Antud raamatu autor väidab, et olla elus
edukas st hea töö, parem sissetulek ja abielu, on oluline roll lapse iseloomul
st tugevamad on need, kellel
visadust, sihikindlust ja planeerimisoskused. Iseloomu
areng on keerukas protsess. Näiteks, mida rohkem
harjutame vabaviskeid, seda paremaks muutume, samas ei omanda me oskust
pettumusest paremini üle saada, kui me sellega neli tundi kauem vaeva näeme. Uuringud
näitavad, et iseloom ei ole kaasa sündinud ja sõltub keskkonnast aga ka kultuurist,
geenidest, vabast tahtest ja saatusest. Iseloom on harjumused (head ja halvad),
mis oleme endale kujundanud ja vanemad saavad iseloomu arengut mõjutada.
Ettepanekud lastevanematele:
Autor väidab, et väikelapse eas stressiga toimetuleku
toetamine on iseloomu kujunemisel kriitilise tähtsusega. Mõned ettepanekud autori poolt:
-
1.-3. eluaastal aita lapsel stressi olukorras maha rahuneda, st reageerida kohe
lapse emotsioonidele pärast jonnihoogu või ehmatust lohutada, kallistada,
rääkida ja rahustada. Vähemalt ühe, ideaalis kahe vanema poolt tuleb luua hoolitsev
keskkond. Nii õpib laps, kuidas kontrollida erutatud stressisüsteemi ja
taastada puhke seisund. Last tuleb kaitsta traumade ja kroonilise stressi eest.
-
Peale kolmandat eluaastat tuleb lapsel lasta kogeda ebaõnnestumist ja siis õpetada
kuidas ebaõnnestumistega hakkama saada. Sellest vanusest vajab laps ka distsipliini,
reegleid ja piire, kedagi, kes ütleb ei ja kõige rohkem lapsemõõtu ebaõnne,
võimalust maha kukkuda, nii et teda üles ei aidatud.
- Parim viis iseloomu arendada on teha midagi sellist, millega võib kaasneda tõeline ja tõsine võimalus läbi kukkuda. Samuti arendada oma metagognitsiooni oskusi ehk mõtlemist mõtlemisest. Oettingen avastas oma uurimistöös, et inimesed
kasutavad eesmärke seades kolme strateegiat: rahulolu strateegia – kujutavad ette
soovitud tulevikku, mõtete mõlgutamine – mõtlevad kõigele, mis eesmärkide
saavutamist takistab ja mõttelise vastas mõju strateegia – keskendud eesmärgile
ja samal ajal eesseisvatele takistustele ning loob mõtetes konkreetse kavatsuse
(kui – siis kujul nt kui telekas segab õppimist, siis vaatan seda peale
õppimist). Viimane strateegia seob tuleviku ja reaalsuse. Praktikas on see
endale reeglite kehtestamine, mis viib tulemuseni.
Akadeemilised tulemused VS iseloomu areng USA hariduspoliitikas
- Koolides on mahajääjateks on enamasti lapsed väiksema sissetulekuga peredest, keda
püütakse vaesustest välja tuua nende akadeemiliste tulemuste tõstmise kaudu.
1. Diskussiooni üheks mõjutajaks on olnud Charles Murray ja Richard Herrnstein uuringud (The Bell Curve“,1994), kus nad näitasid, et akadeemiline tase ja testide tulemused ennustavad väga hästi kaugele sa koolis jõuad, palju teenid, kas sooritad kuritegusid, kas abiellud, kas lahutad. Kel läheb koolis hästi, neil läheb ka elus hästi, olenemata sellest, kas oled jõukast või vaesest perest. Ja sealt edasi, kui tõsta vaeste akadeemiliste tulemuste taset, siis hiljem saavad nad ise endaga hakkama.
