"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall

Robert Bannister on öelnud “Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälja. Pole vahet, kas Sa oled lõvi või gasell – kui päike tõuseb, on targem punuma pista“.

Lugesin raamatu läbi paari õhtuga, sest see oli kirjutatud põneva loona, ent põimis endas seikasid ajaloost, viiteid teadusele ja uuringutele ning eelkõige pani jalad all nihelema, sest süstis meeletult innustust saada raamatuga ühele poole ja minna jooksma! Nüüd, kui olen vahel laisk, avan raamatust  suvalise lehe lahti ning 5 minutiga meenub, miks toss jalga tõmmata ja õue jooksma minna.

Mõned konkreetsed jooksutehnika õpetused saab raamatust ka, ent see ei ole autori põhifookus. Mind intrigeerisid pigem autori mõned järgmised küsimused: 
- Kuidas saavad kõik planeedi imetajad peale inimese loota oma jalgadele? 
- Miks antiloop ei põe luuümbrise põletikku või hundid ei pea jalgadele jäämähiseid tegema või 80% mustangitest ei ole rivist väljas põrutusvigastuste tõttu?

Küsimus pole selles, kuidas joosta, vaid kuidas elada, kes me inimestena oleme ja kes me peaksime olema. Ja lõpuks pani autor lugejate ette päris julge hüpoteesi: võibolla said kõik inimkonna hädad, millest me ei suuda jagu saada – vägivald, ülekaalulisus, haigused, depressioon , ahnus -, alguse siis, kui me lakkasime elamast Jooksvate Inimestena? Kui oma loomust eitada, leiab see väljapääsu teisel, inetumal viisil.

Mis juhtuks, kui me suudaksime joosta aastakümneid ilma vigastusteta ja sadu kilomeetreid nädalas ning nautida iga sekundit sellest! Ja märgata, kuidas meie südame löögisagedus langeb, stress ja viha kaovad ning energia tõuseb pilvini. Kujutleda, kuidas võiks kaduda kuriteod, kolesterool ja ahnus, kui Jooksvate Inimeste rahvus taasavastab oma õige sammu!

Jooksmine ühendab endas kaks väga ürgset impulssi - hirmu ja naudingu. Ja kui asjad on väga halvasti, jookseme me enim. Pärast suurt majanduslangust (Great Depression), Vietnami sõda ning September 11 rünnakut, kasvas jooksmise populaarsus spordialana Ameerikas tohutult.

Aga tarahumarade (indiaani suguharu, keda autor uuris raamatut kirjutades ning kes on autori sõnul ühed tervemad ja tasakaalukamad inimesed maailmas ning ultradistantside läbimisel ei saa neile keegi vastu - ei võidusõiduhobused, ei olümpia maratonijooksjad). Nende jaoks on jooks õnne ja rõõmu allikas. Nad ei ole unustanud jooksmise armastamist. Ürgajal jooksid meie eellased selleks, et saada toitu ja vältida ise toiduks saamine. Tänapäeval on jooksmine kui vahend mingi muu eesmärgi täitmiseks - olla kiirem, kõhnem vms, mitte enam eesmärk omaette. Ja seetõttu manitseb autor, et me ei püüaks jooksmise läbi midagi saavutada, sest vaid sel juhul saame rohkem vastu kui oleme osanud oodata. 

Paar jooksjatele kasulikku mõtet olid sellised - head spordijalatsid blokeerivad valu, mitte põrutust ning valu puudumine õpetab meid mugavalt jooksma. Sellest hetkest aga, kui hakata jooksma paljajalu, muutub jooksja jooksustiil – hoiad end rohkem pinges, selg läheb sirgu ja jalad liiguvad otse keha all. Jalgade katmine polsterdatud tossudega võrdub suitsualarmi välja lülitamisega.

Jooksujalatsite teema käis raamatust üsna mitu korda läbi. Autor viitas ka mitmetele uuringutele, mis kinnitaks justkui fakti, et mida paremad tossud Sul on, seda halvemad nad on Su jalgade tervisele. Tippmargi tosse kandvatel jooksjatel on 123% suurem vigastuste tõenäosus kui neil, kes kannavad odavaid tosse. Uuringu järgi polnud kõige sagedasem muutuja vigastuse puhul mitte jooksupind, kiirus, nädalas läbitud distants vm, vaid kinga hind.

Ent lõpuks pole vahet, mis sul jalas on, oluline on, mis toimub su peas.

"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall (2013)