Ühel päikesepaistelisel juuniõhtul istusime viinamarjakuhja taha ja mõnus jutuvada käis ringi. Üks meist oli just töökohta vahetamas ja teemaks, kui palju palka küsida. Ja sealt edasi, kui palju keegi on oma kümne aastase töökogemusega säästnud. Ja siis pommuudis. Kõik me oleme teinud samapalju tööd kui meie elukaaslased aga finantsiliselt on meie väärtus kordades väiksem.
No mis uudis see ka on. Kõik teavad, et naised saavad Eestis vähem palka kui mehed. Jaa, asi on palgas aga veel milleski. Otsuses mõelda oma finantsilisest kindlustatusest iseseisvalt. Meie lood on erinevad ja mingi kokkupandud/väljamõeldud variant lugudest kõlab nii:
Mul on väike palk, ma ei hakka säästma, sest mehe kõrval ma püüan hoida sama elustandardit. Ma ei osta poest radikaalselt erinevat toitu võrreldes sellega kui mees poes käib, kuigi ma ei saa seda endale lubada. Kui ta tellib viis pakki kuivatatud liha ja kalamarja, siis ma ostan seda. Ma tean, et tema saab seda lubada ja samal ajal ka oma väärtust kasvatada aga me oleme ju üks pere. Me kõik võidame tema finantsedust.
Ja võidamegi, mõlema elatustase on parem. Aga see võib olla näiline. Proportsionaalselt annan mina suurema panuse igapäevakuludesse. Mul ei teki oskusi end finantsiliselt kindlustada. Tulemuseks võib olla vähe paindlikkust elus, et näiteks tööalast puhkust võtta, õppima minna, oma laste eest hoolitseda jne.
Vaja on otsustada, et minu enda finantsilisest kindlustatus on oluline. See ei teki kellegi teise poolt. Kuidas finantsiliselt väärtust kasvatada, seda vastust hakkasime otsima. Alustasime mõningatest investeerimisraamatutest ja muidugi investeerimisest.
Üks teema veel, otsustasime, et edaspidi loeb iga üks iga teema kohta mitu raamatut. Püüame rohkem süveneda.
