oma peas toimuvat tundma õppida, annab keha sulle alati tõese peegelduse. Tunneta emotsiooni oma kehas. Kui on olemas tajutav vastuolu, siis mõte valetab. Emotsioon räägib tõtt mitte sinu kohta, vaid sinu vaimuseisundi kohta sel hetkel. Konflikt teadlike ja alateadlike mõtete vahel on tavaline. Sa ei pruugi alateadlikku mõttetegevust mõttena teadvustada, kuid alati väljendub see kehas emotsioonina ja seda oskad sa tähele panna. "Mis minu sees praegu toimub?" - vaatle ja kui emotsiooni ei ole, süüvi veel sügavamale.

Mõtlemine olukorra, sündmuse või inimese üle, mis on emotsiooni tekitanud annab emotsioonile energiat. See omakorda õhutab mõtet. Emotsioone võib ka lihtsalt valuks nimetada. Need on igipõlise ja muutumatu emotsiooni eri variandid, mille kõige lähem vaste on hirm. Mõistus suudab saavutada vaid valu ajutise leevenemise. Ta ei aita sind, sest ta on ise osa "probleemist". Üürikese sisemise rahu momendid on võimalikud siis, kui mõttevoolu tekivad pausid.

Sisemisest vaikusest tõuseb habras, aga tugev rõõm, armastus ja rahu. Need on Olemise sügavamad tasandid, millel ei ole vastandeid, sest nad tekivad mujalt kui mõtteist. Emotsioonid alluvad vastandite seadusele. Nauding tekib millestki välisest, mis on täna nauding, see teeb homme valu.

Ära tekita olemasolevas hetkes uut valu. Praegu tekkiv valu on põhjustatud sellest, et on midagi, mida sa ei kiida heaks või ei võta omaks. Sa protestid selle vastu, mis on. Mõttetasandil on protest alati seotud hinnangutega, ka avaldub teatud negatiivsusena. Valu suurus sõltub protesti suurusest ning see sõltub omakorda sellest, kui tugevalt samastud oma mõtetega. Mida rohkem sa oma mõtetega samastud, seda enam sa kannatad. Mida enam suudad sa austada ja tunnistada olevikuhetke, seda sõltumatum oled mõtetest.

Mõista, et olevikuhetk on kõik, mis sul kunagi on. Missugune olevikuhetk ka ei oleks, lepi sellega nagu oleksid selle ise valinud. Kui sa enne elasid ajas ja külastasid olevikuhetke põgusalt, siis hakka nüüd selles hetkes elama ja käi minevikus või tulevikus vaid siis, kui on vaja lahendada eluliste olukordade praktilisi aspekte. Vastupanu elule endale on mõttetu.

Valukeha. Jälgi, millise hinnangu mõistus praegusele hetkele annab, ja kuidas see hinnangute andmine - pidev kohtumõistmine - valu ja ängistust tekitab. Osa emotsionaalsest valust sulandub minevikuvalusse, mis seal juba ees oli, talletub sinu peas ja kehas. See on emotsionaalne valukeha, mis võib olla uinuv või aktiivne. Valukeha võib uinuvas olekus olla 90% ajast ja inimesed kogevad seda vaid teatud olukordades, kui mõni sündmus selle aktiveerib. Mõned inimesed elavadki oma valukeha kaudu.

Otsi enda seest pisimaidki märke sellest, et oled õnnetu. See võib märku anda valukeha ärkamisest nt ärrituse, kannatamatuse, kurvameelsuse, soovina haiget teha, vihana, raevuna, depressioonina, vajadusena suhe melodramaatilisemaks muuta jne. Kui valukeha on su enda võimusesse haaranud, igatsed sa aina uut valu. Sinust saab ohver või süüdlane või mõlemat.

Hetkel, mil sa valukeha vaatled, katkeb samastumine. See on kõrgem teadvuse tase, mida mina nimetan kohaolekuks. Ta ei saa sind enam kasutada ja sinuks olemist teeselda, oled kogenud olevikuhetke jõudu. Ei saa võidelda valukehaga, tekib konflikt. Vaatlemisest piisab. Valukeha elab mõnda aega edasi ja püüab sind samastuma meelitada. Pidev teadvustatud tähelepanu purustab sideme valukeha ja mõtteprotsessi vahel ning muundumisprotsess võib alata. Selles peitub muistse alkeemia esoteeriline tähendus. Algmetalli muundumine kullaks, kannatuse muundumine teadvuseks. Sisemine lõhe väheneb, inimene saab tervikuks. Nüüd on sinu ülesanne mitte tekitada juurde uut valu.

Valukeha on ahistatud eluenergia. Ta on pöördunud enda vastu ja temast on saanud elu vastand. Keskendu tundele enda sees. Tea, et see on sinu valukeha. Tunnista selle olemasolu. Ära mõtle sellele, ära lase tundel mõtteks kujuneda. Ära hinda või analüüsi. Ära samasta end sellega. Ela praeguses hetkes ja jälgi enda sees toimuvat. Teadvusta nii emotsionaalset valu kui vaikivat vaatlejat. See on olevikuhetke, sinu enda teadvustatud kohaloleku jõud ja vägi. Vaata, mis juhtub.

Psühholoogiline hirm on midagi muud kui otsene ja tõeline oht. Sellel on palju erinevaid vorme: ebamugavustunne, mure, ärevus, närvilisus, pinge, kartus, foobia ja nii edasi. See on hirm millegi ees, mis võib juhtuda, mitte selle ees, mis praegu toimub. Sina oled siin aga su mõtted on siis tulevikus ja sa kaotad sideme olevikuhetkel lihtsuse ja väega ning ärevus muutub sinu pidevaks saatjaks.

Vabanedes samastumisest oma mõistusega ei ole sinu jaoks enam vahet, kas sul on õigus või mitte. Kaob alateadlik soov igas vaidluses peale jääda. Sa võid kindlalt ja valju häälselt oma seisukoha teatavaks teha. Kadunud on agressiivsus ja kaitsehoiak. Mida sa kaitsed? Illusoorset identiteeti, kujundit oma peas, fiktiivset tähendust. Jälgimine aitab distantseeruda, sellega lõpevad võimumängud. Võim on tugevuseks maskeerunud nõrkus. Mõistusest kaugemale arenenud inimeste hulk on väga väike ja seetõttu elevad peaaegu kõik, keda sa oma eluteel kohtad, pidevas hirmus. Ainult hirmu suurus on erinev, kõikudes ärevusest ohutundeni.

Sisemine tühimik ehk sügav rahulolematuse või ebatäiuslikkuse tunne avaldub pidevas tundes, et sa pole midagi väärt või piisavalt hea. Alateadlikul tasandil avaldub see kaudselt mingi vajaduse, igatsuse või tahtmisena. Sisemise tühimiku täitmiseks hakkavad inimesed otsima elule erinevaid väljundeid ja asju, millega samastuda nt vara, raha, edu, võimu, tunnustust, erilisi suhteid. Ikka selleks, et ennast paremini, terviklikumana tunda. Eesmärgini jõudes mõistavad nad, et tühimik pole kuhugi kadunud ja see on põhjatu.

Kuni su elu juhib egokeskne mõistus, ei saa sa kunagi rahu. Või see on vaid hetkeline vahetult pärast ihaldatu saavutamist. Egol on vaja samastuda väliste asjadega nt asjadega, tööga, ühiskondliku positsiooniga, teadmiste ja haridusega, ühiskondliku positsiooniga, välimuse, eriliste võimete, suhete, enda ja perekonna minevikuga, uskumustega ja sageli ka poliitiliste, rassiliste, religioossete ning muude kollektiivsete identiteetidega. Aga ükski pole neist sina. Kas oled valmis neil asjadel minna laskma? Kui mitte enne, siis surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladus on surra enne surma ja teada, et surma pole olemas.

Kunagi pole olnud midagi, mis poleks toimunud olevikus. Sa tunned vajadust elada enda mälestustes ja ootuses. Sellest sünnib lahkkamatu huvi mineviku ja tuleviku vastu ning hoolimatus praeguse hetke suhtes. Minevik annab sulle identiteedi ja tulevik lunastuse - rahulolu ükskõik, mis kujul. Mõlemas on illusioonid. Eemalda aeg oma mõttemaailmast ja ta lakkab olemast, kuni sa teha kasutada tahad. 

Aeg pole väärtuslik, vaid hetk väljaspool aega. Zenimeister Rinzai küsis: Mis on see, mida pole praeguses hetkes? Võimas küsimus, millele on võimatu mõttetasandil vastata. Ajatu dimensiooniga kaasneb teistsugune teadmine - niisugune, mis ei hävita igas asjas ja elusolendis elavat hinge. Teadmine, mis ei riku elu pühadust ja müsteeriumi, vaid sisaldab sügavat armastust ja austust kõige oleva vastu. Mõistus ei tunne puud, vaid sisaldab puu kohta käivat infot. Mõistus ei tunne sind, ta teab vaid sinu kohta käivaid hinnanguid, fakte ja arvamusi. Ainult Olemine tunneb vahetult.

Psühholoogiline aeg. Hakka jälgima oma harjumust mõtetega olevikust põgeneda. Hakkad märkama, et kujutluses on tuleviks sageli halvem tekib ärevus või parem, tekivad ootused. Olles olema mõtete vaatleja ole oma reaktsioonidest vähemalt sama huvitatud kui olukorrast või inimesest, kellele või millele sa reageerid. Pööra tähelepanu sellele, kui sageli su tähelepanu olevikku või minevikku libiseb. Ära anna oma vaatlustele hinnanguid. Vaatle mõtet tunneta emotsiooni, jälgi reaktsiooni. Ära tee neist probleemi.

Psühholoogiline aeg ähmastab olevikuhetkes kättesaadavat väge ja loovat potentsiaali. Elu kaotab erksuse, värskuse ja imetabasuse. Vanad mõttemudelid, käitumismallid, reaktsioonid ja ihad avalduvad lõpututes näitemängudes, sinu peas olevas stsenaariumis, mis varjutab olevikuhetke ja moonutab tõde. Nii tekib su peas kinnisidee, et tulevik on väljapääs ebarahuldavat olevikust.  

Kui su tuleviku määrab olemasoleva hetke teadvuse kvaliteet, siis mis määrab ära teadvuse kvaliteedi? See kui kohal sa suudad olla praeguses hetkes. Seega on olevik ainus koht,  kus toimuvad tõelised muutused.

Sul pole illusoorseid ootusi, et tulevikus tuleb miski või keegi ja päästab sind või teeb su õnnelikuks. Sügavamal tasandil oled sa juba täiuslik ning sellele äratundmisele jõudes tekib kõigi sinu tegevuste ümber rõõmuenergia. Vabanedes psühholoogilisest ajast ei aja sa oma eesmärke taga sünge otsustavusega kannustatuna hirmust, rahulolematusest, vihast või tahtmisest olla keegi. Sa ei muutu hirmu või pettumise tõttu passiivseks. Kui su identiteet rajaneb olemisel, kui sa oled vaba psühholoogilisest vajadusest olla keegi, ei sõltu enam õnn ega enesehinnang tulemusest ja sa oled vaba hirmust.

Olevikuhetk. Kõigepealt hakkad sa aja ja kohaloleku vahel edasi-tagasi liikuma. Märkad, kui harva on su tähelepanu olevikuhetkes. Teadmine, et sa pole kohal on juba suur edusamm. See teadmine on kohalolek, mis sellest, et see alguses vaid sekundeid kestab. Seejärel hakkad järjest enam olevikule keskenduma, kuni märkad, et suudad selles juba kauem viibida. Olevik kaob käest aga sa tuled ikka ja jälle tagasi. Lõpuks muutub kohaolek sinu põhiolemuseks. Enamik inimesi ei koge kohalolekut mitte kunagi. Või siis ainult harva ja kogemata, mõistmata, millega on tegemist.

Ebateadvus. Enamiku puhul saab rääkida vaid ebateadvusliku erinevatest tasemetest st tavaline või sügav ebateadlikkus. Tavaline ebateadvuslikkus on samastumine mõistuse, emotsioonide, reaktsioonide, tahtmiste ja vastumeelsusega, millega kaasneb pidev ebamugavustunne, rahulolematus, igavlemine ja närvilisus. Siis kui asjad vilu kisuvad, muutub tavaline sügavaks ebateadvuslikkuseks- teravama ja tajutavama kannatuse või kurbuse valuks. Ta muutub valuks, kui ego satub ohtu või kui elusituatsioonis või suhetes tekib kas reaalne või väljamõeldud ohuolukord. See erineb oma olemuselt tavalisest seisundist vaid intensiivsuselt.

Intensiivne negatiivsus. Pidev vastuseis sellele, mis on, muutub tugevaks tekib intensiivne negatiivsus - näiteks viha, suure hirmu, agressiooni või depressioonina. Vägivald on ilma sügava ebateadvuslikkuseta võimatu. Negatiivse energiavälja võib tekitada ka teatud rahvahulk või isegi terve rahvas.

Teadvuse parim indikaator on see, kuidas sa elu väljakutsetega toime tuled. Ebateadvuslikud inimesed kipuvad sel juhul veel sügavamale ebateadvusesse langema ning teadvuslikus inimesed muutuvad veelgi teadvuslikumaks. See võib sind üles äratada või veelgi sügavamasse unne tirida. Kui sa ei suuda kõige normaalsemates olukordades nt üksi toas olla, või kedagi kuulates "kohal olla", ei suuda sa päris kindlasti teadvustatult tegutseda ka siis, kui midagi viltu läheb, kui sa kohtud ebameeldivate inimestega või jääd millestki ilma. Sinus reageerib viha ja tõmbab sind sügavamale teadvustamata käitumise tasandile. Seepärast on oluline tuua oma elu argitegevustesse rohkem teadvust. Kui sa õpid oma mõtteid ja emotsioone jälgima, tõded sa üllatusega, kui harva sa end tegelikult oled hästi tundnud. Mõistuse tasemel võitlevad selle vastu hinnangud, rahulolematus ja peegeldused. Emotsionaalsel tasandil ebamugavustunne, pinge, igavus või närvilisus. Buddha õpetas, et kannatusete juuri tuleb otsida lakkamatutest tahtmistest ja ihadest.

Pidev murelikkus on saavutanud lääne tsivilisatsioonis erakordselt terava vormi. Oleviku vältimine kui kollektiivne väärtalitlus on sünnitanud väga õnnetu ja erakordselt vägivaldse kultuuri, mis on muutunud ohtlikuks mitte ainult iseendale, vaid kogu planeedile. Jälgi, kuidas sinus tekivad rahulolematus, mure ja pinge siis, kui sa oled hinnanguline ja kritiseerid tarbetult. Hea oleks küsida endalt: kas ma olen praeguse hetkega rahul? Või mis minu sees hetkel toimub? Ole oma sees toimuvast sama huvitatud kui ümbritsevast. Kui sinu sees on kõik korras, asetub ka kõik muu oma kohale. Suuna tähelepanu enda sisse. Pööra tähelepanu oma kehale. Uuri, mil moel sa eitad või salgad elu.

Mööna, et sa ei taha valu kannatada. Kas sulle ei meeldi see, mida teed? Kas oled nõustunud tegema midagi, mille vastu osa sinust tõrgub? Kas kannad mõne lähedase vastu vimma? Kas näed, et sellest tekkiv energia on nii kahjulik, et see mürgitab nii sind kui ka teisi? Vaata enda sisse. Kui sa näed pisimatki vastumeelsuse-haku kübet, siis jälgi seda nii mõistuslikul kui emotsionaalsel tasandil. Mis mõtted sul tekivad? Milline on see reaktsioon, millega su keha nendele mõtetele reageerib? Kui sa avaldad vastupanu sellele, mis on, muudad sa praeguse hetkel oma vaenlaseks. Sa kas räägi asjasse puutuva inimesega ja väljenda oma tundeid, või loobu oma negatiivsusest, mis su mõttes selle olukorra ümber on tekkinud ja millel pole mitte mingit mõtet. Mööna, et sa ei taha valu kannatada ja lase sellest lahti. Sügav valu vajab reeglina muundamist leppimise ja pideva tähelepanu kaudu.

Lepi olukorraga, ütle oma arvamus välja või muuda olukorda. Õige on see, et kui sa lepid oma emotsioonidega, siis ei pea sa neid enam pimesi välja elama ja teistele peegeldama. Kui tekib negatiivne emotsioon, siis lepi sellega. Sa polnud piisavalt teadvuslik, et valida - oled tige, vihane, ärritunud jne. Kuid kas sa ei peta ennast? Siit tuleks minna järgmisele tasemele, kus negatiivseid emotsioone enam ei teki. Kui seda ei juhtu, saab sinu leppimistest tühipaljas loosung.

Nurisemine on märk sellest, et sa ei lepi sellega, mis on. Kaebad selle üle, mida teised teevad, räägivad või ilma üle. Sellisel juhul muudad end ohvriks. Oma arvamust avaldades oled sa see, kelle käes on võim. Seepärast muuda seda olukoda ja tegutse või ütle oma arvamus võimalusel ja vajadusel alati välja või vastasel juhul loobu ja lepi olukorraga. Sa pead valima, leppima tagajärgedega, ilma mingite vabanduste ja negatiivsuseta. Hoia oma sisemine ruum puhas.

Loobu kõigepealt negatiivsusest. Läbimõeldud teadmistest lähtuvad teod on palju efektiivsemad kui need, mis on sündinud negatiivsusest. Sageli on ükskõik milline tegutsemine parem kui tegevusetus, eriti kui sa oled klammerdunud olukorra külge, mis on sulle juba pikka aega meelehärmi valmistanud. Kui teed vea, saad tagasisidet ja õpid sellest. Ära lase hirmul pähe tõusta! Vaatle seda, teadvusta seda. Nii lõikad läbi sideme hirmu ja oma mõtete vahel.

Kui sa ei saa midagi muuta, siis alistu täielikult olevikuhetkele. Alistumine pole nõrkus. Selles peitub suur jõud ja vägi. Masendunud, kibestunud, ennast haletsev mina ei ole parem. Alistunud inimesel on suur hingejõud. Alistused vabaned sa olukorrast enda sees. Sa näed kuidas olukord muutub, ilma, et sa peaksid ise selle heaks pingutama.

Või on midagi mida peadki tegema aga ei tee - võta end kokku ja tee see kohe ära. Või tunnista oma laiskust, passiivsust, ja vali mitte teha. Teadlikult. Naudis seda. Ole nii laisk ja passiivne kui suudad. Nii väldid sisemist konflikti.

Stress tekib kui oled siin aga tahad olla tulevikus. Sa kisud end lõhki. Kui on vaja võid kiiresti liikuda, töötada, ja joosta, ilma et sa olevikule vastupanu osutaksid. Tee seda südamest. Või elad sa minevikus ja mõtled sellest. Pole oluline, kas positiivselt või negatiivselt. Mõtled nt saavutustest, seiklustest, oma ohvriloost, kohutavatest asjadest, mis on sinuga tehtud või mida oled ise teistele teinud. Kas su mõtteprotsessid tekitavad süütunnet, uhkust, vastikust, viha, kahetsust või enesehaletsust. Nii võimendad väärarusaama iseendast. Sure mineviku jaoks igal hetkel. Viita sellele vaid siis, kui olemasolev hetk seda nõuab ja teisiti kuidagi ei saa.

Sa ei pea reaalses elus - vastandina oma mõtteprojektsioonile - mitte millegagi hakkama saama, mitte midagi tegema. Kas kujundad endale sellised mõttemallid, et olevik pole kunagi piisavalt hea, sõltumata su saavutustest. Kui suure osa oma elust veedad sa oodates? Väikeseks ootamiseks nimetan seda kui seisad järjekorras, liiklusummikus, ootad kellegi tulekut, töö valmis saamist, puhkust, paremat töökohta, laste täiskasvanuks saamist, tõelise suhte, edu, raha, valgustatust või tähtsaks inimeseks saamist. Küsi endalt, mis on su probleem praegu, mitte homme jne. Praeguse hetkega saad alati hakkama. Jõud, õige tegevuskava ja ressursid on olemas siis, kui sa neid vajad, mitte varem ega hiljem. Ootamine on suhtumine. Iga ootamisega tekitad sisekonflikti, sest su elu kvaliteet langeb, sest sul pole tulevikku. Ole tänulik selle eest, mis on. Ütle lahti ootamisest.

Sinu eluteel on sisemine ja väline eesmärk. Väline on saavutada midagi tulevikus. Sisemine puudutab teadvuse kvaliteeti antud hetkel. Väline teekond võib koosneda miljonist sammust, sisemisel teekonnal on ainult üks samm - see, mida sa praegu astud. Minevikkus süüvides muutub see põhjatuks kaevuks, sellel pole iial lõppu. Tegele minevikuga oleviku tasandit. Minevik on sinus igal hetkel, pööra tähelepanu oma mõtetele, käitumisele, emotsioonidele, minevik väljendub nendes. Jälgi neid, ära anna hinnangut, siis tegeled sa minevikuga ja lahustad seda oma kohaloleku kaudu. 

