Kuidas lapsed edu saavutavad? Paul Tough (2012)

Antud raamatu autor väidab, et olla elus edukas st hea töö, parem sissetulek ja abielu, on oluline roll lapse iseloomul st tugevamad on need, kellel visadust, sihikindlust ja planeerimisoskused. Iseloomu areng on keerukas protsess. Näiteks, mida rohkem harjutame vabaviskeid, seda paremaks muutume, samas ei omanda me oskust pettumusest paremini üle saada, kui me sellega neli tundi kauem vaeva näeme. Uuringud näitavad, et iseloom ei ole kaasa sündinud ja sõltub keskkonnast aga ka kultuurist, geenidest, vabast tahtest ja saatusest. Iseloom on harjumused (head ja halvad), mis oleme endale kujundanud ja vanemad saavad iseloomu arengut mõjutada.  

Ettepanekud lastevanematele:

Autor väidab, et väikelapse eas stressiga toimetuleku toetamine on iseloomu kujunemisel kriitilise tähtsusega. Mõned ettepanekud autori poolt:

-        1.-3. eluaastal aita lapsel stressi olukorras maha rahuneda, st reageerida kohe lapse emotsioonidele pärast jonnihoogu või ehmatust lohutada, kallistada, rääkida ja rahustada. Vähemalt ühe, ideaalis kahe vanema poolt tuleb luua hoolitsev keskkond. Nii õpib laps, kuidas kontrollida erutatud stressisüsteemi ja taastada puhke seisund. Last tuleb kaitsta traumade ja kroonilise stressi eest. 

-        Peale kolmandat eluaastat tuleb lapsel lasta kogeda ebaõnnestumist ja siis õpetada kuidas ebaõnnestumistega hakkama saada. Sellest vanusest vajab laps ka distsipliini, reegleid ja piire, kedagi, kes ütleb ei ja kõige rohkem lapsemõõtu ebaõnne, võimalust maha kukkuda, nii et teda üles ei aidatud.

  

-        Parim viis iseloomu arendada on teha midagi sellist, millega võib kaasneda tõeline ja tõsine võimalus läbi kukkuda. Samuti arendada oma metagognitsiooni oskusi ehk mõtlemist mõtlemisest. Oettingen avastas oma uurimistöös, et inimesed kasutavad eesmärke seades kolme strateegiat: rahulolu strateegia – kujutavad ette soovitud tulevikku, mõtete mõlgutamine – mõtlevad kõigele, mis eesmärkide saavutamist takistab ja mõttelise vastas mõju strateegia – keskendud eesmärgile ja samal ajal eesseisvatele takistustele ning loob mõtetes konkreetse kavatsuse (kui – siis kujul nt kui telekas segab õppimist, siis vaatan seda peale õppimist). Viimane strateegia seob tuleviku ja reaalsuse. Praktikas on see endale reeglite kehtestamine, mis viib tulemuseni.

Akadeemilised tulemused VS iseloomu areng USA hariduspoliitikas

Autor selgitab, kuidas on kujunenud tänapäevane USA hariduspoliitika, kus koolireformide üheks keskeseks küsimuseks on see, kuidas aidata mahajääjaid. Diskussiooni verstapostid ja reformide tulemused:

-      Koolides on mahajääjateks on enamasti lapsed väiksema sissetulekuga peredest, keda

       püütakse vaesustest välja tuua nende akadeemiliste tulemuste tõstmise kaudu.

1. Diskussiooni üheks mõjutajaks on olnud Charles Murray ja Richard Herrnstein uuringud (The Bell Curve“,1994), kus nad näitasid, et akadeemiline tase ja testide tulemused ennustavad väga hästi kaugele sa koolis jõuad, palju teenid, kas sooritad kuritegusid, kas abiellud, kas lahutad. Kel läheb koolis hästi, neil läheb ka elus hästi, olenemata sellest, kas oled jõukast või vaesest perest. Ja sealt edasi, kui tõsta vaeste akadeemiliste tulemuste taset, siis hiljem saavad nad ise endaga hakkama.

