"Jaapani korrastuskunst" Marie Kondo (2015)

Viimase aja raamatuelamus on Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst“. Lugesin raamatu läbi ühe hooga ja asusin selle järgi toimetama koheselt. Sõna otseses mõttes kohe - muud plaanid said tühistatud, nende asemel hakkasin koristama ja korrastama ning nii mitu päeva jutti. Pole palju raamatuid, mis on sellise tugeva mõjuga, et kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis imbuvad juba lugemise hetkel ja käitumine muutub kiiresti.

Ilmselt jõudis raamat minuni ka õigel hetkel, sest olen kodu puhastamise ja korrastamise lainel juba kevade algusest, aga „Jaapani korrastuskunstis“ kirjeldatud KonMari vaatenurk tõi uue koristuslaine meie koju ja viis selle ka täiesti teisele tasemele.

Mul on ka endal naljakas tunnustada, et kirjutan nii innustunult ja entusiasmiga korrastamise raamatust. Ka raamatu alapealkiri ütleb, et sellisel korrastamisel on elumuutev vägi. Kondo kirjutabki just korrastamisest, mis on asjade sättimine ja paigutamine (mitte koristamine, mis on laias laastus tolmukihi ja mustuse eemaldamine). Kondo räägibki asjade olemusest ja nende mõjust meile ja meie kodule. Kui sellele lähemalt mõelda, siis paljude kodude peategelased on ka hoopis asjad, mis hõivavad meie ruumi, mõjutavad sisekliimat ja annavad kodule energeetilise fooni, mitte aga inimesed ise. Kes minu kodus õigupoolest elavad, kas asjad või mina? Asjad võivad hakata meid lämmatama, me kaome asjade sisse ära ilma, et ise arugi saaks. Nad mõjutavad seda, kuidas ma ennast kodus tunnen ja asjad annavad meile pidevalt tegevust – neid on võimalik koguaeg ühest kohast teise tõsta, nad jäävad jalgu ja nad nõuavad tähelepanu. Kui midagi on vaja, siis on see teiste asjade vahel kadunud. Asjad, asjad, asjad ümberringi…

Kondo raamatus esitatud põhilised arusaamad on järgmised:

1)      Asjade hoiustamine on kola kogumine. Hoiustamismeetodid pakuvad tegelikult pealiskaudset lahendust, kuna varsti on meil veel rohkem asju ja vajame veel rohkem ja paremaid ning läbimõeldumaid hoiukohtasid ja kastisüsteeme. Reaalsus on see, et me ei vaja tegelikult enamikku asju, mida me hoiustame. Peidame asju üksteise sisse, kastidesse, kapi otsa, panipaikadesse ja mida paremini on need ära pandud, seda vähem me neid kasutame. Aga võib-olla panemegi neid ära selleks, et mitte neid enam kasutada? Selliste nn ärapandud asjade koht on tegelikult prügi hulgas.

2)      Esemeid tuleb sorteerida kategooria järgi, mitte asukoha järgi. Kõik riided on üks, raamatud teine kategooria, jumestustooted, kirjavahendid, hobiga seotud asjad, sentimentaalset väärtust omavad asjad (isiklikud kirjad, fotod, mälestusesemed jms) on eraldi kategooriad. Me hoiame ühe kategooria asju erinevates kohtades ja seepärast puudub ülevaade kui palju meil tegelikult midagi on. Ma naersin raamatus toodud näite peale, et ühel inimesel tuli korrastamise käigus välja 60 kasutamata pakendis olevaid hambaharju ja ta ostis neid regulaarselt juurde, kuna ta reaalselt ei teadnud, et neid juba nii palju on ja kõik hambaharjad olid erinevates kohtades. Pärast naersin enda üle, kui mul tuli kodus välja 8 kasutamata pakendis hambaharja, mida on ka mõistlikust kogusest ilmselt rohkem. Kondo ütleb õigesti, et enamiku asjade puhul on neid odavam hoida poes. Isegi asjad aeguvad, nendele kulutatud raha on raisatud selle hetkeni kui me tegelikult asja kasutame. Seetõttu pole isegi rahaliselt mõistlik igasugu varusid omada. Samuti on minu kodu iga ruutmeeter mulle ja minu heaolule liiga väärtuslik, et hoida mistahes asjade tagavara järgmiseks mitmeks aastaks. See ei ole ladu. Seisvad asjad koguvad tolmu ja seisavad ka energeetilises mõttes, mistõttu mõjutavad ruumi aurat (ka siis ja eriti siis, kui need on kuhugi silme alt ära peidetud).

3)      Efektiivne korrastamine koosneb kahest elementaarsest tegevusest: ebavajalike asjade äraviskamisest ja otsustamisest, kuhu allesjäänud asjad panna. Tavaliselt me korrastamise käigus ainult tõstame asju ümber, paigutame neid teistsuguste põhimõtete järgi või kategoriseerime mingite enda kasutustiheduse või otstarbe järgi. Sealjuures on meie fookus jällegi asjadel, mitte sellel, et endale selle tulemusena paremat kodu luua. Pikalt selline rahulolu asjade ümberpaigutamisest ei kesta. Kodu saab pakkuda õndsust kui selle õhk on värske ja puhas (mitte tolmu koguvate asjade energiast raske), ümbritsevad esemed on rõõmu pakkuvad ja on võimalus näha ja vaadelda esemeid, mis on minu poolt mulle endale välja valitud, minu poolt heaks kiidetud. Me oleme ise oma kodu kuraatorid ja sellega loome õhkkonna, mida tahame tunda. Selleks, et väärtustada tõeliselt tähtsaid esemeid, peame enne ära viskama need, mis on oma otstarbe täitnud. Vabastage asjad vanglast, kuhu olete need pagendanud (seinakappi või voodi alla pandud asjad ei rõõmusta selle üle, et keegi neid ei vaja). Loobuge neist tänutundega.

4)      Igal asjal on oma roll meie jaoks ja see roll ei pruugi alati olla väga efektiivse kasutamisega seotud. Mõni asi andis meile ostmisrõõmu. Mõni asi õpetas, et see värv ei sobi minuga või minu koju. Mõne asja kasutamisega leidsin, et see pole minu jaoks sobiv. Mõni asi andis kinkimisrõõmu kinkijale ja mulle vastuvõtmisrõõmu. Mõni asi on väga palju kasutatud ja juba katki ning tema ülesanne on sellega täidetud. Mõni asi on meid innustanud, aga kasutust leidis siiski vähe. Sellisel juhul oli oluline see elevus, mida see asi minusse süstis. Kui teadvustate esemete panust oma ellu ja loobute nendest tänutundega, siis saate oma asjad korda. Lõpuks jäävad teile vaid need esemed, mida peate tõeliselt kalliks ja mis teid rõõmustavad.

5)      Paberid tuleb kõik ära visata. Tsekid, ümbikud, teatised, kutsed, ajalehed... Kaustadesse panemine pole mingi lahendus, keegi ei suuda seda hallata ja pahna muudkui koguneb. Paber ei paku iialgi rõõmu. Vaid väike hulk paberitest on need, mida peame alles hoidma nt mingit tüüpi lepingud vms. Tänapäeval on suur osa neis ka teenusepakkujate elektroonilistest süsteemidest kättesaadavad. On veel osa pabereid, millega me peame tegelema nt mingi ajakava või lugemata ajaleht, vastamist vajav teatis vms. Neile tuleb leida üks koht ja niipea kui asjaga on tegeletud, tuleb paber ära visata. Ka õnnitluskaardid on täitnud oma eesmärgi niipea, kui saaja on selle lõpetanud selle lugemise. Kaardi võib ära visata tänutundega, et see andis teile edasi saatja soovid.

6)      Asjadest loobuda on olulisem kui neid juurde hankida. Hädavajalikud esemed tulevad ise meie juurde, et meile abiks olla. Mitte vajalikud esemed on aga koorem – raamatud või koolitusmaterjalid, mida oleme endale või teistele lubanud, et loeme; asjad, mis tahavad et me neid kasutaksime…

7)     Tuvasta asja puudutades, kas see pakub sulle rõõmu või mitte. Otsus ese ära visata on aga raske tulema. Põhjuseid, miks me ei suuda ühest või teisest esemest loobuda on tegelikult ainult kaks: side minevikuga või hirm tuleviku ees. Tegelikult see näitab, et me ei suuda näha, mida vajame just praegu. Selle tulemusena kasvatame aga ebavajalike esemete hulka, mattes end nii füüsiliselt kui ka vaimselt tarbetute esemete alla. Parim viis teada saada, mida me tõeliselt vajame, on saada lahti ebavajalikest esemetest.

8)     Me elame siin ja praegu nende vahendite ja asjadega, mis meil praegu on tarvis. Seda ka tulevikus. Pole mõtet jätta asju vanaduspõlveks ootama mõttega, et siis on mul aega tegeleda nende piltide või muude mälestusesemete sorteerimise või arhiveerimisega. Kui selle üle järgi mõelda, jõuame tõdemuseni, et mistahes ajal tulevikus soovid samuti tegeleda hoopis uute väljakutsetega, kas reisida või õppida või tegeleda oma hobidega, hoolitseda nii vaimse kui füüsilise tervise eest, kohtuda mõttekaaslastega ning minevikus sorimine ei ole ka tuleviku minale väga ahvatlev ja mõttekas tegevus. Mälestused on meiega alati olemas ka ilma materiaalsete asjadeta. Õppetunnid, mis oleme elus saanud, on meiega ka ilma neid kajastavate asjadeta. Järeltulevatel põlvedel pole väga palju peale hakata minu isiklike esemetega, mis ainult mind kõnetavad.

Korrastamise käigus jõuad varem või hiljem isiklike väärtusteni. Mis on see, mida mina oma elus väärtustan? Sellega seotud on ka need asjad, mida ma oma kodus näha soovin ja millega ennast ümbritsen. Mis on minu praeguse eluperioodi hobid, kohustused ja tegevused, mille jaoks vahendeid vajan? Kui palju ma vajan enda ümber oma minevikust pärit esemeid? Kuidas tunda ära minu jaoks rõõmu valmistavaid asju? Nende küsimustele leiad korrastamise käigus vastuseid, kui vaatad otsa nendele asjadele, millega sinu kodu on täidetud. Soovitan seda endassevaatamist kõigile!

Aitäh Anule, kes seda raamatut mulle soovitas!

Marie Kondo "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi", Tänapäev, 2015