"Jaapani korrastuskunst" Marie Kondo (2015)

Viimase aja raamatuelamus on Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst“. Lugesin raamatu läbi ühe hooga ja asusin selle järgi toimetama koheselt. Sõna otseses mõttes kohe - muud plaanid said tühistatud, nende asemel hakkasin koristama ja korrastama ning nii mitu päeva jutti. Pole palju raamatuid, mis on sellise tugeva mõjuga, et kirjeldatud põhimõtted ja mõtteviis imbuvad juba lugemise hetkel ja käitumine muutub kiiresti.

Ilmselt jõudis raamat minuni ka õigel hetkel, sest olen kodu puhastamise ja korrastamise lainel juba kevade algusest, aga „Jaapani korrastuskunstis“ kirjeldatud KonMari vaatenurk tõi uue koristuslaine meie koju ja viis selle ka täiesti teisele tasemele.

Mul on ka endal naljakas tunnustada, et kirjutan nii innustunult ja entusiasmiga korrastamise raamatust. Ka raamatu alapealkiri ütleb, et sellisel korrastamisel on elumuutev vägi. Kondo kirjutabki just korrastamisest, mis on asjade sättimine ja paigutamine (mitte koristamine, mis on laias laastus tolmukihi ja mustuse eemaldamine). Kondo räägibki asjade olemusest ja nende mõjust meile ja meie kodule. Kui sellele lähemalt mõelda, siis paljude kodude peategelased on ka hoopis asjad, mis hõivavad meie ruumi, mõjutavad sisekliimat ja annavad kodule energeetilise fooni, mitte aga inimesed ise. Kes minu kodus õigupoolest elavad, kas asjad või mina? Asjad võivad hakata meid lämmatama, me kaome asjade sisse ära ilma, et ise arugi saaks. Nad mõjutavad seda, kuidas ma ennast kodus tunnen ja asjad annavad meile pidevalt tegevust – neid on võimalik koguaeg ühest kohast teise tõsta, nad jäävad jalgu ja nad nõuavad tähelepanu. Kui midagi on vaja, siis on see teiste asjade vahel kadunud. Asjad, asjad, asjad ümberringi…

Kondo raamatus esitatud põhilised arusaamad on järgmised:

1)      Asjade hoiustamine on kola kogumine. Hoiustamismeetodid pakuvad tegelikult pealiskaudset lahendust, kuna varsti on meil veel rohkem asju ja vajame veel rohkem ja paremaid ning läbimõeldumaid hoiukohtasid ja kastisüsteeme. Reaalsus on see, et me ei vaja tegelikult enamikku asju, mida me hoiustame. Peidame asju üksteise sisse, kastidesse, kapi otsa, panipaikadesse ja mida paremini on need ära pandud, seda vähem me neid kasutame. Aga võib-olla panemegi neid ära selleks, et mitte neid enam kasutada? Selliste nn ärapandud asjade koht on tegelikult prügi hulgas.

2)      Esemeid tuleb sorteerida kategooria järgi, mitte asukoha järgi. Kõik riided on üks, raamatud teine kategooria, jumestustooted, kirjavahendid, hobiga seotud asjad, sentimentaalset väärtust omavad asjad (isiklikud kirjad, fotod, mälestusesemed jms) on eraldi kategooriad. Me hoiame ühe kategooria asju erinevates kohtades ja seepärast puudub ülevaade kui palju meil tegelikult midagi on. Ma naersin raamatus toodud näite peale, et ühel inimesel tuli korrastamise käigus välja 60 kasutamata pakendis olevaid hambaharju ja ta ostis neid regulaarselt juurde, kuna ta reaalselt ei teadnud, et neid juba nii palju on ja kõik hambaharjad olid erinevates kohtades. Pärast naersin enda üle, kui mul tuli kodus välja 8 kasutamata pakendis hambaharja, mida on ka mõistlikust kogusest ilmselt rohkem. Kondo ütleb õigesti, et enamiku asjade puhul on neid odavam hoida poes. Isegi asjad aeguvad, nendele kulutatud raha on raisatud selle hetkeni kui me tegelikult asja kasutame. Seetõttu pole isegi rahaliselt mõistlik igasugu varusid omada. Samuti on minu kodu iga ruutmeeter mulle ja minu heaolule liiga väärtuslik, et hoida mistahes asjade tagavara järgmiseks mitmeks aastaks. See ei ole ladu. Seisvad asjad koguvad tolmu ja seisavad ka energeetilises mõttes, mistõttu mõjutavad ruumi aurat (ka siis ja eriti siis, kui need on kuhugi silme alt ära peidetud).

3)      Efektiivne korrastamine koosneb kahest elementaarsest tegevusest: ebavajalike asjade äraviskamisest ja otsustamisest, kuhu allesjäänud asjad panna. Tavaliselt me korrastamise käigus ainult tõstame asju ümber, paigutame neid teistsuguste põhimõtete järgi või kategoriseerime mingite enda kasutustiheduse või otstarbe järgi. Sealjuures on meie fookus jällegi asjadel, mitte sellel, et endale selle tulemusena paremat kodu luua. Pikalt selline rahulolu asjade ümberpaigutamisest ei kesta. Kodu saab pakkuda õndsust kui selle õhk on värske ja puhas (mitte tolmu koguvate asjade energiast raske), ümbritsevad esemed on rõõmu pakkuvad ja on võimalus näha ja vaadelda esemeid, mis on minu poolt mulle endale välja valitud, minu poolt heaks kiidetud. Me oleme ise oma kodu kuraatorid ja sellega loome õhkkonna, mida tahame tunda. Selleks, et väärtustada tõeliselt tähtsaid esemeid, peame enne ära viskama need, mis on oma otstarbe täitnud. Vabastage asjad vanglast, kuhu olete need pagendanud (seinakappi või voodi alla pandud asjad ei rõõmusta selle üle, et keegi neid ei vaja). Loobuge neist tänutundega.

4)      Igal asjal on oma roll meie jaoks ja see roll ei pruugi alati olla väga efektiivse kasutamisega seotud. Mõni asi andis meile ostmisrõõmu. Mõni asi õpetas, et see värv ei sobi minuga või minu koju. Mõne asja kasutamisega leidsin, et see pole minu jaoks sobiv. Mõni asi andis kinkimisrõõmu kinkijale ja mulle vastuvõtmisrõõmu. Mõni asi on väga palju kasutatud ja juba katki ning tema ülesanne on sellega täidetud. Mõni asi on meid innustanud, aga kasutust leidis siiski vähe. Sellisel juhul oli oluline see elevus, mida see asi minusse süstis. Kui teadvustate esemete panust oma ellu ja loobute nendest tänutundega, siis saate oma asjad korda. Lõpuks jäävad teile vaid need esemed, mida peate tõeliselt kalliks ja mis teid rõõmustavad.

5)      Paberid tuleb kõik ära visata. Tsekid, ümbikud, teatised, kutsed, ajalehed... Kaustadesse panemine pole mingi lahendus, keegi ei suuda seda hallata ja pahna muudkui koguneb. Paber ei paku iialgi rõõmu. Vaid väike hulk paberitest on need, mida peame alles hoidma nt mingit tüüpi lepingud vms. Tänapäeval on suur osa neis ka teenusepakkujate elektroonilistest süsteemidest kättesaadavad. On veel osa pabereid, millega me peame tegelema nt mingi ajakava või lugemata ajaleht, vastamist vajav teatis vms. Neile tuleb leida üks koht ja niipea kui asjaga on tegeletud, tuleb paber ära visata. Ka õnnitluskaardid on täitnud oma eesmärgi niipea, kui saaja on selle lõpetanud selle lugemise. Kaardi võib ära visata tänutundega, et see andis teile edasi saatja soovid.

6)      Asjadest loobuda on olulisem kui neid juurde hankida. Hädavajalikud esemed tulevad ise meie juurde, et meile abiks olla. Mitte vajalikud esemed on aga koorem – raamatud või koolitusmaterjalid, mida oleme endale või teistele lubanud, et loeme; asjad, mis tahavad et me neid kasutaksime…

7)     Tuvasta asja puudutades, kas see pakub sulle rõõmu või mitte. Otsus ese ära visata on aga raske tulema. Põhjuseid, miks me ei suuda ühest või teisest esemest loobuda on tegelikult ainult kaks: side minevikuga või hirm tuleviku ees. Tegelikult see näitab, et me ei suuda näha, mida vajame just praegu. Selle tulemusena kasvatame aga ebavajalike esemete hulka, mattes end nii füüsiliselt kui ka vaimselt tarbetute esemete alla. Parim viis teada saada, mida me tõeliselt vajame, on saada lahti ebavajalikest esemetest.

8)     Me elame siin ja praegu nende vahendite ja asjadega, mis meil praegu on tarvis. Seda ka tulevikus. Pole mõtet jätta asju vanaduspõlveks ootama mõttega, et siis on mul aega tegeleda nende piltide või muude mälestusesemete sorteerimise või arhiveerimisega. Kui selle üle järgi mõelda, jõuame tõdemuseni, et mistahes ajal tulevikus soovid samuti tegeleda hoopis uute väljakutsetega, kas reisida või õppida või tegeleda oma hobidega, hoolitseda nii vaimse kui füüsilise tervise eest, kohtuda mõttekaaslastega ning minevikus sorimine ei ole ka tuleviku minale väga ahvatlev ja mõttekas tegevus. Mälestused on meiega alati olemas ka ilma materiaalsete asjadeta. Õppetunnid, mis oleme elus saanud, on meiega ka ilma neid kajastavate asjadeta. Järeltulevatel põlvedel pole väga palju peale hakata minu isiklike esemetega, mis ainult mind kõnetavad.

Korrastamise käigus jõuad varem või hiljem isiklike väärtusteni. Mis on see, mida mina oma elus väärtustan? Sellega seotud on ka need asjad, mida ma oma kodus näha soovin ja millega ennast ümbritsen. Mis on minu praeguse eluperioodi hobid, kohustused ja tegevused, mille jaoks vahendeid vajan? Kui palju ma vajan enda ümber oma minevikust pärit esemeid? Kuidas tunda ära minu jaoks rõõmu valmistavaid asju? Nende küsimustele leiad korrastamise käigus vastuseid, kui vaatad otsa nendele asjadele, millega sinu kodu on täidetud. Soovitan seda endassevaatamist kõigile!

Aitäh Anule, kes seda raamatut mulle soovitas!

Marie Kondo "Jaapani korrastuskunst. Korrastamise elumuutev vägi", Tänapäev, 2015

Kuidas lapsed edu saavutavad? Paul Tough (2012)

Antud raamatu autor väidab, et olla elus edukas st hea töö, parem sissetulek ja abielu, on oluline roll lapse iseloomul st tugevamad on need, kellel visadust, sihikindlust ja planeerimisoskused. Iseloomu areng on keerukas protsess. Näiteks, mida rohkem harjutame vabaviskeid, seda paremaks muutume, samas ei omanda me oskust pettumusest paremini üle saada, kui me sellega neli tundi kauem vaeva näeme. Uuringud näitavad, et iseloom ei ole kaasa sündinud ja sõltub keskkonnast aga ka kultuurist, geenidest, vabast tahtest ja saatusest. Iseloom on harjumused (head ja halvad), mis oleme endale kujundanud ja vanemad saavad iseloomu arengut mõjutada.  

Ettepanekud lastevanematele:

Autor väidab, et väikelapse eas stressiga toimetuleku toetamine on iseloomu kujunemisel kriitilise tähtsusega. Mõned ettepanekud autori poolt:

-        1.-3. eluaastal aita lapsel stressi olukorras maha rahuneda, st reageerida kohe lapse emotsioonidele pärast jonnihoogu või ehmatust lohutada, kallistada, rääkida ja rahustada. Vähemalt ühe, ideaalis kahe vanema poolt tuleb luua hoolitsev keskkond. Nii õpib laps, kuidas kontrollida erutatud stressisüsteemi ja taastada puhke seisund. Last tuleb kaitsta traumade ja kroonilise stressi eest. 

-        Peale kolmandat eluaastat tuleb lapsel lasta kogeda ebaõnnestumist ja siis õpetada kuidas ebaõnnestumistega hakkama saada. Sellest vanusest vajab laps ka distsipliini, reegleid ja piire, kedagi, kes ütleb ei ja kõige rohkem lapsemõõtu ebaõnne, võimalust maha kukkuda, nii et teda üles ei aidatud.

  

-        Parim viis iseloomu arendada on teha midagi sellist, millega võib kaasneda tõeline ja tõsine võimalus läbi kukkuda. Samuti arendada oma metagognitsiooni oskusi ehk mõtlemist mõtlemisest. Oettingen avastas oma uurimistöös, et inimesed kasutavad eesmärke seades kolme strateegiat: rahulolu strateegia – kujutavad ette soovitud tulevikku, mõtete mõlgutamine – mõtlevad kõigele, mis eesmärkide saavutamist takistab ja mõttelise vastas mõju strateegia – keskendud eesmärgile ja samal ajal eesseisvatele takistustele ning loob mõtetes konkreetse kavatsuse (kui – siis kujul nt kui telekas segab õppimist, siis vaatan seda peale õppimist). Viimane strateegia seob tuleviku ja reaalsuse. Praktikas on see endale reeglite kehtestamine, mis viib tulemuseni.

Akadeemilised tulemused VS iseloomu areng USA hariduspoliitikas

Autor selgitab, kuidas on kujunenud tänapäevane USA hariduspoliitika, kus koolireformide üheks keskeseks küsimuseks on see, kuidas aidata mahajääjaid. Diskussiooni verstapostid ja reformide tulemused:

-      Koolides on mahajääjateks on enamasti lapsed väiksema sissetulekuga peredest, keda

       püütakse vaesustest välja tuua nende akadeemiliste tulemuste tõstmise kaudu.

1. Diskussiooni üheks mõjutajaks on olnud Charles Murray ja Richard Herrnstein uuringud (The Bell Curve“,1994), kus nad näitasid, et akadeemiline tase ja testide tulemused ennustavad väga hästi kaugele sa koolis jõuad, palju teenid, kas sooritad kuritegusid, kas abiellud, kas lahutad. Kel läheb koolis hästi, neil läheb ka elus hästi, olenemata sellest, kas oled jõukast või vaesest perest. Ja sealt edasi, kui tõsta vaeste akadeemiliste tulemuste taset, siis hiljem saavad nad ise endaga hakkama.

2. 2001. a. loodi nn „No Child Left Behind“ algatus, kus esimest korda sunniti USA koole koostama põhjalikke ülevaateid õpilaste tulemuste kohta sh alagruppide kaupa nt vähemuste lapsed jne. Tulemuseks oli see, et igas osariigis, igas linnas, vanusegrupis ja peaaegu igas koolis olid vaestest peredest pärit laste tulemused märksa kehvemad kui keskklassi lastel. Nad olid põhikooli lõpuks keskmiselt kahe või kolme klassi jagu maas.

3. KIPP koolid (koolid, mille aluspõhimõtteks on, et iga laps suudab saavutada häid tulemusi ning mis on kuulsad ja kursikuulsad sellega, et laste käitumist reguleeritakse otsesel, sageli jõulisel moel, juhised kuidas istuda, rääkida, koridoris kõndida jne ja vastavalt tulemustele järgnevad kas karistused või hüvitused), Amistadi Akadeemia, Roxbury prep, Nort Stari Akadeemia jt tõestasid, et on võimalik vaestest peredest lastel aidata saavutada häid akadeemilisi tulemusi. Tundus, et on leitud lahendus.

-        Vaesus korreleerub edaspidise eduga, madala sissetulekuga peredest pärit laste tulemused on madalamad kui kõrge sissetulekuga perede lastel ja teistsuguse metoodikaga koolid suutsid tõsta madala sissetulekuga kodudest laste tulemusi - need kolm fakti said kokku võimsaks süllogismiks inimestele, kellel vaesus korda läks. See oli põnev lahedus, eriti kuna muud meetmed ei olnud tulemusi andnud nt vaestele emadele hoolekanderaha, elamispinnatoetus jne. See pani aluse haridusreformiliikumisele.

-        Loodi visioon – luua koolid üle kogu riigi, mis toimivad väikese sissetulekuga peredest pärit laste puhul sama hästi nagu KIPP – kuid algusajal polnud selge, kuidas seda saavutada, kas üleriigiline õppeplaan, väiksemad klassid või mis muutust kõige paremini toetaksid?

-        Siis koondus väike osa reformijatest ühe spetsiifilise probleemi ümber: õpetajate tase on vaesema õpilaskonnaga koolides madalam. Tuleb muuta seda, kuidas õpetajaid tööle võetakse, ette valmistatakse, tasustatakse ja lahti lastakse. 1990 a. lõpus 2000 a. alguses uurijate Hanushek, Kane ja Sanders uurimistulemused näitasid, et ühe statistilise meetodi abil on võimalik määratleda kahte õpetajate gruppi: need, kes tõstavad regulaarselt õpilaste tulemusi ja need, kes jäävad regulaarselt maha. See mõte muutis lõpuks teooriat. Vaja oli luua olukord, kus kõigil õpilastel oleks hea tasemega õpetajad, siis kaoks vaesuslõhe.

-        See teooria on viimastel aastatel omaks võtnud ka kõige kõrgemad valitsusringkonnad. Obama administratsiooni peamine algatus selles vallas on olnud pakkuda osariikidele võimalust muuta oma õpetajaskonda puudutavaid seadusi. Selle tulemuseks on mitmed eksperimentaalsed ideed õpetajate tasustamise, hindamise ja lepingute kohta. Bill Gates-i 300 miljoni dollari projekt „Measures of Effective Teaching“ uurib, misasi on hea õpetamise tase ja kuidas luua kogu riigis parem õpetajaskond.

-        Autor väidab, et samal ajal on õpetajaskonnaalane uurimistöö nii mõneski osas puudulik. Me ei tea, kuidas kindlaks teha, kes on parimad õpetajad, sest vahel saavutavad keskpärased õpetajaid parimaid tulemusi ja vastupidi. Samas saavad kõige vaesemate piirkondade koolid endale kõige küündimatumad õpetajad. Isegi Hanusheki ja teiste dokumentides on jõutud järeldusele, et õpetamise kvaliteet mängib heade ja halbade tulemustega õpilaste vahelise lõhe põhjusena rolli vähem kui 10% osas. Autor väidab, et mõeldakse, kuidas saada koolidesse paremaid õpetajaid, aga see on vaid väike osa palju sügavamast vaesuse probleemist.

-        Praktika näitab, et tšarterkoolid toimivad kõige paremini väikses sissetulekuga võimekate laste puhul, mida ei saa öelda vähem võimekate kohta. Koolireformijatel pole õnnestunud luua toimivaid mudeleid vaesuse piirist allpool elavate laste jaoks (USA-s 40% lastest, kes saavad koolilõuna toetust).

-        KIPP kooli asutajad David Levini ja Michael Feinbergi ning teiste õpetajate kaasabil saavutatud akadeemilised tulemused tekitasid lootust. Kuid kui esimesed lennud lõpetasid kooli ja astusid ülikooli, selgus, et paljud kukkusid esimesel aastal ülikoolist välja. Levin hakkas süsteemselt lahendust ja otsustas juurutada iseloomu arendamise praktikad. KIPP koolides nüüd treenitakse ka iseloomu ja rõhutatakse, et iseloom on sama oluline kui hinded. KIPP taustaga üliõpilastele loodi ka eraldi programm, kus nende vastupidavust aitavad toetada mentorid.  

-       Haridusreformijad eelistavad määratleda peamised edu takistavad tegurid koolisüsteemis ja võtavad iseenesest mõistatavana, et lahendused peituvad koolitundides. Reformiskeptikud arvavad, et edu takistavad tegurid on pigem väljaspool kooli ja süüdistavad kehvadest sissetulekuga perede kehvasid elutingimusi, sageli loetledes tingimusi, mis pole perega seotud nagu kahtlane toit, halvad elutingimused jne. Autor väidab, et kõige suurem takistus on kõrge stressitase kodus ja usaldusliku suhte puudumine vanematega. Ta väidab, et nende laste aitamiseks tuleks tegeleda süsteemselt ka sellega, kuidas need lapsed saaksid oma vanematelt tuge.  

Kuidas lapsed edu saavutavad? Paul Tough (2012)

Atul Gawande „The Checklist Manifesto. How to Get Things Right“

Atul Gawande raamatut „The Checklist Manifesto. How to GetThings Right“ ajendas mind lugema minu enda veendumus ja usk checklistide vajalikusesse ning tõdemus, et see on üks kahetsusväärselt vähe kasutatav tööriist juhtimises. Pealkirjast ja tutvustusest võisin juba järeldada, et see raamat tõenäoliselt kinnitab minu arvamust ja seda see tõesti tegi. Sain kinnitust sellele, et keegi mõtleb veel samamoodi.  

Kasutan checklisti eesti keelse vastena mõisteid tegevusjuhend või kontrollnimekiri ja see sõltub juhendi sisust (Read-Do või Do-Confirm tüüpi).

Gawande toob palju näiteid mitmetest valdkondadest ning selgitab peensusteni ja põhjalikult, miks ja kuidas checklist peaks töötama, kellele seda vaja on, kuidas checklisti luua ning millele keskenduda. Autor on tegev kirurg ja raamatu läbiv teema on WHO operatsiooni ohutuse checklisti idee, selle vajaduse ilmnemine, checklisti koostamise vaevad, praktikate kogumine teistest valdkondadest, juhendi katsetamine ja timmimine, kasutajate hirmud ja vastuseis ning mis sellest kokkuvõttes sai. Teised valdkonnad lisaks meditsiinile, milles toimivat tegevusjuhendite praktikat lähemalt uuritakse, on pilvelõhkujate ehitus, lennundus, finants- ja investeerimisotsuste tegemine.

Raamat räägib tegevustest ja protsessidest, mille edukas sooritamine vajab kõrget teadmiste ja kogemuste taset. Praegusel ajal on suur osa toiminguid sellised. Praktiliselt iga üksik spetsialist, oskustööline ja vaheastme juht sõltub ettevõtet tervikuks muutvast süsteemist, seega sõltutakse tehnoloogia ja paljude inimeste (teiste spetsialistide) omavahelisest tööst ja seda juhtivatest kokkulepetest/ reeglitest/ regulatsioonidest. Komplektsed süsteemid (nagu Gawande neid nimetab) ületavad mingil hetkel kuitahes pädeva spetsialisti individuaalse võimekuse teostada kõiki toiminguid õigesti ja usaldusväärselt, tekib liiga palju asjaolusid ja muutujaid, mida üksikisik ei suuda meeles hoida ega hallata. Töö on väga tihti juba muutunud liialt keerukaks, et saavutada usaldusväärseid tulemusi ainult spetsialisti õpitud teadmiste kaudu. Küsimus ei ole inimese pädevuses või pahatahtlikkuses, vaid selles, kuidas ettevõte või organisatsioon saab teda toetada, et teha võimalikuks oma inimestel saavutada püsivalt häid ja suurepäraseid tulemusi. Küsimus on seega selles, kuidas juhtida ettevõtte töötajatest sõltuvat protsessi (mida ettevõte ise selleks teeb, et tulemus oleks suurepärane). Gawande seda ei käsitle, kes peaks checklist-tüüpi juhendite koostamise ja olemasolu eest üldse organisatsioonis vastutama. Minu arvates saame sellele vastuse kui mõtleme, kes vastutab töötajate korrektse väljaõppe ja nende teostavate toimingute sobivuse eest suurde pilti - valdkonna juht.