2. 2001. a. loodi nn „No Child Left Behind“ algatus, kus esimest korda sunniti USA koole koostama põhjalikke ülevaateid õpilaste tulemuste kohta sh alagruppide kaupa nt vähemuste lapsed jne. Tulemuseks oli see, et igas osariigis, igas linnas, vanusegrupis ja peaaegu igas koolis olid vaestest peredest pärit laste tulemused märksa kehvemad kui keskklassi lastel. Nad olid põhikooli lõpuks keskmiselt kahe või kolme klassi jagu maas.

3. KIPP koolid (koolid, mille aluspõhimõtteks on, et iga laps suudab saavutada häid tulemusi ning mis on kuulsad ja kursikuulsad sellega, et laste käitumist reguleeritakse otsesel, sageli jõulisel moel, juhised kuidas istuda, rääkida, koridoris kõndida jne ja vastavalt tulemustele järgnevad kas karistused või hüvitused), Amistadi Akadeemia, Roxbury prep, Nort Stari Akadeemia jt tõestasid, et on võimalik vaestest peredest lastel aidata saavutada häid akadeemilisi tulemusi. Tundus, et on leitud lahendus.

-        Vaesus korreleerub edaspidise eduga, madala sissetulekuga peredest pärit laste tulemused on madalamad kui kõrge sissetulekuga perede lastel ja teistsuguse metoodikaga koolid suutsid tõsta madala sissetulekuga kodudest laste tulemusi - need kolm fakti said kokku võimsaks süllogismiks inimestele, kellel vaesus korda läks. See oli põnev lahedus, eriti kuna muud meetmed ei olnud tulemusi andnud nt vaestele emadele hoolekanderaha, elamispinnatoetus jne. See pani aluse haridusreformiliikumisele.

-        Loodi visioon – luua koolid üle kogu riigi, mis toimivad väikese sissetulekuga peredest pärit laste puhul sama hästi nagu KIPP – kuid algusajal polnud selge, kuidas seda saavutada, kas üleriigiline õppeplaan, väiksemad klassid või mis muutust kõige paremini toetaksid?

-        Siis koondus väike osa reformijatest ühe spetsiifilise probleemi ümber: õpetajate tase on vaesema õpilaskonnaga koolides madalam. Tuleb muuta seda, kuidas õpetajaid tööle võetakse, ette valmistatakse, tasustatakse ja lahti lastakse. 1990 a. lõpus 2000 a. alguses uurijate Hanushek, Kane ja Sanders uurimistulemused näitasid, et ühe statistilise meetodi abil on võimalik määratleda kahte õpetajate gruppi: need, kes tõstavad regulaarselt õpilaste tulemusi ja need, kes jäävad regulaarselt maha. See mõte muutis lõpuks teooriat. Vaja oli luua olukord, kus kõigil õpilastel oleks hea tasemega õpetajad, siis kaoks vaesuslõhe.

-        See teooria on viimastel aastatel omaks võtnud ka kõige kõrgemad valitsusringkonnad. Obama administratsiooni peamine algatus selles vallas on olnud pakkuda osariikidele võimalust muuta oma õpetajaskonda puudutavaid seadusi. Selle tulemuseks on mitmed eksperimentaalsed ideed õpetajate tasustamise, hindamise ja lepingute kohta. Bill Gates-i 300 miljoni dollari projekt „Measures of Effective Teaching“ uurib, misasi on hea õpetamise tase ja kuidas luua kogu riigis parem õpetajaskond.

-        Autor väidab, et samal ajal on õpetajaskonnaalane uurimistöö nii mõneski osas puudulik. Me ei tea, kuidas kindlaks teha, kes on parimad õpetajad, sest vahel saavutavad keskpärased õpetajaid parimaid tulemusi ja vastupidi. Samas saavad kõige vaesemate piirkondade koolid endale kõige küündimatumad õpetajad. Isegi Hanusheki ja teiste dokumentides on jõutud järeldusele, et õpetamise kvaliteet mängib heade ja halbade tulemustega õpilaste vahelise lõhe põhjusena rolli vähem kui 10% osas. Autor väidab, et mõeldakse, kuidas saada koolidesse paremaid õpetajaid, aga see on vaid väike osa palju sügavamast vaesuse probleemist.

-        Praktika näitab, et tšarterkoolid toimivad kõige paremini väikses sissetulekuga võimekate laste puhul, mida ei saa öelda vähem võimekate kohta. Koolireformijatel pole õnnestunud luua toimivaid mudeleid vaesuse piirist allpool elavate laste jaoks (USA-s 40% lastest, kes saavad koolilõuna toetust).

-        KIPP kooli asutajad David Levini ja Michael Feinbergi ning teiste õpetajate kaasabil saavutatud akadeemilised tulemused tekitasid lootust. Kuid kui esimesed lennud lõpetasid kooli ja astusid ülikooli, selgus, et paljud kukkusid esimesel aastal ülikoolist välja. Levin hakkas süsteemselt lahendust ja otsustas juurutada iseloomu arendamise praktikad. KIPP koolides nüüd treenitakse ka iseloomu ja rõhutatakse, et iseloom on sama oluline kui hinded. KIPP taustaga üliõpilastele loodi ka eraldi programm, kus nende vastupidavust aitavad toetada mentorid.  

-       Haridusreformijad eelistavad määratleda peamised edu takistavad tegurid koolisüsteemis ja võtavad iseenesest mõistatavana, et lahendused peituvad koolitundides. Reformiskeptikud arvavad, et edu takistavad tegurid on pigem väljaspool kooli ja süüdistavad kehvadest sissetulekuga perede kehvasid elutingimusi, sageli loetledes tingimusi, mis pole perega seotud nagu kahtlane toit, halvad elutingimused jne. Autor väidab, et kõige suurem takistus on kõrge stressitase kodus ja usaldusliku suhte puudumine vanematega. Ta väidab, et nende laste aitamiseks tuleks tegeleda süsteemselt ka sellega, kuidas need lapsed saaksid oma vanematelt tuge.  

Kuidas lapsed edu saavutavad? Paul Tough (2012)

„Second Chance for Your Money, Your Life and Our World“ Robert T. Kiyosaki

Olen lugenud mitmeid Kiyosaki raamatuid Rikka Isa sarjast. Viiimati lugesin„Rikka isa teejuht investeerimisel“ ja „Second Chance“.

Kiyosaki põhiteesid rikkuse ja vaesuse olemusest ja tekkimisest on kõikides tema raamatutest tähelepanu keskpunktis (vähemalt nendes, mida mina olen lugenud). Ta suudab need osavalt ära põhjendada ning läbi nende argumentide täiesti kindlalt motiveerida oma finantstulevikuga ise tegelema.

Kiyosaki põhiteesid on järgmised:

• Kaotajad on need, kes säästavad (st säästes kaotad tegelikult raha)
• Rikkad ei tööta raha heaks vaid raha töötab nende heaks
• Kodu (maja, kus sa elad) ei ole investeering
• Rikkus tuleb varadest. Vara on see, mis toob passiivset raha sisse. Kohutus on see, mis viib raha välja. Rikkuse saavutamiseks suurenda varade hulka.
• Laenu ei pea vältima. On olemas hea laen ja halb laen. Hea laen on see, mis aitab sul suurendada varasid. Halb laen on see, mis suurendab sinu kohustusi.
• Rikas ei ole see, kes omab kõrgepalgalist tööd ja elab hästi, vaid see, kes ei pea töötama, et elada hästi, sest tema varad töötavad tema eest ning annavad vajaliku sissetuleku.
• Koolist saadud teadmistega rikkaks ei saa, kooliedukus pole kuidagi seotud oskusega rahaga ümber käia (tema arvates isegi pigem vastupidi- mida vähem oled koolisüsteemi poolt piiridesse raamitud, seda paremad eeldused on finantssüsteemiga sõbraks saada ja seda mängu kaasa mängida).
• Rikkus varastatakse tavainimeselt tema enda raha kaudu – inflatsioon, maksud, säästud viivad raha inimeste käest ära, sest säästetud raha ostujõud väheneb pankade rahatekitamise- laenamise skeemi läbi.
• Tööturul on alati diskrimineerimine, aga sinu varad ei diskrimineeri sind kunagi.

