Vestlesime seekord
toitumise teemal. Alustasime tõdemusega,
et tegemist on väga aktuaalse teemaga. Peaaegu võib öelda, et kes parajasti ei
söö, see räägib toidust. Kas toitumise pärast muretsemine on heaoluühiskonna pseudoprobleem või reaalselt eluliselt tähtis küsimus, sellele vastus meie poolt
puudub.
Toidu valikuga puutume
iga päev kokku: sööme ise, valime, valmistame ja pakume toitu lastele ja
perele. Leidsime, et toitu ei tohiks pidada elus ka liiga oluliseks. Me sööme
siiski selleks, et elada, mitte vastupidi. Raamatu „Looduslik toit,
täisväärtuslik elu“ autor M. Blossfeldt toob sobivalt välja, et füüsiline
aktiivsus, intellektuaalne väljakutse, suhted lähedastega ja oma kutsumusega
tegelemine toidavad meie elu samamoodi ning oluline on hoida neid tasakaalus.
Eestis räägitakse palju toidust
erinevate dieetide või toitumise suundade võtmes. Arutatakse mida süüa ja
kuidas toitu valida peamiselt erinevates variatsioonides moedieetide ja öko - mitteöko
kontekstis. Huvitav oli aga mõtiskleda erinevate maailma toidukultuuride üle.
Näiteks prantslased seltskonnas pigem arutavad selle üle, kuidas toit on valmistatud
aga ka etteruttavalt juba selle üle, mida järgmise toidukorra ajal süüa ja
kuidas seda teha. Samuti on neile oluline sotsiaalselt pädev käitumine olukorras,
kus koos einestatakse. Sellele pööratakse tähelepanu ka lastele kommete
õpetamisel. Peamine küsimus ei ole seejuures, kuidas mäluda või suhu pista,
vaid hoopis kuidas seltskonnaga söögilauas viibides suhelda. Osades kultuurides
antakse söömise järel toidule hinnanguid ja kirjeldatakse saadud naudingut või
siis seda, mis sellest puudu jäi.
Tahakski endale meelde jätta, et toit võibki olla ka suurepärane jututeema. Võtkem eeskuju teistest kultuuridest nende kombel näiteks kirjeldades ja nautides seda, mida hetkel süüakse, ja vesteldes mis tundeid või assotsiatsioone see tekitab. Head isu!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar