Finantskindlus ja esimesed sammud

Olime juba varasemal diskussioonil jõudnud järeldusele, et finantsiline kindlustatus on oluline saavutada ka iseseisvalt st naisena on vaja teha selliseid otsuseid, mis vähendaksid sõltuvust mehe sissetulekutest. Sellest meie seekordne arutelu teema -kuidas alustada investeerimisega.
Kokkuvõttes lähtuvalt erinevates raamatutes antud soovitustest ning ühisest arutelust on meie ühised järeldused järgmised:

-          vaadata üle oma kuueelarve ja teada, millele raha kulub

-          teada kui suured on nn automaatseid kulutused, kus raha liigutamisel enda kätte külge ei pane (igasugu otsekorraldused). Need on küll mugavad maksemeetodid, aga kui järg hakkab käest ära minema siis võib uuesti võtta kõik enda kontrolli alla ning teha ise vajalikud maksed. Tulemus on see, et on võimalus ja põhjus korrapäraselt oma suurematesse väljaminekutesse süveneda.

-          Kuna 50% oma sissetulekutest investeerivate inimeste hulka jõudmine tundub veel ulme, siis võtame reaalsema eesmärgi – aasta lõpuks saavutada 30% säästmise/investeerimise osakaalu.

-          Eesmärgi poole liikumine vajab uue tarbimismentaliteedi kasvatamist, mis hõlmab näiteks laste kulude kontrolli all hoidmist, kingituste ja meelelahutuse väljaminekute piiramist jms. Kui soovime 30% säästa tuleb ilmselgelt teha hoopis teistsuguseid ostuotsuseid ja ka teha neid teistmoodi. Viimane on ehk veelgi raskem, mille jaoks on tarvis leida meelelaad mitte kulutada kui sul tegelikult on võimalik kulutada ning püsida vähem kulutamise fookuses.

-          Säästmine investeerimise eesmärgil peab saama üheks regulaarseks sammuks ja kiusatuste vähendamiseks on ilmselt mõistlik kanda investeeringuks minev raha oma investeerimis- või muule kontole kohe kuu alguses koos muude lasteaia või elektriarvete tasumisega.

-          Tähtis on regulaarselt säästa ja hakata teadlikult muutma oma finantskäitumist. Selle nö seemnekapitaliga saab hakata tegema reaalselt investeerimisotsuseid.

-          Liituda teiste mõttekaaslastega ja hoida enda fookust nt osaleda LHV seminaridel, lugeda Naisinvestorite klubi postitusi, mängida cashflow mängu.

Diskussioon: finantsilise kindlustatuse saavutamine naisena

Ühel päikesepaistelisel juuniõhtul istusime viinamarjakuhja taha ja mõnus jutuvada käis ringi. Üks meist oli just töökohta vahetamas ja teemaks, kui palju palka küsida. Ja sealt edasi, kui palju keegi on oma kümne aastase töökogemusega säästnud. Ja siis pommuudis. Kõik me oleme teinud samapalju tööd kui meie elukaaslased aga finantsiliselt on meie väärtus kordades väiksem. 

No mis uudis see ka on. Kõik teavad, et naised saavad Eestis vähem palka kui mehed. Jaa, asi on palgas aga veel milleski. Otsuses mõelda oma finantsilisest kindlustatusest iseseisvalt. Meie lood on erinevad ja mingi kokkupandud/väljamõeldud variant lugudest kõlab nii:

Mul on väike palk, ma ei hakka säästma, sest mehe kõrval ma püüan hoida sama elustandardit. Ma ei osta poest radikaalselt erinevat toitu võrreldes sellega kui mees poes käib, kuigi ma ei saa seda endale lubada. Kui ta tellib viis pakki kuivatatud liha ja kalamarja, siis ma ostan seda. Ma tean, et tema saab seda lubada ja samal ajal ka oma väärtust kasvatada aga me oleme ju üks pere. Me kõik võidame tema finantsedust.

Ja võidamegi, mõlema elatustase on parem. Aga see võib olla näiline. Proportsionaalselt annan mina suurema panuse igapäevakuludesse. Mul ei teki oskusi end finantsiliselt kindlustada. Tulemuseks võib olla vähe paindlikkust elus, et näiteks tööalast puhkust võtta, õppima minna, oma laste eest hoolitseda jne.

Vaja on otsustada, et minu enda finantsilisest kindlustatus on oluline. See ei teki kellegi teise poolt. Kuidas finantsiliselt väärtust kasvatada, seda vastust hakkasime otsima. Alustasime mõningatest investeerimisraamatutest ja muidugi investeerimisest.