Teine võimalus

Edasi keskendun raamatule „Second Chance“. Second Chance tähendab Kiyosaki raamatus igaühe võimalust otsustada või valida teha muutusi oma senises elus ja senistes valikutes. See teine võimalus võib tulla uue kriisi näol maailmamajanduses, mis võimaldab rikkuse ümbermängimisel edukalt kaasa lüüa (aga ainult siis kui sa tunned mängu ja reegleid). Teine võimalus sinu elus võib olla ka isiklik otsustus teha muutusi oma mõtlemises, võtta oma rahaasjad enda kontrolli alla ja võtta ka vastutus oma majandusliku käekäigu eest tulevikus. 

Kiyosaki peab seda äärmiselt vajalikuks, et igaüks ise oma finantsidega tegeleks, oma rahavoogusid juhiks ning neid kasvataks ja läbi praktilise tegevuse pidevalt õpiks seda paremini tegema. Ta usub, et maailmas on küllus, mis inimesteni ei jõua, teadmatus ja oskamatus rahaga ümber käia on vaesuse põhjus. 

Hariduse olulisus ja koolisüsteemi nõrkus

Kiyosaki on ülikriitiline haridussüsteemi suhtes. Meid õpetatakse spetsialistideks ehk headeks töötajateks, kes oleksid rahul palgatööl. Raha kasutame me kõik iga päev, aga finantsharidust riiklik koolisüsteem ei paku. Selles hariduse puudujäägis ta süüdistab koolisüsteemi, mis kultiveerib hirmu eksimise ees, vähest koostööd  (koostööd nimetatakse koolis spikerdamiseks või petmiseks), inimese intelligentsuse osalist arendamist panustades peamiselt akadeemiliste teadmiste omandamisele. Koolist saadavad teadmised on üks osa hariduskolmnurgast, mis inimese tervikliku hariduse moodustavad. Teised kaks on professionaalsed teadmised/oskused, mida nimetatakse ametiks või erialaks, ning finantsharidus, mis on vajalik, et rahandussüsteemis orienteeruda ja rahaga enda jaoks soodsal viisil ümber käia.

Mündi mitu külge

Kiyosaki räägib, et mündil on alati kaks külge ja veel serv ka – seega igal asjal on mitu vaatepunkti ning intelligentsus on osata vaadata kõiki mündi külgi. Ta soovitab ka finantsasjades proovida leida üles need mitu erinevat tahku selleks, et mõista teiste osapoolte huvisid, kellega rahaasjades kokku puututakse.  

Uus kriis maailmamajanduses on Kiyosaki arvates lähedal ja ta kuulutabki, et soovib olla prohvet, kelle ennustused ei lähe täide, kuna tema hoiatusi on kuulda võetud.

Majanduskriis

Kiyosaki arvates põhjustavad järgmise kriisi mitmete asjade koosmõju, mida raamatus täpsemalt selgitatakse.

• Ameerika keskklassi kuulub vähem inimesi ja see on vaesem kui kunagi varem, elanikkond on rohkem valitsusest sõltuv
• Noored ei leia tööd, õppelaenud vajavad aga tagasi maksmist
• Baby-boomerite põlvkond hakkab pensionile jääma, sotsiaaltagatisi ei suudeta neile pakkuda
• Tervishoid ja meditsiin hoiab inimesi kauem aktiivsena, tegusana ja elus
• Tervishoiu, toidu, kütuse ja kinnisvara hinnad tõenäoliselt kasvavad
• Riigid on juba praegu võlgades, mida ei suudetagi tagasi maksta
• Mahult suurimad turud on virtuaalsed ja neil puuduvad reaalsed alusvarad - derivatiivide turg, valuutaturg, aktsiaturg, tooraineturg, kinnisvaraturg, võlakirjade turg – nendel turgudel on ka pensionivarad
• Turgusid manipuleeritakse st hindu hoitakse kunstlikult kõrgel, et usaldust hoida (ka usaldust pensionivarade vastu)
•  Väljaostud, rahasüstid ja kvantitatiivsed leevendamised –  raha juurdetrükk on teatud ringkondade võimalus manipuleerida turgudega, osasid päästetakse aga teisi jällegi mitte
• Pankade varad on tavainimeste kohustused – kas pank tegelikult tahab, et ma oleksin kohutustest vaba, kui minu kohutused on nende tulu?
• Sõjad vajavad rohkem raha, terrorismiga võitlemist jms rahastamine käib maksumaksjate taskust ning selle maksavad kinni vaesed ja keskklass, kes tasuvad rohkem makse või kes peavad selleks vajalikud laenud tulevikus hüvitama.