2. 2001. a. loodi nn „No Child Left Behind“ algatus, kus esimest korda sunniti USA koole koostama põhjalikke ülevaateid õpilaste tulemuste kohta sh alagruppide kaupa nt vähemuste lapsed jne. Tulemuseks oli see, et igas osariigis, igas linnas, vanusegrupis ja peaaegu igas koolis olid vaestest peredest pärit laste tulemused märksa kehvemad kui keskklassi lastel. Nad olid põhikooli lõpuks keskmiselt kahe või kolme klassi jagu maas.
3. KIPP koolid (koolid, mille aluspõhimõtteks on, et iga laps suudab saavutada häid tulemusi ning mis on kuulsad ja kursikuulsad sellega, et laste käitumist reguleeritakse otsesel, sageli jõulisel moel, juhised kuidas istuda, rääkida, koridoris kõndida jne ja vastavalt tulemustele järgnevad kas karistused või hüvitused), Amistadi Akadeemia, Roxbury prep, Nort Stari Akadeemia jt tõestasid, et on võimalik vaestest peredest lastel aidata saavutada häid akadeemilisi tulemusi. Tundus, et on leitud lahendus.
1. Diskussiooni üheks mõjutajaks on olnud Charles Murray ja Richard Herrnstein uuringud (The Bell Curve“,1994), kus nad näitasid, et akadeemiline tase ja testide tulemused ennustavad väga hästi kaugele sa koolis jõuad, palju teenid, kas sooritad kuritegusid, kas abiellud, kas lahutad. Kel läheb koolis hästi, neil läheb ka elus hästi, olenemata sellest, kas oled jõukast või vaesest perest. Ja sealt edasi, kui tõsta vaeste akadeemiliste tulemuste taset, siis hiljem saavad nad ise endaga hakkama.
2. 2001. a. loodi nn „No Child Left Behind“ algatus, kus esimest korda sunniti USA koole koostama põhjalikke ülevaateid õpilaste tulemuste kohta sh alagruppide kaupa nt vähemuste lapsed jne. Tulemuseks oli see, et igas osariigis, igas linnas, vanusegrupis ja peaaegu igas koolis olid vaestest peredest pärit laste tulemused märksa kehvemad kui keskklassi lastel. Nad olid põhikooli lõpuks keskmiselt kahe või kolme klassi jagu maas.
3. KIPP koolid (koolid, mille aluspõhimõtteks on, et iga laps suudab saavutada häid tulemusi ning mis on kuulsad ja kursikuulsad sellega, et laste käitumist reguleeritakse otsesel, sageli jõulisel moel, juhised kuidas istuda, rääkida, koridoris kõndida jne ja vastavalt tulemustele järgnevad kas karistused või hüvitused), Amistadi Akadeemia, Roxbury prep, Nort Stari Akadeemia jt tõestasid, et on võimalik vaestest peredest lastel aidata saavutada häid akadeemilisi tulemusi. Tundus, et on leitud lahendus.
- Vaesus korreleerub
edaspidise eduga, madala sissetulekuga peredest
pärit laste tulemused on madalamad kui kõrge sissetulekuga perede lastel ja
teistsuguse metoodikaga koolid suutsid tõsta madala sissetulekuga
kodudest laste tulemusi - need kolm fakti said kokku võimsaks süllogismiks inimestele, kellel vaesus korda läks. See oli põnev lahedus, eriti kuna muud meetmed
ei olnud tulemusi andnud nt vaestele emadele hoolekanderaha, elamispinnatoetus
jne. See pani aluse haridusreformiliikumisele.
-
Loodi
visioon – luua koolid üle kogu riigi, mis toimivad väikese sissetulekuga
peredest pärit laste puhul sama hästi nagu KIPP
– kuid algusajal polnud selge, kuidas seda saavutada, kas üleriigiline
õppeplaan, väiksemad klassid või mis muutust kõige paremini toetaksid?