Üks teema veel, otsustasime, et edaspidi loeb iga üks iga teema kohta mitu raamatut. Püüame rohkem süveneda. 

Diskussiooni kokkuvõte: toit kui jututeema

Vestlesime seekord toitumise teemal.  Alustasime tõdemusega, et tegemist on väga aktuaalse teemaga. Peaaegu võib öelda, et kes parajasti ei söö, see räägib toidust. Kas toitumise pärast muretsemine on heaoluühiskonna pseudoprobleem või reaalselt eluliselt tähtis küsimus, sellele vastus meie poolt puudub.

Toidu valikuga puutume iga päev kokku: sööme ise, valime, valmistame ja pakume toitu lastele ja perele. Leidsime, et toitu ei tohiks pidada elus ka liiga oluliseks. Me sööme siiski selleks, et elada, mitte vastupidi. Raamatu „Looduslik toit, täisväärtuslik elu“ autor M. Blossfeldt toob sobivalt välja, et füüsiline aktiivsus, intellektuaalne väljakutse, suhted lähedastega ja oma kutsumusega tegelemine toidavad meie elu samamoodi ning oluline on hoida neid tasakaalus.

Eestis räägitakse palju toidust erinevate dieetide või toitumise suundade võtmes. Arutatakse mida süüa ja kuidas toitu valida peamiselt erinevates variatsioonides moedieetide ja öko - mitteöko kontekstis. Huvitav oli aga mõtiskleda erinevate maailma toidukultuuride üle. Näiteks prantslased seltskonnas pigem arutavad selle üle, kuidas toit on valmistatud aga ka etteruttavalt juba selle üle, mida järgmise toidukorra ajal süüa ja kuidas seda teha. Samuti on neile oluline sotsiaalselt pädev käitumine olukorras, kus koos einestatakse. Sellele pööratakse tähelepanu ka lastele kommete õpetamisel. Peamine küsimus ei ole seejuures, kuidas mäluda või suhu pista, vaid hoopis kuidas seltskonnaga söögilauas viibides suhelda. Osades kultuurides antakse söömise järel toidule hinnanguid ja kirjeldatakse saadud naudingut või siis seda, mis sellest puudu jäi.

Tahakski endale meelde jätta, et toit võibki olla ka suurepärane jututeema. Võtkem eeskuju teistest kultuuridest nende kombel näiteks kirjeldades ja nautides seda, mida hetkel süüakse, ja vesteldes mis tundeid või assotsiatsioone see tekitab. Head isu!

Diskussiooni kokkuvõte: küsimused, küsimused, küsimused

Meie, 1. mai, töörahva pühal, toimunud raamatuklubi algas laviini küsimustega -  kuidas on läinud? mis vahepeal juhtunud? Kuidas lugemine läks? Nagu ikka, kui pole ammu näinud.

Küsimuste laviin jätkus, enne kui saime minna raamatute ja arutelude juurde:

• Milline peaks meie blogi olema? Kas tänane formaat vastab meie vajadustele või saaksime midagi paremaks teha?
• Millised peaksid olema blogis avaldatavad raamatute kokkuvõtted? Sisu ümberjutustus ju ühele lehele ei mahu? Ehk hoopis nopped meeldejäävate tsitaatide näol? Süntees loetust oma sõnadega? Paar olulisemat mõtet? Lugemiskogemuse ja saadud emotsiooni kirjeldus?
• Millised võiksid olla kohtudes meie raamatu tutvustused üksteisele? Lühike ümberjutustus? Kui pikalt? 30 minutit? Jagada see teemadeks? Seejärel küsimused teistelt?
• Mida meie raamatuklubi tänane vorm võimaldab? Kas klubi võiks veel kasvada? Kui mitmele oleks ruumi tänases formaadis?

Mis olid vastused ja tehtud kokkulepped? Olid, mis olid! :) Oluline on see, et kooskäimised oleksid jätkuvalt arendavad ning pakuksid hea emotsiooni. Ja neile kriteeriumitele meie 1.mai kohtumine kindlasti ka vastas.

Seekord olid arutluse all raamatud, mis pidid lugejale midagi konkreetset õpetama. Ja kuigi loetud 4 raamatut olid piisavalt erinevad, koorus kuulatud kokkuvõtetest ja arutelust minu jaoks välja teema "Tegevus - kas eesmärk omaette või vahend millegi saavutamiseks?"

Ehk et, kas tegevus võibki olla eesmärk omaette, olemise viis? Ja ei pea ilmtingimata teenima väljaspool tegevust ennast seisvat eesmärki?

Kolm vaadet sellele:

1. Kui paljude jaoks on jooksmine vahend kaalust alla võtmiseks või võimalus tunda end osana sportlikust inimmassist rahvaspordiüritustel (et see pärast FBsse kuvada)? Ent kas rõõmu võiks tunda ka jooksust endast? Tunda joovastust võimalusest joosta? Et on olemas metsad ja teerajad ning jalad, mis liiguvad? Et jooksmine on osa elamise viisist ja mitte pelgalt vahend võistluste edetabelis parema tulemuse saavutamisel?
2. Või kas peame dialoogi astuma alles siis, kui meie suhe on kiiva läinud? Või võiks dialoog olla osa meie loomulikust olemise / suhtlemise viisist? Tehnika, mida igaüks valdab ja igapäevaselt kasutab? Ehk dialoogi eesmärk ei oleks vaid tekkinud pundarde lahti harutamine, vaid eesmärk olekski suhelda omavahel dialoogi vormis – oma suhtlemise avatud ala suurendades, rääkides ja kuulates ära nii faktid, kui ka seotud tunded ja mõttes tekkinud lood?
3. Ja kas veenmise kunst / teadus, võiks tegevusena olla väärtus iseeneses või on see pigem vahend muude eesmärkide saavutamisel? Või on teinekord kiirtee lahenduseni täitsa OK ning dialoog liiast? Või mille poolest veenmine ja dialoog üldse erinevad?

Rohkem küsimusi kui vastuseid,  sest küsimused on  ju edasiviiv jõud, või mis?

Põnevaid lugemisi!

Diskussiooni kokkuvõte: kosmopoliitsed elulood

Teema oli ühine – elulooraamatud - valitud tegelased erinevad. Süvenesime uue õpetamismeetodi looja Maria Montessori (1870-1952), uue muusikastiili kujundanud Arvo Pärdi (1935) ja paljude uute ettevõtete looja Richard Bransoni (1950) elulugudesse.

Millist raamatut millal lugeda:

Kohvi, tee, mahl ja mõnus meeleolu

• Montessori - võiks inspireerida haridusinnovaatoreid ja teadlase hingega inimesi. Montessori lõi täiesti uudsed õpetamise põhimõtted, mis pani lapsed läbi harivate mängude meeleldi õppima. Ta jõudis uue meetodini valdkonnas, kus kõik on just nagu selge ja läbiproovitud. Montessori ei uskunud arvamusi vaid tegi tohutul hulgal eksperimente, et leida kuidas asjad tegelikult toimivad - „the only thing that impresses me is the truth".
• Pärt - võiks inspireerida muusikut või inimest, kes tahab elus midagi uut luua. Olenemata aastatepikkustest otsingutest ja Eestist välja saatmisest, ei jätnud Pärt oma teekonda pooleli. Rikkudes väljakujunenud muusika loomise reegleid, pidevalt katsetades, leidis ta oma stiili „tintinnabuli“, millega tõi uuel moel esile vaikusest /pauside olulisuse muusikas. Mis on uue loomisel oluline – (vaba tsiteering) Elu mõte on paljude tehete tulemus, ja tulemus on üks, selle järgi saab hinnata kui lähedale ühele jõuad seda parem kunstnik oled nt Mozart jõudis ühele lähedale ja on universaalselt hea.
• Branson - võiks inspireerida inimest, kes otsib motivatsiooni oma äriga alustada või mõtteid,  kuidas ettevõtjana sotsiaalselt vastutustundlik olla. Branson juhina on väga hea suhete looja ja hoidja pingutades alati selle nimel, et ärisuhted positiivselt lõppeksid. Näiteks ostis Branson peale oma ettevõtte aksiate väärtuse vähenemist poole võrra investoritelt aksiad tagasi täishinnaga. Ta on väga hea müügimees, julgeb riskiga, tema geniaalsus alustada paljusid ärisid seisneb pidevad võimaluste otsingus. Mõte Bransonilt -  hoia alati märkmik ligi, et panna kirja kõik võimalikud äriideed ja püüa leida need, mis teevad teenuse/või toote ostjale lihtsaks, kättesaadavaks ja mugavaks.

Kokkuvõttes tõdesime, et neid kõiki iseloomustasid vähemalt üks omadus - kosmopoliitsus. Üksi isiksustest ei tundud, et tema tegutsemist piiraks tema rahvus või riigipiir. Nad tundsid end maailmakodanikena ja nende loodu oli kõigi maailma rahvaste jaoks.

Nelja ja pooletunnise intensiivse arutelu lõpetuseks võtsime hoo maha Arvo Pärdi looga „Alinale“. Tõeliselt mediteeriv, loob rahuliku tempo, võimaldab mõelda ja olla. Tegemist on Pärdi loodud muusikastiili „tintinniabuli“ klassikalise näitega – iga heli heliseb kui kelluke!

Diskussiooni kokkuvõte: Kultuuri olulisusest edu tagamisel ja liidri talent

Leadership ja juhtimine olid meie pühapäevase vestluse teemad loetud raamatutest inspireerituna. Raamatute kokkuvõtted on loetavad eraldi. Erinevate mõtete ja meie arutelu käigus tekkinud teadmiste sünergia on siia kokku võetud.

Edukate ettevõtete õnnestumiste tagamaid analüüsitakse sageli nende firmade juhtide kaudu. Ameerika võidukate ettevõtete juhtide ja nende juhtimise põhimõtted kehtivad kõik ka Toyota süsteemis (vt Tabel). Toyota on siin näide kui edukas ida-kultuurist pärit organisatsioon. Aga Toyota edu taga on midagi enamat kui juhi oskused - see on ilmselt kultuur, filosoofia ja pärand, mis on sõltumatu parajasti ametis olevatest liidritest. Sellepärast läänes tõstetakse esile, pärjatakse ja tunnustatakse fanaatilisi ning ambitsioonikaid juhte, kelle oskuste ja põhimõtete rakendamist loetakse ettevõtte tulemuste, maine ja positsiooni aluseks. Nende ettevõtete kultuur on juhi peegeldus ja tulemused on juhi saavutused.

Ameerika juhtide edutegurid	vastavad Toyota ettevõtete põhimõtted
distsipliin ja stabiilsus	standardiseeritud ja ühtlustatud protsess
paranoilisus selles suhtes, et ei olda sisemiselt tegutsemises veel piisavalt head (otsitakse ja märgatakse puudujääke)	pidev parendamine ja selleks võimaluste otsimine
loovuse tunnustamine ja kasutamine	inimeste kuulamine ja usaldamine, kes on ainus mõtlev jõud järelduste tegemiseks ja loovate lahenduste leidmiseks

Tabel. Näiteid raamatutes "Great by Choice" ja "Toyota Way" nimetatud edutegurite põhimõttelise kattuvuse kohta.

Toyota ettevõtete saladuseks peetakse müstilist Toyota Way-d, mis on pikaajaline ja püsiv juhtimisfilosoofia. Toyota ettevõtted toetuvad kultuurile, mis on sõltumatu juhtidest kui isiksustest. Uus juht ei muuda kultuuri ja selle põhimõtteid, sest ta tihti kasvab organisatsiooni seest, nad ise alguses õpivad, siis elavad, viljelevad ja seejärel õpetavad Toyota toimimispõhimõtteid. Need püsivad väärtused annavad raamistiku kogu ettevõttele ja tema eksistentsile võimaldades ellu viia pikaajalist visiooni. Kultuur on õnnestumiseks olulisem kui Toyota Way tööriistad, meetodid või konkreetsed tegevusjuhised, mida läänes küll teatakse ja kasutatakse aga Toyota-efekti ehk tõelist lean-tootmist tihti ei saavutata.  Ilmselt me alahindame organisatsiooni sisemisi andeid ja nende julgustamist täiuslikkuse poole püüdlemisel. Eelkõige tuleb meeles pidada, et mistahes organisatsiooni tõeline vara peitub inimestes ja nende loovuses ning õppimisvõimes.

Igaühel on oma anded. Liidrid kasvavad samuti talendi pealt, sest tegutsevad sisemistest väärtustest innustunult tehes asja selle pärast, et ta tahab, et see maailmas olemas oleks, mitte raha või loorberite ootuses. Igaühe pingutus võimendub kui tal on ümber õiged inimesed. Kui inimene jälgib oma kirge ja teab kuhu liigub, siis maailma tuleb talle poolele teele vastu.

Belgias loodud talendiotsingu mudeli järgi on igal inimesel oma baastalent. Kui inimene tegutseb selles valdkonnas, milles ta huvi ja kirg on loomupäraselt suur, siis ta õnnestub ja teised aitavad tema edule suurima rõõmuga kaasa, sest kõik saavad sellest rikkamaks. Selle teooria kohaselt on oma baastalenti võimalik defineerida kui mõtiskleda, millised olid sinu lemmiktegevused ja mängud 6 kuni 10 aasta vanuse lapsena. 

Lingid raamatu kokkuvõtetele:

Jim Collins, Morten T. Hansen "Great by Choice" (2011)

Joseph Jaworski „Synchronicity: The Inner Path of Leadership“ (2011)

Jeffrey Liker „The Toyota Way: 14 Management Principles from the World's Greatest Manufacturer“ (2004)