Head lahendust sellises olukorras ei ole. Variandid on laias laastus, et riigid prindivad veel raha juurde ja tekib hüper-inflatsioon või vastupidi, raha juurde ei trükita ja tekib depressioon.

Kiyosaki arvab, et valitsused ja finantsmaailma kontrollorganisatsioonid ei suuda kogu süsteemi enam  ohjes hoida ja ühel hetkel toimub turgudel siiski selline korrektsioon, mis hävitab kokkuvõttes palju rikkusest, mis justkui on seal täna olemas, aga ainult virtuaalselt. Reaalset tagatist sellel virtuaalsel rahal ei ole. Sellise krahhiga kannatavad kõige rohkem need, kes on paigutanud oma säästud virtuaalsete varade turgudele ning kes ise ei halda oma investeeringuid (keskklassi töötajaid, kes säästavad palgast ning paigutavad säästud fondidesse sh pensionifondidesse).

Kiyosaki veenab mitmete näidete varal, et kui sa ise ei tee enda heaks midagi, siis turbulentsetes olukordades, mis meid võivad ees oodata, jääd kaotajaks. Väheste kaotustega või isegi võitjatena väljuvad need, kes tunnevad finantsmaailma reegleid ja, mis veel olulisem, kasutavad neid iga päev.

Kolm varade tasandit

Mulle oli huvitav kirjeldus kolmest varade tasandist  (autor tsiteerib C. Martensoni raamatut „The Crash Course“):

Kolmandane rikkus – investeeringud virtuaalsetel turgudel nagu derivatiivide turg, valuutaturg, aktsiaturg, tooraineturg, võlakirjade turg. Informatisooniajastul tekkinud rikkuse omandamise vormid. Kolmandase varaklassi rikkad võivad kaotada kõik kui turud kukuvad. Seda seepärast, et nendel varadel ei ole reaalset väärtust või alusvara (mis väärtust nende abil ühiskonnale luuakse?)

Teisene rikkus – investeeringud tootmisesse nagu toidu tootmine, kalapüük, nafta, gaasi jms maavarade kaevandamine ja nende töötlemine. Industriaalajastul tekkinud rikkuse vorm.

Esmane rikkus – maavarade omamine – nafta vm maavara leiukoha omamine, kuld, hõbe, puit, viljakas põllumaa, mets, ligipääs puhtale joogiveele jms. Juba agraarajastul tekkinud varad, mis siiani omavad väärtust. Sellesse klassi on informatsiooniajastul lisandunud intellektuaalomand. Reaalne vara, mille rahaline väärtus võib küll kõikuda aga ei saa päris nulli langeda.

Kokkuvõttes

Lühidalt Kyosaki õpetab raamatus „Second Chance“ järgmist (oletades, et sa oled juba otsustanud, et võtad oma rahalise tuleviku enda kontrolli alla):

1)  Omanda ja täiendada oma finantsharidust – õpi pidevalt midagi investeerimise ja varade haldamise kohta, loe raamatuid, kuula raadiosaateid, vestle inimestega, kes sellega juba tegelevad, osale kursustel, mida annavad praktikud jne. Leida selleks aega on sama oluline kui leida raha investeerimiseks. Õpi rikaste suhtumist ja eelarvesta aega ning raha nagu rikas inimene.

2)  90 % õpitust jääb meelde, kui ise õpitut/loetut/kuuldut praktikas rakendad. Ära karda vigu teha! Vigadest õpitakse. Rakenda sadud finantsteadmisi ja sa õpid veelgi enam.

3)  Loo oma enda varasid aga need peavad olema sellised, mis sulle passiivselt sisse toovad – raamatud, retseptid, maja, app, äri jms.

4)  Usu, et küllus on maailmas olemas ja et sa selle saavutad!

Second Chance raamat on stiililt pisut hüplik, kohati selgitatakse väga detailselt aga teises kohas jälle väga mõistukõne vormis ja keerutades. Kiyosaki tsiteerib paljusid teisi raamatuid ning viitab mitmetele autoritele, kelle mõtetele ta toetub. Läbiv tegelane on R. Buckminster Fuller, kellele on ka raamat pühendatud, kelle ideid Kiyosaki austab ning keda peab oma õpetajaks selles osas, et kuidas tähendusrikkalt elada. Raamatus on ka viiteid finantsgigantide üleilmsele vandenõuteooriale. Teisest küljest jõuab Kiyosaki välja vaimsete õpetluste tõdedeni ning edastab samuti, et küllus tuleb nendeni, kes teavad ja täidavad oma elu ülesannet. Huvitav ja mitmekihiline raamat ka sellest, miks üldse rikkust on vaja saavutada. 

„Second Chance for Your Money, Your Life and our World“Robert. T Kiyosaki, 2014

Diskussiooni kokkuvõte: kosmopoliitsed elulood

Teema oli ühine – elulooraamatud - valitud tegelased erinevad. Süvenesime uue õpetamismeetodi looja Maria Montessori (1870-1952), uue muusikastiili kujundanud Arvo Pärdi (1935) ja paljude uute ettevõtete looja Richard Bransoni (1950) elulugudesse.

Millist raamatut millal lugeda:

Kohvi, tee, mahl ja mõnus meeleolu

• Montessori - võiks inspireerida haridusinnovaatoreid ja teadlase hingega inimesi. Montessori lõi täiesti uudsed õpetamise põhimõtted, mis pani lapsed läbi harivate mängude meeleldi õppima. Ta jõudis uue meetodini valdkonnas, kus kõik on just nagu selge ja läbiproovitud. Montessori ei uskunud arvamusi vaid tegi tohutul hulgal eksperimente, et leida kuidas asjad tegelikult toimivad - „the only thing that impresses me is the truth".
• Pärt - võiks inspireerida muusikut või inimest, kes tahab elus midagi uut luua. Olenemata aastatepikkustest otsingutest ja Eestist välja saatmisest, ei jätnud Pärt oma teekonda pooleli. Rikkudes väljakujunenud muusika loomise reegleid, pidevalt katsetades, leidis ta oma stiili „tintinnabuli“, millega tõi uuel moel esile vaikusest /pauside olulisuse muusikas. Mis on uue loomisel oluline – (vaba tsiteering) Elu mõte on paljude tehete tulemus, ja tulemus on üks, selle järgi saab hinnata kui lähedale ühele jõuad seda parem kunstnik oled nt Mozart jõudis ühele lähedale ja on universaalselt hea.
• Branson - võiks inspireerida inimest, kes otsib motivatsiooni oma äriga alustada või mõtteid,  kuidas ettevõtjana sotsiaalselt vastutustundlik olla. Branson juhina on väga hea suhete looja ja hoidja pingutades alati selle nimel, et ärisuhted positiivselt lõppeksid. Näiteks ostis Branson peale oma ettevõtte aksiate väärtuse vähenemist poole võrra investoritelt aksiad tagasi täishinnaga. Ta on väga hea müügimees, julgeb riskiga, tema geniaalsus alustada paljusid ärisid seisneb pidevad võimaluste otsingus. Mõte Bransonilt -  hoia alati märkmik ligi, et panna kirja kõik võimalikud äriideed ja püüa leida need, mis teevad teenuse/või toote ostjale lihtsaks, kättesaadavaks ja mugavaks.

Kokkuvõttes tõdesime, et neid kõiki iseloomustasid vähemalt üks omadus - kosmopoliitsus. Üksi isiksustest ei tundud, et tema tegutsemist piiraks tema rahvus või riigipiir. Nad tundsid end maailmakodanikena ja nende loodu oli kõigi maailma rahvaste jaoks.