Gawande ütleb, et checklist on suunatud saamatusest tekkivate vigade vältimisele. Kuigi on teada, miks, kuidas ja millal tuleb teha, eksitakse siiski, kuna ei suudeta teadmist õigesti rakendada (näiteks unustatakse tähtis samm, eksitakse rutiinis vms). Sellised vead vähendavad ettevõtte toimimise efektiivsust, loovad mainekahju, suurendavad kulusid, vähendavad moraali, realiseeruvad mingid riskid protsessides jms. Eksimuste vastu peaksime tahtma midagi ette võtta. Tegemist on inimlike eksimustega (eksimine ongi inimlik), tavatsetakse arvata, et puutuvad ennetavad vastumeetmed, millega vigade esinemist vähendada.

Mõelge ka nö kõik-või-mitte-midagi-protsessidele. See on tegevuste jada, milles üheainsa eksimise korral oleks võinud sama hästi jätta kõik tegemata. Siin on eksimise kahju/kulu arusaadavalt suur.
Checklisti abil saame luua korratavaid ja kontrollitud protsesse, mis viivad soovitava tulemuseni suurema tõenäosusega kui juhtimata protsessi korral (jättes asja toimimise ainult inimesest sõltuma).

Checklisti kasutamine nõuab distsipliini ja võimet seda kehtestada, samuti soovi saavutada parim tulemus, olla eesrindlik igas oma tegevuse etapis. (Näiteks lean-metoodika püüd saavutada sünkroonsus tegevustes nõuabki juba iseenesest rafineeritust ja täpsust mistahes toimingute läbiviimises;  ka nendes, mis ei ole hoomatavalt kliendiga seotud, ettevõtte seestüksteist mõjutades jõuab lainetus varem või hiljem kliendini. Leani kasutavaid ettevõtteid autor ei ole küsitlenud.)

Gawande tõdeb, et kõige suurem eksimuste tekkimise koht on kommunikatsioon, kooskõlastused ja kokkulepete tegemine erinevate spetsialistide vahel. Spetsialistile jääb alati lõpuks otsustusõigus, mis on tagatud protseduuriga. Viimane kehtestab tegevusjuhendi kaudu kuidas, millal olulised ja kriitilised asjad peavad olema üle vaadatud, kommunikeeritud, arutatud, et otsus oleks tehtud kaalutledes ja süstemaatiliselt lähenedes. Sellega luuakse usaldusväärne rutiin, mille järgimisel on võimalik parim otsus/tulemus tagatud. Tuleb jätta alles tegutsemise ja kohanemise võimalus, tegevusjuhendi kontrollpunktidega kindlustatakse protseduuri järgimine (vähendades võimalust jätta olulisi asju arvesse võtmata ning suurendades seega edu võimalust).  Tegevusloendi eesmärk ei ole kirjeldada üksikasjalikult, kuidas ehitada pilvelõhkujat vms, selle eesmärk on toetada valdkonna eksperti ja vähendada tema koormat mäletada iga protseduuri detailselt. Checklist aitab igava, rutiinse osa hoida kontrolli all ja vabastada spetsialisti ressurssi selleks, et keskenduda päriselt otsustamist vajavatele küsimustele.

Halb checklist:

-          Ebaselged, ähmased, ebatäpsed juhised
-          Pikad laused, keeruline sõnastus
-          Raske kasutada
-          Ei arvesta olukorda, kus seda on vaja kasutada (stress, märg, käed on kinni vms)
-          Kohtlevad inimesi nagu mõtlemisvõimetuid, nimetades iga sammu ja tegevust – sellega lülitatakse töötaja mõtlemine pigem välja

Hea checklist:

-          Täpsed juhised, mis räägivad vajalikust asjast
-          Ei pea sisaldama kõike, aga peab sisaldama meeldetuletusi kõige kriitilisemate ja olulisemate sammude kohta, mida võib selles olukorras unustada või tähelepanuta jätta
-          Praktilised – spetsialist tahab seda kasutada, kuna ta tunneb, et see juhend täiendab teda
-          Teeb prioriteetide seadmise selgeks
-          Teeb tiimitöö lihtsamaks

Checklisti tegemisel peab enne mõtlema, mis hetkel seda kasutatakse – kas tegevuste rütmis tekib loogiline paus, kus checklisti kasutada, mis hetkel see tekib ja mis hetkel on kontrollimoment ja võimalus veel vigu parandada. Samuti otsustada, kas checklist on teosta-kinnita (Do-Confirm) või loe-teosta (Read-Do) tüüpi.

Teosta-kinnita tähendab sellist checklisti, mida loetakse üle pärast tegevuste teostamist kontrollimaks, kas õiged asjad said tehtud (eesti keeles võiks tõlkida kui kontrollnimekiri). Näiteks Gawande WHO ohutu operatsiooni teostamise checklist, kust tehakse teatud aegadel pause kontrollimaks, kas kõik on selle hetkeni tehtud nagu peab vältimaks infektsioonide ohtu operatsioonil.

Loe –teosta checklist on juhend, mille järgi tegevusi tehakse koheselt lugemise järjekorras. Lennujuhtimise checklistid on põhiliselt selliselt üles ehitatud. (Eesti keeles sisu järgi tõlgituna tegevusjuhend.)

Checklist tuleb hoida lühikesena (A4). On öeldud, et see võiks sisaldada 5- 10 tegevust ja juhise lugemine/kasutamine peaks võtma 60 -90 sek. See sõltub ka kasutuskohast ja sellest kui palju reaalselt selle toimingu jaoks aega on või jääb. Kui juhend on liiga pikk, siis võib kindel olla, et hakatakse nö otseteed kasutama ja jäetakse etappe vahele (ei kasutata nagu ette nähtud). Seega tuleks hoida listis ainult kriitilised ja olulised sammud, mida võib kergesti vahele jätta või unustada. Need elemendid, mille teostamisel kunagi ei eksita või mida ei saa vältida, võib nimekirjast välja jätta (näiteks ei saa alustada arvutiga tööd enne selle sisse lülitamist ja programmi avamist vms). Välja jäetud osade üle otsustamine on sama oluline kui kirja saavate tegevuste valimine. Nimekirja sõnastus peaks olema lühike ja täpne, kasutada tuleks valdkonna ametlikku keelt. Checklist algab kirjeldusega, mis on selle tegevuste jada eesmärk ja milline peaks olema tulemus või mida on vaja vältida (nt eesmärk on vältida infektsiooni tekkimist operatsiooni tulemusena). Samuti tuleb ära mainida, kuidas checklisti kasutada (kas see on do-confirm või read-do), kui ettevõttes muidugi on erinevat tüüpi juhendeid kasutusel.

On tähtis, kuidas dokument välja näeb. Juhis peaks mahtuma ühele lehele ja ei tohiks sisaldada erinevaid fonte, värvilist teksti, rasvast või kaldkirja. Kiri peab olema kiiresti haaratav. Sama fondi piires võib kasutada trükitähtedes teksti, kui on vaja midagi rõhutada. Soovitatakse Helvetica fonti.

Alati tuleb esimene versioon tegevusjuhisest reaalsuses läbi proovida ja pole kahtlustki, et sinna tuleb parandusi ja täiendusi enne kui täielikku kasutusse anda.

Töötajad peavad olema koolitatud checklisti kasutama. Nad peavad mõistma ja tunnistama, et nende enda mälu ja otsustus ilma kontrollipunktideta võib eksida (seda teavad ja julgevad tunnistada piloodid, pilvelõhkujate ehitamise koordineerijad jt, kes tunnetavad, et nende otsustest sõltub teiste elu). Teadlikkuse tõstmine on alati üks raskemaid etappe. Gawande tunnitab, et tema veendus 100% omaenda koostatud juhise vajalikkuses alles siis kui ta ise koges, et operatsiooni ettevalmistuses kasutatud checklisti tulemusena suutis tema meeskond päästa ühe inimese elu. Seda seetõttu, et checklisti kasutades tuli välja asjaolusid, mis hiljem operatsiooni käigus muutusid üliolulisteks.

Autor jõuab järelduseni, et organisatsioonid ei tegele sügavuti õppimise ja arenguga, ei uurita tõeliselt eksimuste põhjusi ega otsita reaalseid võimalusi protseduure parandada. Seetõttu ei nähta ka tegevusloendite potentsiaali. Põhjuseks võib olla, et iga eksimus puudutab korraga ainult ühte inimest ja ei jäta suurest mõjust jälgi. Kokkuvõttes võib sama eksimus pidevalt esile kerkides mõjutada juba paljusid ja põhjustada suuremat kahju kui ühekordselt võiks seda arvata. Selle kohta meil tavaliselt info kas puudub või seda ei osata otsida või seostada. Vigadest õppides loome ja leiame uusi ja paremaid viise, kuidas toimetada ja see on päriselt organisatsiooni seesmine arenemine. Inimlikud hirmud nagu piinlikkustunne (ekspert kasutamas naeruväärselt lihtsat asja), soov jätta protseduuridesse vabadust ja improvisatsiooni võimalust on need, millega põhjendatakse tegevusjuhendite vähest kasutamist. Gawande ütleb, et sellisel juhul jäetakse tulemus ka selle improvisatsiooni tulemiks ja see on kontrollimatu ning garanteerimatu tulemus (iga päev ei ole sama hea päev ükskõik millisele eksperdile või meeskonnale; iga spetsialist ei pruugi samu fakte otsida ega tee seetõttu järeldusi samadel alustel jne). Kui organisatsioonid püüdlevad täiuslikkuseni teadmistes ja tegevustes, siis jõutakse alati distsipliini vajaduseni st vajaduseni järgida parimaid võimalikke tegevusjadasid, et saavutada korduvalt suurepäraseid tulemusi.

Tegevusjuhendite kasutamisel parandavad eksperdid oma soorituste tulemusi ilma reaalselt oskuste taset tõstmata. See tähendab neil on tegelikult vajalikud oskused olemas, aga tulemuslikkus tuleb vähemast eksimisest olemasolevate teadmiste piires, efektiivsemast, süsteetilisemast ja läbimõeldud tegutsemisest.

Atul Gawande „The Checklist Manifesto. How to GetThings Right“  2011

Diskussioon: kuidas vaimselt kasvada

Ühelt meditatsiooni kursuselt jäi mulle kummitama mõiste vaimne areng. Üllatusega märkasin, et ma ei oska seda mõistet enda jaoks defineerida. Vastuseks iseendale manasin silme ette inimese, kes on haritud, pühendunud, rõõmsameelne, teiste ja keskkonnaga arvestav, keskendunud.

Ja siis kuulsin Budismist tulenevaid vaimse arengu alustalasid: eetika, meditatsioon ja refleksioon. Lihtne vastus. Meie loetud raamatudki puututasid omal moel vaimse arengu tahkusid ja aitasid sügavamale minna. Arutelus tõusis peateemaks aga kohalolek - keskendumine hetkes toimuvale, enda kehale, olevikule, hinnanguvabadus. Kohalolek näis eetikat, meditatsiooni ja refleksiooni läbivana, põhilise lähtekoha ja teekonna lõppeesmärgina.

Huvitav, et vaimse arengu temaatika on eneseabi raamaturiiulite teema. Samas on eneseabi teema all tõesti erinevat, sageli esoteerilist materjali, mida ei oskagi kuhugi paigutada. Samas on eneseabi märksõna kuidagi sildistav. Vaimne areng võiks olla meie kõigi sisemine püüdlus, mitte eneseabiplaaster.

"Mõtlus - tee meelerahu ja üleva mõistmiseni" Kamalašila (1992)
"Siin ja praegu: kohalolekujõud" Eckhart Tolle (2004)
"Heaolu saladused" Inna Segal (2014)

"Aeg & vaim. Mõtteid ja arutlusi" Ülo Vooglaid, Ivar Tröner (2015)

Ülo Vooglaid on minu jaoks olnud tähenduslik mõtleja. Vooglaid on loonud oma definitsioonide maailma, mille peamine võlu on minu jaoks see, et ta seostab asjad nende toimumise eelduste, terviklike süsteemide, ühiskonna protsesside jm. Ükski fenomen pole asi omaette, aga on osa süsteemist. Selline lähenemine on võimaldab teada-tuntud asjadele vahel uue pilguga vaadata.

Vooglaid pole avaldanud ühtegi terviklikku teooriat ja ka kõne all olev tekst on Ivar Tröneri poolt Vooglaidi märkmete põhjal kokkupandud tsitaadikogumik.

Lisan siia kokkuvõttesse kolm iseloomulikku stiilinäidet Vooglaidilt:

*
Eesmärgid on vaid subjektil. Inimene seab eesmärgid, valib ja kavandab nende saavutamise vahendid ja teed. Oluline on teada, et tegevusel, üritusel ja näiteks tekstidel ei saa olla eesmärke. Eesmärk on tegijail, korraldajail, autoreil. Ka seadustel ei saa olla eesmärke, eesmärk on seaduseandjal. Ka kohtumistel ei ole eesmärke, eesmärk on kohtujatel või kohtumise korraldajatel. 

**
Praktikas on oluline sihi, eesmärgi ja vahendi eristamise ja seostamise printsiip- Siht on otstarbekaks peetav suund, millel püsida ning millest oleks vaja kogu aeg kinni pidada. 
Eesmärk on kujutlus tulevikust, mis oleks vaja sihil olles mingiks ajaks saavutada. 
Vahend on sihil püsimiseks ja eesmärgi saavutamiseks vajalike eelduste süsteem. Miski saab olla ahend vaid sihi ja eesmärgi suhtes. 

***
Et elus midagi saavutada, tuleb keskenduda. Selleks, et midagi suurt ja tähtsat saavutada, tuleb pühenduda. Pühenduda saab inimene, kes suudab loobuda kümnetest ja sadadest asjadest, tegevustest ja võimalustest, mis kõik näivad huvitavad ja vajalikud, kuid hajutaksid tähelepanu kõige tähtsamalt ja peamiselt ning muudaksid pühendumise võimatuks. Pühendumise oluline eeldus on kutsumus. 

Vooglaidi tsitaadid sobivad sirvimiseks neile, kes naudivad süsteemsust ning tahavad mõtiskleda ühiskonna, juhtimise ja hariduse olemuse üle.


"Aeg & vaim. Mõtteid ja arutlusi" Ülo Vooglaid, Ivar Tröner (2015)

"Scrum and XP From The Trenches. How we do Scrum" Henrik Kniberg (2015)

Start-up'id on on tänapäeva „kullapalavik“. Et olla teistest kiirem ja parem on it-valdkonnas nn projektijuhtimise metoodika tõhustamisega tõsiselt vaeva nähtud. Uurisin täpsemalt minu jaoks veel võõrsõnu nagu agiilne arendus, scrum, sprint, demo jne. Loetud raamat protsessi ameerikaliku huumoriga kirjeldav ja autori isiklikel kogemustel lähtuv jutustus. Siit tuleb ülevaade võhikutele:)

Wikipedia 

***
Scrum (est. k. ragbis palli mängu panema) on raamistik, mis ei ütle täpselt, kuidas tulemuseni jõuda aga annab põhimõtted, millest lähtuda. Ragbist on tulnud ka teine termin standup koosolek, kus standup näeb välja nagu pildil.

Sprint (est. k. kiirjooks) on kokkulepitud aeg teatud arendustööde teostamiseks, mille planeerimiseks korraldatakse üldjuhul kaks koosolekut:
* Esimesel koosolekul luuakse sprind'i backlog (est. k. tegemata tööd/teenused), see on toote omaniku poolt prioritiseeritud nimekiri vajadustest kliendi keeles. Koosolekul osaleb eelkõige tööde omanik ehk tellija ja srcum master (SM) ehk srcum meeskonna juht.
* Teise koosoleku eesmärk on anda tiimile piisavalt informatsiooni, et nad saaksid töötada rahulikult ja keskendunult järgnevad kaks kuni neli nädalat ning anda toote omanikule piisav kindlustunne, et kõik sujub. Sprind'i planeerimise koosoleku (2h) ülesanded prioriteetide järjekorras:
1- sprindi eesmärk ja demo aeg; 
2- lugude nimekiri, mis on sprinti valitud; 
3- igale loole on lisatud estimatsioon kui kaua selle ülesande lahendamine aega võtab (S/M/L) - võib juhtuda, et muudetakse esialgseid estimatsioone (arendajate poolt); 
4- millal demotakse on vastuse saanud; 
5- sprindi pikkus (velocity) on otsustatud; 
6- päevase scrumi aeg ja koht on otsustatud; 
7- lood on jaotatud ülesanneteks. 

Scrum lõpeb demoga, kus arendustiim esitleb oma tööd toote omanikule ning peale seda toimub retrospektiiv, kus meeskond analüüsib arendustöö protsessi. 

Alljärgnevalt kogu tööprotsessist pikemalt.

Sprindi eesmärk peab vastama küsimusele, miks me seda sprinti teeme. Tavaliselt on eesmärki raske sõnastada aga parem kehv eesmärk kui see, et eesmärki üldse ei ole. Sprindi eesmärk tundub alguses mittevajalik aga sellest on tavaliselt kõige rohkem kasu sprindi keskel, kui inimestel tekib segadus selles osas, mida nad ikkagi peaksid tegema.

Koos loomine on fundamentaalne osa scrumist ja laiemalt agiilsest arendusmetoodikast. Toote omanik peab osalema sprindi planeerimisel, sest plaan luuakse toote omaniku ja tiimi vahelises dialoogis. Toote omanik selgitab sprindi eesmärki ja kõige olulisemaid lugusid. Meeskond käib läbi ajalised esitmatsioonid, alustades kõige olulisemast. Dialoogi käigus toimub jätkuv skoobi (sh väline kvaliteet), esitmatsiooni ja prioriteetsuse hindamine. 

Väline kvaliteet on see, mida tunnetavad süsteemi kasutajad, nt aeglane ja mitte intuitiivne kasutajaliides on näide halvast välisest kvaliteedist. Sisemisel kvaliteedil on olemuslik mõju süsteemi toimivusele, nt süsteemi disain, koodi loetavus jne. 
Süsteem, millel on madal sisemine kvaliteet ei saa üldjuhul olla kõrge välise kvaliteediga. Samas võib juhtuda, et sisemine kvaliteeti ei ole vajalik, nt kui on kiiresti vaja prototüüpi. Selle määrab toote omanik. Siis peab aga hiljem jätma aega sisemise kvaliteedi ülesannete jaoks.

Toote omanik võib estimatsiooni kuuldes muuta ülesande prioriteetsust või teha ülesande väiksemateks osadeks. 

Srcum koosolekuid timebox'itakse st määratakse neile kindel algus ja lõppaeg. Optimaalseks pidas autor ühe nädala kohta pidada üks tund planeerimiskoosolekut. Kui koosolek läheb pikemaks, lõpetage see. Kui väga vaja, lepi järgmine kohtumine järgmiseks päevaks. Pikad koosolekud väsitavad inimesi ja ei ole tõhusad. Lühike koosolekuaeg tähendab head backlogi ettevalmistust, nii toote omaniku kui tiimi poolt.

See kui palju lugusid mahub ühte sprinti otsustab arendajate meeskond (hea praktika on iga lugu on 2-8 inimpäeva pikk (inimpäev = 6 tõhusat töötundi), sprinti mahub 5-15 lugu).  Lood on tulemused, millest toote omanik hoolib, lood jagatakse ülesanneteks, millest toote omanikul ei ole reaalset väärtust. Sprindi planeerimisel kirjutatakse mõned ülesanded lahti, et mõista loo sisu ja seoseid ülesannete vahel. Lisaks tuleb tehnilisi ülesandeid nt tarkvara uuendused jmt, mis ei too toote omanikule otsest kasu, aga on vaja ka kirja panna kas ülesannetesse või eraldi ülesannetena.  Hea scrumi master suudab toote omanikuga läbi rääkida ka tehnilised, sisemise kvaliteedi ja tehnilise võla küsimused.

Meeskond kasutab sprindi planeerimisel varasemaid kogemusi ja see on parim ja lõbusaim viis planeerimiseks. Lisaks võib kalkuleerida kui palju inimtunde tiimil kokku on, võttes välja koolituste ja puhkuste ajad jmt. Kui numbrid on paigas lase tiimil teha „kõhutunde tšekk“ – kas estimatsioonid tunduvad mõistlikud. Oluline on ka defineerida, millal on ülesanne tehtud. Enamasti on ülesanne tehtud kui meeskond ja testija (viimane peab ära arvama toote tellija vajadused) ütlevad, et ülesanne on valmis.

Planeerimisel osalevad kõik sprindi tiimi liikmed, et saada ülevaade ülesannete sisust, koos anda estimatsioonid (hinnang antakse kogu ülesandele sh testimine) ja vaieldakse läbi kohad, kus estimatsioonid tulevad väga erinevad. Selleks, et „teadjama“ väljaöeldud estimatsioon ei hakkaks teiste hinnanguid segama kasutatakse „planeerimise pokkerit“ (vt pilti) st estimatsiooni kaarte ja valik tehakse esialgu omaette. Kui estimatsioonid on erinevad, toimub arutelu ja valitakse uuesti kaardid ja sama jätkub senikaua kuni estimatsioonid tulevad sarnased. 

Samuti otsustatakse päevase scrum'i ehk standup'i aeg. Võib olla tiimi jaoks sobivaim aeg, tavaliselt hommikul, see on hea, et meelde tuletada, mis ülesanded oli vaja töösse võtta. Standup'pe korraldatakse püsti seistes kuni 15 min. Autori kogemusel on parimad arutelud reaalse backlogi ees. Sprindi backlogid on üldjuhul veebis. Autor aga ikka soovitab lisada paberil (valgel tahvlil) visuaalse backlog'i (vt pilti Information Radiator). Meeskond peab istuma koos sh nägema üksteist ja visuaalset backlog'i, kuulma üksteist ja olema piisavalt isoleeritud, et saaks vajadusel diskussioone pidada.

Standup'i ajal võiks toote omanik olla kättesaadav, võib meeskonna juures olla. Aga toote omanikel on kombeks küsida detailirohkeid küsimusi, mida tuleb osata piirata, et tiim saavutaks tiheda, ennastjuhtiva, hüperproduktiivse töörütmi.

Standup on tähtis tegevuste sünkroniseerimiseks. Sellest võib saada väga igav koosolek. Leia viise kuidas hoida põnevust. Igaüks vastab kohtumisel küsimusele:
1- Mis Sa eile tegid, mis aitas meie meeskonnal saavutada sprindi eesmärki
2- Mis Sa täna teed, mis aitab meie meeskonnal saavutada sprindi eesmärki
3- Kas on tekkinud mingeid takitusi, mis võivad nurjata sprindi eesmärgi saavutamist

Standup'i eesmärk on kommunikeerida, mitte administreerida. Autori soovitus on täiendada scrum'i tabelit jooksvalt päeva jooksul või siis koosoleku ajal. Ühiselt kokkulepitud korraldus on oluline. Liiga ei tohiks kinni jääda estimatsioonidesse vmt.

Sprint demol selgitatakse, mida tehti ja küsitakse, mida toote omanik sellest arvab. Demol saab meeskond tagasisidet, need on sotsiaalsed üritused, kus saab suhelda nt toote tellijatega ja mis sunnivad meeskonda päriselt ülesannet lõpetama. Ilma demodeta jääks suur osa asjadest 99% lõpetatud asjade hunnikusse. Demo tõttu saame ehk vähem valmis aga need ülesanded on siis päriselt lõpuni valmis. Isegi kui tiimil pole midagi ette näidata on hea anda ülevaade toimunust, et õppida sellest ja saada innustust järgmiseks sprindiks.

Demo kohtumise võtmepunktid: väljenda selgelt sprindi eesmärki, ära näe demo ettevalmistusega liiga palju vaeva (kindlasti mitte ppt) aga näita, mis töötab; hoia demod business-oriented (st räägi, mida tehti mitte kuidas tehti).

Retrospekviive (RP) ehk sprind'i analüüsi ei taheta sageli teha ja pigem soovitakse kiirelt uue asja kallale asuda. Mida rohkem on inimesed peale sprint'i stressis, seda vähema nad tahavad RP-d teha aga seda rohkem nad RP-d vajavad. RP ei tohiks kaua aega võtta, kahenädalase sprindi kohta võiks timeboxida 1h RP. Aga iga paari kuu tagant võiks teha pikema, kuni poole päevase RP, et tegeleda tõsisemate teemadega. RP-l on oluline, et tiim ise sõnastaks õppetunnid. Autori kogemusel hakkatakse ilma RP-ta nägema, kuidas tiim teeb samu vigasid aina uuesti.

RP-l osalevad toote omanik, meeskond ja meeskonna juht. RP meetodeid on mitmeid nt alustuseks võtab SM sprindi kokku ja siis saab igaüks segamatult sõna mis läks hästi, mis oleks võinud olla paremini ja mida teeksin järgmises sprindis teisiti, seejärel vaadatakse planeeritud sprindi pikkust ja reaalset pikkust, ning kokkuvõtteks SM võtab kokku, mida järgmisel korral paremini teha. Võib teha ka tiimi hääletuse selle kohta mida järgmise sprindi ajal kindlasti teisiti teha. Väljavalitud muudatuste juurde tullakse järgmisel RP-l tagasi. Või kui on aega nt 20 min siis küsige mida hoida ja mida muuta (erinevaid RP meetodeid leiab siit www.plans-for-retrospectives.com). 

Kui on palju scrum tiime, siis võiks olla üks inimene, kes osaleb kõigil RP-del ja võtab teadmiste kogumise rolli ning aitab vajadusel ettevõttes suuremaid muutusi teha. Enamasti on nii, et kui leitakse arendamist vajavad asjad, siis nende selge väljaütlemine lahendab need järgmises sprindis iseenesest nt eriti kommunikatsiooniprobleemid. Pole vaja kohe hakata teema suuri muudatusi ja planeerima ekstra tegevusi. Kui iga kord hakatakse mingeid asju suuresti muutma, siis inimesed ei taha enam oma probleeme jagada.

Mõnedes ettevõtetes on sprintide vahel slack time (est.k. vähese koormusega aeg). Nt Spotify-s on kaks korda aastas kõigil ettevõtte töötajatel, samal ajal, üks nädal vaba. See nädal algab reede õhtul demoga ja peoga: http://tinyurl.com/spotifyagile.

***

Kokkuvõtteks jäid minu jaoks raamatust kõlama neli srum raamistiku põhimõtet: sisult ja kestvuselt hoomatav sprint, kliendi kaasamine arendusse, koosolekute timeboximine ning kokkulepitud tulemuste ja ajaga demo. Püüan scrumi juba rakendada oma töös haridusvaldkonnas. Põnev.

Raamatut saab lugeda siit: http://wwwis.win.tue.nl/2R690/doc/ScrumAndXpFromTheTrenchesonline07-31.pdf 

A. Vance "Elon Musk"

On inspireeriv lugeda, et maailmas on inimesi, kes tegutsevad julgelt ja grandioosselt pikaajalist ning maailma päästvat visiooni silmas pidades. Kas neid kannustab ego või suuremeelsus polegi oluline, sest nad murravad mõttemustreid ja laiendavad paljude reaalsust.

Elon Musk on üks sellistest innovatsiooni kehastustest. Mitte et ta ise oleks konstrueerinud Teslad või SpaceXi raketid ja mootorid, vaid tema saavutuste taga on ilmselt võime luua keskkond, leida õiged inimesed ja panna nad ühe visiooni nimel tegutsema.

Visioon haarab inimesi kaasa, mobiliseerib teadmised, oskused ja paneb leidma uusi väljapääse. Musk on andnud oma meeskondadele selge põhjuse, miks on vaja midagi teha, Musk on öelnud oma inimestele, et just nemad on need, kes selle ära teevad. Selliselt tekitatud motivatsioon tiivustab insenere pakkuma lahendusi kuidas neid asju siis ära teha. Musk on oma inimeste kõrval nii heas kui halvas ja on ise seejuures nii hea kui halva põhjustaja.

Ashlee Vance „Elon Musk“ on kirjutatud hästi, loomulikult pole kahtlustki, et Musk ja tema ettevõtmised annavad ka rohkelt ainest. Raamat on põhjalik ja kirjeldab detailselt Muski erinevaid tegevusi alates interneti-ajastu alguses tekkinud ärivõimalustest, tema juba varasemat huvi  kosmose-temaatikale (Marsi vallutamise võimaluste uurimine, rakettide tööpõhimõtted ja kosmoselendude füüsikalised alused), SpaceX alustamine ja meeskonna loomine, akudest elektriautodeni, Tesla leidmist, päikeseenergia propageerimist ja Hyperloopi idee arengut ning paralleelselt tema isiklikku ning perega seotud elu. Iga asi on läbi põimunud Elon Muski maailma parandamise ja inimkonna potentsiaali avardamise ideest, igal tema tegevusel on selline visioon küljes. Ta on üks neid inimesi, kes ei hakka asjaga tegelema, kui sellel ei ole potentsiaali märkimisväärselt maailma ja selle tulevikku mõjutada.

Raamat väga huvitav sissevaade suure saavutusvajadusega ja – võimega inimese mõtlemisse. Toon välja mõne punktid, mis raamatust mitmel korral esile kerkisid:  

Kontsentreerumine ja keskendumine, täielik pühendumine teemadele, mis Muski köidavad. Näiteks ütlesid ka tema õpetajad, et kui Elon end millelegi pühendab, arendab ta selle vastu huvi täiesti teisel tasemel ja palju rohkem sügavuti kui teise inimesed. Kuigi Muski peeti juba kooliajal geeniuseks täitis ta kooliprogrammi täpselt nagu ta huvi oli, osadest ainetest vedast ennast läbi madalaima positiivse hindega, sest ei näinud põhjust sellele aega raisata, samas reaalainete, füüsika ja arvutiõpetuse programmi täitis maksimaalselt ja kaugelt rohkem kui oodatud. Ta võttis teemasid, mis olid tema huviorbiidis, tõsiselt ja keskendus nendele. Teda iseloomustab täpne ja teaduslik lähenemine kõiges ning nõuab seda ka teistelt, kellega koos töötab. Ta mitte ainult ei usalda oma insenere vaid oma erakordselt suure õppimisvõime tulemusena on ise pädev uurima, nõudma, küsima, kahtlema ja insenere suunama nii raketitehnoloogias kui elektrimootorite arenduses.