Kohalolekust ei saa mõelda ja mõistus ei saa sellest aru. Kohaloleku mõistmine on olevikus olemine. Kui sa olemist teadvustama hakkad, hakkab olemine ise ennast teadvustama ja tekib kohalolek. Olemine, teadvus ja elu on sünonüümid. Teadvus on vormi võtnud jumalik sisu. Kui teadvus vabaneb samastumisest füüsiliste ja meeleliste vormidega, muutub ta selleks, mida me nimetame puhtaks valgustatud teadvuseks või olevikus olemiseks. Siis muutub teadvus vaatlejaks ehk tunnistajaks. Vormist vabanenud puhas teadvus muutub tugevamaks ja mõttevormid nõrgemaks. 

Piiblis ütleb Jumal: mina olen alfa ja oomega ja mina olen elav üks. Kristus võib asendada olevikuga, kohalolekuga. Kristus viitab sinu jumalikkusele sõltumata sellest, kas sa oled sellest teadlik või mitte, ja kohalolek tähendab su ärganud jumalikkust ehk jumalikku olemust. Kristus: enne oli Aabram, mina olen. Viitab ajalise mõõtme lõppemisele. Tema maailma tuli igaviku mõõde, mis ei tähenda lõputut aega, vaid aja puudumist.  

Ära püüa olemist mõista. Olemist saab tunda. Ta on alati olemas, mina olen. Hirm on inimese pidev painaja seni, kuni inimene samastab end selle haavatava ja hoomamatu vormiga. Ja vabaks patust (ebateadvuslikkus, hullumeelsus) - sellest kannatusest, mida sa alateadlikult põhjustad endale ja teistele senikaua, kui see kujutletav mina valitseb inimese mõtete, sõnade ja tegude üle.

Sisekeha. Mõtlemise asemel keskendu kehale, kus olemine on tunnetatav nähtamatu energiaväljana. See energiaväi annab elu sellele, mida sina tajud füüsilise kehana. Tunneta keha seestpoolt. On ta elus? Keskendu hetkeks tundele oma sisekehas. Tunne sinu sisekehas on vormitu, piiritu ja hoomamatu. Sellesse võib alati sügavamale tungida. Kui sa praegu seda väga ei tunneta, pööra tähelepanu kõigele, mida sa tunned! Su sisekeha on vormilise identiteedi ja sisemise, tõelise olemuse vahelise ukse lävepakul. Muutumine toimub keha kaudu, mitte väljapool seda. Keha ei tohiks salata, isegi, kui paljud mõistust salgavad meistrid seda teevad. Jeesus ei lahkunud kunagi oma kehast ja läks koos sellega taevasse. 

Täielik tähelepanu tähendab täielikku leppimist. Terviklikult toimivas organismis ei ole emotsioonid kaua. Nad on kui hetkelised ringlained olemise pinnal. Kui sa pole oma kehas võib emotsioon elada sinu kehas päevi ja nädalaid, ta võib liituda teiste samas sageduse ja valukehaks muutunud emotsioonidega, muutuda sinu energiast toituvaks parasiidiks, mis tekitab füüsilisi haigusi ja teeb su õnnetuks. Keskendu emotsiooni vaatamisse ja jälgi, millesse on su meel klammerdunud nt enesehaletsusse jne. Siis pole sa andeks andnud endale, kellelegi teisele või mingile olukorrale. Kas minevikus, olevikus või tulevikus (tahad tulevikku kontrollida). Andestamine tähendab, et sa ei osuta elule vastupanu vaid lased ta endast läbi. Hetkel mil sa tõeliselt andestad saad sa tagasi oma väe, mille olid kaotanud oma mõistusele ja mõtetele. Andestamatus on mõistusele omane seisund. Ego ei saa elada ilma probleemideta. Mõistus ei saa andestada. Sina saad. 

Kasuta oma mõistust koos sisekehaga. Kui sul on vaja vastust, lahendust või loovat ideed, peata hetkeks oma mõtted ja keskendu sisemisele energiaväljale. Tunneta vaikust ja rahu. Pärast on uued mõtted värsked. Kasulik on harjutada end mõtlemise ja sisemise kuulamise vahel edasi-tagasi käima. Ära mõtle ainult peaga, vaid kogu kehaga. 

Kedagi teist kuulates ära kuula ainult peaga, vaid kogu kehaga. Kuula ilma mõtlemiseta, anna teisele inimesele ruumi olla. Enamik inimesi ei suuda kuulata aga keskenduvad mõtlemisele. Pööra tähelepanu teise inimese olemisele, tunneta seda enda olemise kaudu. See on ühtsuse tunnetamine, armastuse algus.