Nelja ja pooletunnise intensiivse arutelu lõpetuseks võtsime hoo maha Arvo Pärdi looga „Alinale“. Tõeliselt mediteeriv, loob rahuliku tempo, võimaldab mõelda ja olla. Tegemist on Pärdi loodud muusikastiili „tintinniabuli“ klassikalise näitega – iga heli heliseb kui kelluke!

„Maria Montessori Her Life and Work“ E. M. Standing

Itaallanna Maria Montessori sõnastas 1908. aastal laste õpetamise põhimõtted, mis panid lapsed ilma sunnita meeleldi õppima. Milline oli meetodi loomise teekond? Mida uut tõi Montessori haridusse, mida varem ei teatud?

Montessori elulugu - Maria Montessori (1870-1952) sündis itaalia kõrgklassi perekonda ja tal olid kõik võimalused naisele kohase hea hariduse omandamiseks. Samal ajal sündis ta ajastusse, kus naised said kõrgharidust omandada vaid õpetajatena. Noor Maria otsustas varakult, et temast ei saa õpetajat, vaid soovis saada arstiks. 

Olenemata isa ja hiljem ülikoolikaaslaste vastuseisust, sai Montessorist Itaalia esimene naisest meditsiinidoktor. 34 aastaselt sai Maria Rooma ülikooli professoriks. Ta töötas aktiivselt teadlase, arsti, pedagoogi, ülikooli õppejõuna ning oma meetodi aktiivse levitaja ja õpetajate koolitajana kuni oma surmani 81 aastaselt. Teaduse mõttes kõige produktiivsemaks peetaksegi tema 70-81 aastaselt tehtud töid. Marial oli poeg Mario Montessori, kellele usaldas oma elutöö edasiviimise.

Montessori isiksus - E.M. Standing kirjeldab Montessorit kui väga töökat, suure südamega ja intuitsioonile järgnevat inimest, kes tegutses teadusmaailma täpsusega ja oli pühendunud usklik.

Alles oma neljakümnendates mõistis ta, et ta suudab aidata laste õppimist uuel moel toetada. Pikka aega ta ei teadnud, mida tema töö ja haridus võimadavad luua ja töötas usus, et kõik sammud valmistavad teda salamisi tema missiooniks ette: “It was almost as if I was keeping myself for an unkonown mission”. 

Montessori meetodi aluseks sai töö vaimupuudega lastega Rooma ülikooli psühhiaatria kliinikus. Töö käigus märkas ta, et laste puuded on vähem bioloogilised ja pigem pedagoogilised. Tänu tema avalikele esinemistele antud küsimuses, määrati ta nn hullude kooli juhtima. Ta nimetab seda aega pedagoogika õpinguteks: “those years of practice are indeed my first and only true degree in pedagogy”. Selles koolis katsetas ta uusi õpetamise põhimõtted, mis osutusid nii edukaks, et tema nn idiootidest lapsed tegid ära riiklikud eksamid. Ligikaudu kümme aastat õppis ja uuris ta valdkonda, et rakendada oma meetodit ka normaalsete lastega.

Maria lähenes oma avastustele teaduslikult tehes mitmeid eksperimente. Kõigepealt avastus siis meetod. Montessori oli katoliiklane ja veendunud usklik. Spirituaalsus oli tähtsal kohal ja mõned kirjeldavad tema loenguid kui jutlusi. Temas kombineerus usklik ja teadlane harmooniliselt - teaduslik meetod lisas järjepidevuse, loogilise sidususe, teadusliku täpsuse; usk moraalse ja spirituaalse põhjendatuse.

Montessori meetod – „the Discovery of the child“. Roomas, San Lorenzo nimelise slummi ühes sotsiaalmajas, otsisid hoidjat lapsed, kelle eest ei hoolitsenud keegi kui nende vanemad pikki päevi tööd tegid. Vanemad pöördusid Montessori poole. See oli unikaalne võimalus. Montessori ei oleks saanud oma meetodit katsetada riiklikus süsteemis. Sotsiaalmajas, kus puudus tavaline koolikeskkond ja väljakujunenud õpetajaskond sai ta katsetada midagi täiesti uut. 

Ta asus õpetama 60 last, kes olid vanuses 3-6 aastast. Lapsi nimetati ühteaegu “little vandals“, samas kui Maria kirjeldas neid kui „tearful , frightened children, so shy that it was impossible to get them to speak..”. Ta teadis, et nii suurt hulka väikesi kasvatamata lapsi ei saagi õpetada. Ta pakkus neile keskkonda arenemiseks ja jälgis, mis juhtuma hakkab. Olenemata kahtustele hakkasid lapsed tema mänge ise hea meelega kasutama.

Maria vaatles laste tegevust süstemaatiliselt ja püüdis kirjeldada last just sellisena nagu ta lähtuvalt oma pärisolemusest on - “The only thing that impresses me is truth”. Ta püüdis leida viisid, kuidas luua keskkond, kus õppimine tuleks lastele loomulikult. Näiteks lähtub tema meetod sellest, et:

-       Lapsi tuleb koheda austusega. Hariduse põhiprobleem pole mitte hariduslikku vaid sotsiaalset laadi - vaja on uut ja paremat suhet laste ja täiskasvanute vahel. Last nähakse kui täiskasvanute segajat, kuid ta on väärtuslik praegu – „it is the Child who makes the man“. Lapse alaväärtustamine on universaalne probleem ja ütleb, et vaja oleks panna alus revolutsioonile. Kui lasta lastel areneda käskude ja alanduseta, saavad neist täisväärtuslikud täiskasvanud, kes oskavad üksteist austada ja maailmast kaob vägivald – see on „the Last Revolution“. Montessori seisis selle eest, et igas tegevuses, mida laps teeb, nähtaks väärtust. Geoloog leides kivistise ei soovi, et talle öeldaks, ptüi, viska kohe see rämps minemaJ

-       Lastele meeldib tööd teha. Laste mängud peavad olema õpetlikud ja suunama last järk järgult uute teadmiste ja oskuste suunas. Mängud peavad olema eakohased (vastama tundlikkuse perioodile) ja lapsele käeulatuses, et ta saaks nende vahel ise valida ja mängima hakata. Lapsed armastavad sama tegevust korrata. Lapse mängu ei tohi sekkuda, et ta saaks ise elamuse arengust ja hakkamasaamisest. Mängudesse peab olema tagasiside sisse ehitatud, et laps saaks ise aru, kui ta on midagi valesti teinud ja oskaks enda tegevust korrigeerida. Montessori leidis, et laste soov teha tööd viis selleni, et lapsed eelistasid tööd nt nukkudega mängimisele.

-       Vabaduse kaudu saab lastele õpetada distsipliini. Suurim tunnustus on lastele see, kui nad saavad liikuda oma teadmistes edasi järgmisele tasemele. Vabadus käib käsikäes distsipliiniga. Kui anda vabadus töötada huvitavate asjadega, siis ei taha keegi, et neid segataks. Selline kogemus paneb aluse oskusele väärtustada teiste segamatu tegutsemise aega. See on distsipliini aluseks. Montessori avastas, et lapsed ei vaja innustuse ja karistuse süsteemi, et ennast motiveerida, nad muutuvad heaks ja korralikuks kui õpivad töötama.

Montessori põhimõtted põhinevad inimeste universaalsetel omadustel, seetõttu sai tema meetod palju tähelepanu üle maailma, olenemata usutunnistusest.

E.M. Standingu raamat on põhjalik ülevaade Montessori elu- ja tööloost. Arvestades, et Standing oli Montessori isiklik tuttav, siis kasutab autor aeg-ajalt emotsionaalset ja Montessorit ülistavat stiili. Liigse ülistamise eest on raamatut kritiseeritud. Mind see ei häirinud, oligi hea vaheldus pikkadele kirjeldustele.

Lisaks: näiteid tänapäeva Montessori klassiruumist Ameerikas: www.montessoriguide.org  

E. M. Standing „Maria Montessori Her Life and Work“ (1984)