-
Siis koondus väike osa reformijatest ühe
spetsiifilise probleemi ümber: õpetajate
tase on vaesema õpilaskonnaga koolides madalam. Tuleb muuta seda, kuidas
õpetajaid tööle võetakse, ette valmistatakse, tasustatakse ja lahti lastakse. 1990
a. lõpus 2000 a. alguses uurijate Hanushek, Kane ja Sanders uurimistulemused näitasid,
et ühe statistilise meetodi abil on võimalik määratleda kahte õpetajate gruppi:
need, kes tõstavad regulaarselt õpilaste tulemusi ja need, kes jäävad
regulaarselt maha. See mõte muutis lõpuks teooriat. Vaja oli luua olukord, kus
kõigil õpilastel oleks hea tasemega õpetajad, siis kaoks vaesuslõhe.
-
See teooria on viimastel aastatel omaks
võtnud ka kõige kõrgemad valitsusringkonnad. Obama administratsiooni peamine
algatus selles vallas on olnud pakkuda
osariikidele võimalust muuta oma õpetajaskonda puudutavaid seadusi. Selle
tulemuseks on mitmed eksperimentaalsed ideed õpetajate tasustamise, hindamise
ja lepingute kohta. Bill Gates-i 300 miljoni dollari projekt „Measures of
Effective Teaching“ uurib, misasi on hea õpetamise tase ja kuidas luua kogu
riigis parem õpetajaskond.
-
Autor väidab, et samal ajal on õpetajaskonnaalane
uurimistöö nii mõneski osas puudulik. Me ei tea, kuidas kindlaks teha, kes on
parimad õpetajad, sest vahel saavutavad keskpärased õpetajaid parimaid tulemusi
ja vastupidi. Samas saavad kõige vaesemate piirkondade koolid endale kõige küündimatumad õpetajad. Isegi Hanusheki ja teiste dokumentides on jõutud järeldusele, et õpetamise kvaliteet mängib heade ja
halbade tulemustega õpilaste vahelise lõhe põhjusena rolli vähem kui 10% osas.
Autor väidab, et mõeldakse, kuidas saada koolidesse paremaid õpetajaid, aga see
on vaid väike osa palju sügavamast vaesuse probleemist.
-
Praktika näitab, et tšarterkoolid toimivad kõige paremini väikses sissetulekuga võimekate
laste puhul, mida ei saa öelda vähem võimekate kohta. Koolireformijatel pole
õnnestunud luua toimivaid mudeleid vaesuse piirist allpool elavate laste jaoks (USA-s 40% lastest, kes saavad koolilõuna toetust).
-
KIPP kooli asutajad David Levini ja
Michael Feinbergi ning teiste õpetajate kaasabil saavutatud akadeemilised
tulemused tekitasid lootust. Kuid kui esimesed lennud lõpetasid kooli ja
astusid ülikooli, selgus, et paljud kukkusid esimesel aastal ülikoolist
välja. Levin hakkas süsteemselt lahendust ja otsustas juurutada iseloomu
arendamise praktikad. KIPP koolides nüüd treenitakse ka iseloomu ja rõhutatakse,
et iseloom on sama oluline kui hinded. KIPP taustaga üliõpilastele loodi ka eraldi
programm, kus nende vastupidavust aitavad toetada mentorid.
- Haridusreformijad eelistavad määratleda
peamised edu takistavad tegurid koolisüsteemis ja võtavad iseenesest mõistatavana,
et lahendused peituvad koolitundides. Reformiskeptikud arvavad, et edu takistavad
tegurid on pigem väljaspool kooli ja süüdistavad kehvadest sissetulekuga perede
kehvasid elutingimusi, sageli loetledes tingimusi, mis pole perega seotud nagu
kahtlane toit, halvad elutingimused jne. Autor
väidab, et kõige suurem takistus on kõrge stressitase kodus ja usaldusliku suhte
puudumine vanematega. Ta väidab, et nende laste aitamiseks tuleks tegeleda süsteemselt
ka sellega, kuidas need lapsed saaksid oma vanematelt tuge.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar