"Playing Big" Tara Mohr (2014)

Ma arvan, et ei suurusta, kui ütlen, et mul on väga tegijad sõbrannad – intelligentsed, hoolivad, tegusad, oma valdkonnas tunnustatud eksperdid. Tara Mohri raamatu valguses jagan nad jämedalt kaheks: ühed, kes ajavad oma asja suurelt ja julgelt areenil ning teised, kes tegutsevad pühendunult tagaplaanil, lava telgitagustes. Ega viimases olegi midagi halba - hea tagala tiimita ei saaks ükski staar hakkama. Ent näen, et kui nad ise „ees“ läheksid, siis looksid nad veelgi enam positiivset mõju, kui need, keda nad toetavad. Miks siis nii? Miks nad ei asu eesliinile, kuigi kõik kõrvalolijad näevad, et nad on selleks valmis? Miks nad ei tegutse suurelt? Ja miks ma tunnen, et ise kuulun samuti nende "teiste" sekka?

Sellest, mis on need nähtamatud köidikud, mis meid – ägedaid naisi - hoiavad oma potentsiaali rakendamast, Tara Mohri raamat uuribki. Mõned nopped teemades, mis mind kõnetasid.

Eneses kahtlemine – ma ei ole selleks veel valmis - piisavalt kogenud, haritud, kvalifitseeritud ...– ehk meie peas valju häälega lobisev sisemine kriitik, kelle eesmärgiks on küll meid kaitsta – kriitika, läbikukkumise, häbi eest -, kuid kelle tugeva lobitöö tulemusena võime oma eesmärkidest loobuda või siis püüame nende nimel äärmiselt pühendunult tegutseda, kurnates end ebavajalike tegevustega, mis ei loo väärtust. Ehk täiuse poole püüeldes oleme kui oravad rattal pannes oma energia valedesse tegevustesse ning ei jõua oma eesmärgile mitte lähemale.

Hirm – eksida, kaotada, sattuda konflikti, liialt eristuda – takistab meid oma mõtteid välja ütlemast.

Soov saada tunnustust ja vältida kriitikat hoiab meid tagasi valimast teed, mida varem käidud pole. Miks paljud naised on eriti kriitikatundlikud ja altid tunnustust kuulma? Võibolla seetõttu, et naised on suhetele orienteeritumad ning püüavad teistega rohkem arvestada, et perekonnas või kollektiivis oleks hea õhkkond. Ja seetõttu võime meeldivuse nimel ohverdada oma arvamuse. Võibolla seetõttu, et naised on rohkem häälestunud teiste „lugemisele“ – märkama end ümbritsevate inimeste reaktsioone? Kombineerituna tendentsiga mõelda üle meile nähtavad negatiivsed reageerinud, võib meid kergelt rivist välja lüüa või jällegi energia valesse kohta suunata. Seetõttu võivad vähem emotsionaalselt intelligentsed inimesed mingites olukordades isegi edukamad olla, sest nad jäävad rohkem iseendaks ja oma ideedele truuks. Võibolla ka seetõttu, et aastatuhandeid sõltus naiste ellujäämine sellest, kuivõrd nad suutsid olla nende meele järele, kes pakkusid neile turvalisust, toitu, peavarju. Mitte-nõustumine tähendas ohtu naise või tema laste ellujäämisele. Võibolla ka seetõttu, et meid õpetatakse juba väikesest peale olema paid tüdrukud, kes ei vaidle, on hoolivad, tagasihoidlikud. Sest muidu saame kriitika osaliseks.

Kuidas siis kriitikaga toime tulla? Pidades meeles, et kriitika räägib rohkem selle andjast kui saajast, et suurelt tegutsemisega kaasneb alati kriitika, et kriitika teeb haiget siis kui me ise ka neid teemades endas kahtleme (sisemine kriitik on hoos); küsi endalt, mis läheb mulle veel enam korda kui kriitika või heakskiit? Ehk tuleta meelde oma eesmärki.

Kuidas saada lahti „hea õpilase“ rollist, kuhu tüdrukud koolieas kergelt satuvad, ent mis enamasti kohe mitte kuidagi ei toeta täiskasvanuna „suurelt“ tegutsemist? Koolis õpitud autoriteetsete õpetajatega kohanemine asendada julgusega esitada autoriteetidele väljakutseid? Kodeering, et alati on aega ja õigus ettevalmistusele asendada julgusega improviseerida, et aega jääks ka muudeks, rohkem väärtust loovateks tegevusteks? Kuidas unustada, et ei piisa vaid hästi tegemisest, vaid see tuleks teha ka nähtavaks st oma saba kergitada kui vaja, sest keegi teine seda meie eest ei tee. Ja kuidas teha seda mõõdukalt, et mitte näida ebakompetentne, aga mitte ka liiga pealetükkiv, mida just naiste puhul halvaks pannakse?
3 nõuannet: mõtte „nähtavaks tegemine“, mitte enese-kiitmine; mõtle, mida kasu see toob, kui Su tööst teatakse laiemalt (ja saadakse seda kasutada); räägi asjadest nii nagu need on (st unustad välja tuua oma panuse teiste kõrval või räägid vaid õppetundidest, aga mitte sellest, mis oli väga hästi).

Peituse strateegia – enne teen veel selle ära (nt järjekordse magistrikraadi), siis olen valmis .... positsiooniks; liiga pikaks üksi nokitsema jäämine vs idee testimine sidusgrupiga; liiga keeruliseks asjade mõtlemine; teiste tagasiside küsimine ja lõputult konsolideerimine oma ideesse.

Julge kommunikatsioon vs mõju vähendavate väljendite kasutamine – „ma ainult...“, „ma tegelikult...“, vabandamine, „ma palun natuke teie aega“, „ma ei ole selle teema ekspert, aga tahaksin siiski öelda...“, „kas see kõlab loogiliselt?“, ettepaneku asendamine küsimusega, kiirustamine....

Lois P. Frankeli „Paid tüdrukud äris edu ei saavuta“, mis sai ka läbi sirvitud, kinnitab Tara Mohri kogemust oma klientidega. 101 lühikest teemakäsitlust on ülesehituselt lihtsakoeline, ent sisuliselt on neile raske vastu vaielda.

Naiste teema lõpetuseks peaks vastukaaluks lugema ka mõnd meeste vaatenurka käsitlevat raamatut, nt David Deida "Tõelise mehe tee".