Kohalolek on nagu peasissekäik ja sisekeha, mittesamastumine mõistusega, alistumine sellele mis on, vaikuse kuulamine on väravad Hoomamatusse. Hoomamatu on rahu, energiaallikas, selles olekus on kadunud jälgija ja jälgitav ja kogu maailma tajutakse terviklikuna. Ka alistumine – vabanemine psüühilis- emotsionaalsest vastupanust selle suhtes, mis on – on pääs Hoomamatu juurde. Põhjus on väga lihtne. Sisemine vastupanu eraldab sind teistest inimesest, sinust endast, sind ümbritsevast maailmast. Värav on kinni ja sul pole ligipääsu sügavale sisemisele maailmale. Kui üks väravaist on avatud on armastus sinus kui üksolemise tunne. Armastus tuleb selle värava kaudu sellesse maailma. Sinu ülesanne pole mitte armastust otsida vaid avada värav, mille kaudu armastus tulla saab.

  

Tõeline vabadus on rahulolu – rahu – elu kogu oma täiuses. See tähendab endaks olemist, selle hea tunnetamist endas, millel pole vastandit. See on olemise rõõm, mis ei sõltu millestki, mis asub endast väljaspool. See pole mööduv kogemus, vaid pidev kohalolek.

Tõeline lunastus on vabadus - hirmust, kannatustest, tunnetest, et millestki on ikka puudu – ja seeläbi vabanemine tahtmistest, soovidest ja klammerdumisest. See on vabanemine minevikust ja tulevikust kui psühholoogilisest vajadusest. Su pea ütleb, et sinna siit ei saa. Su mõistus ütleb, et selleks on vaja aega, et sa pead midagi leidma, klaarima, saavutama, saama, keegi olema või midagi mõistma, enne kui on võimalik saavutada täius. Sa näed lunastust ajas aga tegelikult on see kõige suurem takistus sinu teel. Sinna saab siis, kui sa mõistad, et oled juba seal.

Valukehal on reeglina nii isiklik kui kollektiivne aspekt. Isiklik aspekt hõlmab minevikus kogetud emotsionaalse valu kuhjunud jääki. Kollektiivne valukeha sisaldab valu, mis on inimkonna kollektiivsesse psüühikasse kogunenud tuhandete aastate jooksul haiguste, sõdade, julmuse jmt tagajärjel. Kellel on tugev valukeha ja kes samastub sellega ehk elab valu perioodiliselt või pidevalt uuesti läbi, temast võib saada vägivallatseja või vägivalla ohver. Teisalt võivad just nemad olla lähemal valgustumisele. Kelle elu on õudusunenägu võivad olla rohkem motiveeritud ärkama.

Buddha õpetas, et isegi su õnn on dukkha – palikeelne sõna, mis tähendab kannatust või rahuldamatust. Ta on lahutamatu oma vastandist. See tähendab, et tegelikult on su õnn ja õnnetus üks. Neid eraldab vaid aja illusioon. Tegemist pole negativismiga. Mittemiski ei hakka sulle mitte kunagi täit rahuldust pakkuma. Kõik on kas ajutine või kunstlik. Asjad ja olukorrad võivad anda naudingut, aga mitte rõõmu. Mittemiski ei saa rõõmu anda. Rõõmul pole põhjust, ta tõuseb sisemisest Olemise rõõmust. See on sinu loomulik oleks, selle nimel pole vaja rabeleda ega palju vaeva näha.

Alistumine tähendab olevikuhetke tingimusteta omaksvõtmist, sisemise vastupanu vabastamist selle suhtes mis on. Alistumine on lihtne ja samal ajal sügav oskus olla paindlik, mitte vastanduda eluvoolule. Vastupanu on sama, mis öelda mõistuslike hinnangute ja emotsionaalse negatiivsusega „ei“ sellele, mis on. Eriti teravalt tõuseb see esile siis kui asjad lähevad halvasti. Siis tekib lõhe – valu lõhe - mõistuse loodud nõudmiste ja jäikade ootuste ja selle vahele, mis on. Kui sa tahad oma elus vabaneda valust ja murest, tuleb just neil hetkedel harjutada alistumist. Alistumine toimub ainult sisemiselt. See ei tähenda, et sa olukorra muutmise nimel tegutseda ei või. Alistumine on leppimine ainult selle imetillukese osaga, mille nimi on praegune hetk. Allaandmine ei ole alistumine. Sa ei pea leppima ebameeldiva elusituatsiooniga ega end petma, et selles pole midagi halba. On täiesti selge, et sa tahad sealt välja saada. Sa oled olevikus sellele hinnangut andmata ja siis teed kõik võimaliku, et olukord muutuks. Alistumine ei muuda seda, mis on, alistumine muudab sind.

Alistumine toob kaasa ka sügavad muutused suhetes. Kui sa kunagi ei lepi sellega, mis on, siis ei suuda sa kedagi võtta sellisena, nagu ta on. Siis sa kritiseerid, annad hinnanguid, kleebid silte, tõukad eemale või püüad neid muuta. Kui olevikuhetk on millegi saavutamise vahend, siis muutuvad ka inimesed, keda sa kohtad millegi saavutamise vahendiks. Oluliseks muutub see, mida sa suhtest saad. Vaadeldes iseenda reaktsioone ja soovi kaitsta või rünnata. Tunnistades ja tunnustades seda, muutud sa teadvustatuks. Siis ühel päeval sa mõistad, et sa saad valida kuidas reageerid. Idamaise võitluskunsti üks põhiteese ütleb: ära avalda vaenlase jõule vastupanu! Kui tahad võita tuleb järele anda! Tegevusetus, taoismis mõiste wu wei, on kohaloleva inimese puhul tohutu jõuga ja suudab parandada ja muuta nii inimesi kui olukordi. See pole tegevusetus ega otsustamatus aga sisemise vastupanu puudumine ja intensiivne tähelepanu. Siis kui on vaja tegutseda ei reageeri sa oma tingimusi teadva mõistuse pinnalt.

Õpi väljendama oma tundeid ilma kedagi süüdistamata. Õpi oma partnerit kuulama avatult ja ilma kaitsepositsioonile asumata. Sel juhul pole enam ruumi sellistele käitumismallidele nagu süüdistamine, kaitsmine, ja ründamine.

Kui sa elad vastupanus ja ei suuda leppida välisega, siis alusta sellest, et lepi sellega, mis su sees on. See tähendab, ära võitle valuga. Alistu murele, leinale, meeleheitele. Väljenda seda kui vaja aga ära tee sellest endale eepost. Suuna kogu tähelepanu tundele, mitte situatsioonile või inimestele, kes sellega seotud on. Ära lase mõistusel end ohvriks kuulutada. Enesehaletsus ja teistele sellest pajatamine hoiab sind enesehaletsuse vangis. Võta oma omaks ja vaata, kuidas sisemisest valust saav sügav sisemine rahu. Valu eest põgenedes otsid pseudoväljapääse nagu töö, viha, joomine jne aga valust nad sind ei vabasta. Eitades oma emotsionaalset valu mürgitad sa sellega kõike, mida sa teed ja mõtled, ka oma suhteid. Kuna tundest ei saa vabaneda, seda saab muuta ainult selle sisse minnes.

Kuna vastupanu kuulub mõistuse juurde, siis vastupanust loobumine – alistumine- tähendab sind teeskleva mõistuse ülemvõimu kõppu. Lahtub kogu negatiivsus ja hinnangulisus. Sinu sees muutub kõik äkki vaikseks ja enneolematult rahulikuks. Ning selles rahust tõuseb suur rõõm.

"Siin ja praegu: kohalolekujõud" Eckhart Tolle (2004)

“Super Brain – Unleash the Explosive Power of Your Mind” Deepak Chopra and Rudolph E. Tanzi

Our brain is constantly evolving. The heart and liver that we were born with will essentially be the same organs when we die. But the brain is capable of evolving and improving through our lifetime.

Upward learning curve is possible

A wide-spread opinion is that as we age, our brain ages too and it will be harder to learn new things, memory loses its edge, etc. However, that does not have to be so. As we get older, we tend to simplify our mental activities, often as a defense mechanism. We feel secure about what we already know and want to avoid learning new things. So instead of the brain creating new synapses, it keeps hardwiring the ones we already have. However, if we choose to follow an upward learning curve no matter how old we are and keep on learning, hence creating new synapses, dendrites, and neural pathways; we enhance health of our brain and this way minimizing the risk of dementia and even Alzheimer.

New neurons are born when we are not on autopilot

Indeed – brain is losing every day around 85 000 cortical neurons (1 per second). Which is 0,0002% of the 40 billion neurons that one has in cerebral cortex. Meaning it would take 600 years to lose half of them. But this is tough, as new neurons are also born regularly (neurogenesis). All one needs to do is to keep training one’s body and mind.

Instinctive, emotional and intellectual brain

Although we often despise the instinctive brain, it has its function – who would want to choose / decide consciously about digesting food after each meal? Huge areas of life should be on autopilot and they luckily are. When chased by tiger, our instinctive brain does something crucial – decides by itself to release adrenaline. It evokes electrochemical activity as specific synapses, telling one to run while optimizing heart rate and breathing for maximum physical performance and maximizes one’s concentration to endure the chase. Desires such as eating, sleeping, drinking and having sex disappear, until the danger is gone.

Emotional brain is something different. Emotions mean something and we want to control this “department” rather than be on an autopilot which is easy to happen. A key towards successful communication is overcoming our negative emotions (e.g. anger). How to do this? Try to notice and “observe” the emotion. In that tiny momentum when you think “this is me getting angry”, hence separating yourself from the feeling (creating gap between yourself and your emotion), the emotion loses momentum. So do not let emotions use you, make them your partner, e.g. in learning, as emotions intensify learning thus you remember better what you studied and learn more! Young children learn effortlessly as they are naturally enthusiastic and passionate about learning.

Higher or intellectual brain marks the arrival of self-awareness. Higher brain, the cerebral cortex, sits like a king atop of the lower brain. This part of the brain is where the question of the meaning of life was born. It also takes care of thinking, decision-making etc. The intellectual brain uses logic and rational thought to deal with the world in a mindful manner. So while instinctive brain makes us react, intellectual brain provides us with option to mindfully respond. Responding to any situation requires understanding while reacting doesn’t.

Another special feature of the higher brain is that it enables us to teach – turn our experience into knowledge and share it with others. And human society depends on teaching. Even though monkeys might be similar to us, the big difference between humans and monkeys is that the latter cannot teach other monkeys, even if they can learn very complicated tasks.

While higher brain enables us to learn and develop which is crucial for survival, it can also decide not to survive. Because humans have higher brain that is capable of thinking, we refuse to be dictated by our lower brain (which promotes survival as the most important goal), even when it comes to survival unlike any other animal. Nietzsche phrased it “Man is the only animal who has to be encouraged to live”.

Consciousness

One more interesting topic the book touched upon was consciousness. Apart from the very unreliable picture running inside the brain, we have no proof that reality is anything like what we see. Einstein put it in another way saying that the most incredible thing isn’t the existence of the universe but our awareness of its existence. Are trees really green and hard? Is the sky blue? We have agreed that they are but e.g. for termites the trees are not hard and the sky might not be blue for the creatures flying there. So, the physical world we experience only mirrors our human nervous system.

To sum up

·         Old age and dementia do not have to go hand in hand – we can choose to work out our brain and learn until the end.

·         One is not one’s brain (“My arm moved” vs “I moved my arm” – one is reaction, one is intention; one is brain driven, one mind driven).

·         One creates everything about how the world looks and feels. Perception isn’t passive. One is not simply receiving fixed reality. One shapes it. Self-awareness changes perception. The more aware one is, the more power one has over reality.

·         Mind, brain, and body are seamlessly connected. Being afraid of something bring along physical symptoms – muscle weakness, loss of appetite etc.

I liked the book. I have hard time accepting “enlightenment” / good advice from self-help books or magazine articles that are not backed up by hard facts, research, studies. Although most of the advice the book gives is no news to me, I trust it more as there are references to science and studies. 

So did I change something in my behavior after reading this book? A bit. I have tried to train my brain and live more consciously on a small scale, tried not to fall into comfortable routines and not to look for excuses in order to skip learning e.g. new phone or computer applications including this blog site with the excuse that I am too old to follow all this and don’t really need it. And maybe they aren’t vital, but for the sake of training my brain to avoid dementia in old age, it might be worth to give them a try! 

Deepak Chopra and Rudolph E. Tanzi "Super Brain – Unleash the Explosive Power of Your Mind” (2012)

“How to create a mind” Ray Kurtzweil

 „We are capable of hierarchical thinking, of understanding a structure composed of diverse elements arranged in a pattern, representing that arrangement with a symbol, and then using that symbol as an element in a yet more elaborate configuration. We are able to call these pattern ideas. We call this vast array of recursively linked ideas knowledge.“ R. Kurtzweil 

The quote from Kurtzweil's books does not seem too simple. Kurtzweil, however is on a quest to simplify the description of how the brain works. He calls this the “most important effort in the history of the human-machine civilization“. His aim is to translate the neuroscience into programming of an artificial brain.

When reading the book I was mainly looking for information about how the brain works:
- Neocortex (the "new brain") consists of “lego blocks” that recognize patterns. There are lower level patterns that make sense of the simple things, and higher level patterns that represent abstract concepts. Information is interlinked. Parts of letters are linked to letters, are linked to words, are linked to concepts etc.

- The sound, visual and touch recognition happens in same pattern. Every pattern recogniser is working simultaneously. Thought process “awakes” millions of pattern recognizers, and each pattern would be a list of millions of other patterns and so one until the lowest level of patterns.The thought is not one single pattern, it’s an area of patterns, because we memorise it together with many other information and may use many patterns that are already there. Human brain can learn from its own experience and progamme itself: “You are what you think”.

- Neocortex works in linear way. We are not able to think abstract thoughts before the lower level blocks are there. We have to create connections between knowledge, all knowledge is not connected to all knowledge. Memories are sequential. They can be accessed in the order that they are remembered. Eg you can not start playing a piano piece in a reversed order if you haven't practiced that.

- Information is “read” from the brain with the help of language patterns. We do not record sounds, images, videos. We recreate them. Brain is incoherent, because we can not memorise anything as it is (unless learn by heart). With the help of language patterns we translate our memories into words afterword.

- Parts of neocortex can replace damaged areas. However, certain areas are better prepared for storing specific information and we can learn quicker. There is learning from thousands of humans before us stored in our DNA. This also true with animals eg rat builds a nest even if she has never seen another rat in her lifetime.

- Neocortex (good at solving problems like survival, reproduction, fear and pleasure) interacts with the “old brain” (is seeking gratification and avoiding danger), together coordinating our body and emotional capabilities. Neocortex has a role in emotions as well and can be ran over by the emotions.

- We are largely determined by the chemicals in our brains eg oxytocin and vasopressin (hormones) make us monogamous, maybe to provide possibility of stable environment for our children to develop neocortex. Eg falling in love - dopamine is released producing feelings of happiness; norepinephrine levels soar leading to a racing heart; these chemicals and phenylethylamine produce elation, lead to high energy levels, focused attention, loss of appetite, general craving for the object of desire.

- Consciousness is a result of our brain activity, not a place in our brain. Kurtzweil claims that consciousness is a result of complex system like brain. Patients with no links between the two hemispheres seem to have two different consciousness’s.

- The Web works similarly to brain, however all info can be connected to all info and not forgotten. Computer/web is a complex physical system and therefore can gain consciousness. Human-machine merges are inevitable by 2030, because of our lack of computing power of our brains. And will take place with the help of non-invasive nanotechnology.

- In the field of creating an artificial brain there seems to be more questions than answers: Whether to progamme the brain or make a structure that can learn itself? Teach a brain from the start, by giving feedback or make somebody’s brain scan and use it to develop further? How to overcome the unsolvable problems eg a computer can answer based on the info from the past, but cannot create new answers (Turings theorem).

More illustrations, shorter sentences would have made the reading more pleasurable. Otherwise enjoyed the story about limits and possibilities of our “little grey cells”.

Ray Kurtzweil “How to create a mind” (2012)