Eksistentsiaalne äng, mis Muski kannustab, tagab selle, et tal on põhjus, miks ennast hommikul üles ajada ja seda põhjust ta kuulutab nagu messias inimestele, kes tema heaks töötavad. Suured ideed on põnevad ja haaravad kaasa, sellega tunneb ka tema meeskond, et nemad võivad ja suudavad midagi olulist maailmas ära teha. See paneb ka inimesi soovima tema juures töötada. Musk nimelt tunneb, et inimkonna saatus universumis, on tema isiklik mure. Ta leidis, et inimkond on kaotanud ambitsioonid tuleviku suhtes. Vajalik on taastada inimestes usk kõrgemasse ja suuremasse tulevikku ning seada eesmärgiks planeetidevaheliseks liigiks saamise, muidu pole inimkonnal mõtet. Selleks on vajalik innustada inimesed teaduse ja tehnoloogia võimalusi avardama. Sama kehtib elektriautode arendamise kohta, tehnoloogi peab olema inimeste käsutuses laiemalt st parimad võimalused tuleb kasutusele võtta ning sellega elamistingimusi parandada. Näiteks lubas Musk Tesla patendid vabaks, et ideed saaksid levida ja neid saaks veelgi edasi arendada, mis on lõpuks kõigile kasulik.

Tööeetika ja kõrged nõudmised. Ta ei leppinud keskpärasusega ei enda ega oma töötajate suhtes. Raamatust tuleb ka välja, et ta on enda inimlikke omadusi püüdnud arendada, näiteks hakkas ta ajapikku rohkem kontrollima kriitikat, mis ta teiste suhtes esitas, ning sai ka ise aru, et peaks olema rohkem empaatiline. Faktimasin Musk ütles üldiselt ilma filtreerimata välja oma arvamuse ning ka selle kui arvas teisi selgelt eksivat. Ta arvas siiralt, et teised peaksid rõõmustama kui nad saavad teada, et on millestki valesti aru saanud. Musk tunneb häbi ja valu selliste inimeste pärast, kes ei ole tema jaoks piisavalt oma ülesannete kõrgusel, Muski valu seisneb seejuures selles, et sellised inimesed seavad inimkonna ohtu ja pidurdavad kogu inimkonna võimalusi.

Õnneks on Vance suutnud piisavalt kirjutada ka Elon Muski pehmemast poolest nagu armastus oma laste vastu, perekonna elu ja sõprade tähtsus või inimlik haavatavus. Mis sellest, et ka naise leidmisele võib lähenda matemaatiliselt või sõpradega ühiselt genereeritakse ajaviiteks uusi maailmale ülivajalikke lahendusi, mis pärineksid justkui ulmekirjandusest.

Minu jaoks oli A. Vance "Elon Musk" inspireeriv raamat ja ma arvan, et ka uuesti üle lugemine oleks sama põnev, sest küllaltki detailirohke ja sisutihe tekst pakub mulle ilmselt veel avastamisvõimalusi. (Pean tunnistama, et mulle detailid ja faktid kohe meelde ei jää erinevalt Elon Muskist nagu raamatu põhjal mulje jääb, kes võis ka Encyclopaedia Britannica meelde jätta ning pärast selle põhjal fakte tulistada.)

Ashlee Vance "Elon Musk -Tesla, SpaceX ja rännak ulmelisse tulevikku" 2015

"Heaolu saladused" Inna Segal (2014)

Inna Segal „Heaolu saladused“ juhtus minu juurde täiesti planeerimatult ja juhuslikult. Selle raamatuga on mul ebatavaline suhe, mis on aja jooksul palju muutunud. Tavaliselt jäävad minu kõrvale raamatud, mis on mind kohe köitnud ja mõtetega veennud, Segali raamatu on mu öökapil juba terve aasta ja ma võtan seda kätte üsna tihti (muidu oleksin ta juba ka riiulisse teiste hulka ära pannud).

Pean ütlema, et esimest korda seda sirvides raamat mind ei kõnetanud, leidsin alguses ainult ühe peatüki, mida lugeda. See peatükk, mida hakkasin lugema räägib intuitsiooni arendamisest ning sisemisest jõust. Olen seda meelt, et peaksin oma ratsionaalse meele asemel või vähemasti selle kõrval tunnetama ka rohkem intuitsiooni ja usaldama elu loomuliku kulgu. Kõike ei ole kellelgi võimalik ette planeerida või ette näha ja liigne kontrollivajadus tulevikus juhtuva üle tekitab stressi seda enam kui mõistad, et ei suuda seda kontrollida. Seda nõiaringi on vaja teadvustada ja peatada.

Segal ütleb, et intuitsioon on kompass - navigatsioonivahend, mis korrigeerib paindlikult su kurssi. See on ilus definitsioon. Mõtted tulevad ja lähevad aga intuitsioon väljendab püsivat spontaanset ja loomulikku tunnet mõtete taga, kindlustunnet.

Peatükk, mida ma aga olen hiljem palju kordi üle lugenud ja kasutanud, räägib aga hoopis keha energiakeskustest ehk tšakratest. Mind on aidanud Segali harjutused energiakeskustele keskendumiseks, et teadvustad tundeid, mis mind sügaval sisimas närivad, piiravad või takistavad. On huvitav, kui palju selliseid teadvustama tundeid meie sees võib olla ning kuidas kergendus võib saabuda ka lihtsalt sellest aru saades. Seetõttu on mind jäänud pikemal ajal saatma Segali meditatsioonide sõnastused erinevatele tšakratele häälestuseks ning nende puhastuseks.

„Heaolu saladused“ on klassikaline eneseabi raamat ja sisaldab lisaks mõtisklustele ka näiteid teiste lugudest ning harjutusi tööks iseendaga. Ma tunnistan ausalt, et ei ole kogu raamatut sõna-sõnalt lugenud ja ei ole ka kõikide harjutustega tutvunud ega neid kasutanud. On paljud peatükid ja küsimused, mida autor tõstatab, aga mille teema minuga momendil ei haaku ja seetõttu olen need kas kergelt üle vaadanud või mõne ka üldse vahele jätnud (kehakaalu teemad, lähedase kaotusega tegelemine, hingevalu, raseduse aeg, armsama leidmise kunst jms). Raamatus on mõned mõtted, millega ma ei nõustu (nagu näiteks haiguste diagnoosimine intuitiivsete meetoditega), aga neid teemasid ma ei pea süviti korduvalt lugema ja on minu õigus jääda eriarvamusele. Mõnede teemade sissejuhatus on paljulubav aga käsitlus tegelikult pealiskaudne ja välja nagu kuhugi ei jõuta. 

Raske on hinnata raamatut, mida ma kasutan juba pikka aega, aga ometi ma eriti ei soovita seda kellelegi kui tervikut. Ilmselt on autor üritanud pakkuda kõigile midagi. Mina leidsin oma midagi sellest raamatust üles. 

Inna Segal "Heaolu saladused. Teejuht elu suurte küsimuste juurde"

"Mõtlus - tee meelerahu ja üleva mõistmiseni" Kamalašila (1992)

Õige raamatu leidmiseks läks omajagu aega. Valisime "vaimsuse" raamatuklubi teemaks vahetult enne minu reisi Vietnami. Olin veendunud, et leian sealt suure valiku raamatuid, mis mediteerimist, budismi vm idamaade filosoofiat käsitlevad nagu Aasias, mida ma tundsin, kombeks. Ent nagu ikka, oli mul korralik eeltöö enne reisi külastatava maa kohta tegemata. Kohale jõudes selgus, et nii nagu Eesti inimesed, on ka vietnamlased olnud lähedases kokkupuutes kommunismi ja sotsialismiga, mistõttu erinevalt Taist, Malaisiast, Indiast ja mitmetest teistest Aasia maadest, ei olnud idamaade filosoofiaid käsitlevad raamatud, mis minu jaoks "vaimsuse" teema alla käisid, seal just väga levinud. Nii tuli Eestisse naastes taas raamatuotsingutele suunduda ning "Mõtlus" jäi otsingusse kinni. Ühtlasi on tegu esimese raamatuga, mida PDF formaadis arvutist lugesin.

Raamat oli tehnilisem (sisuliselt juhis meditatsiooni õppimiseks) ja religioossem (fookus budismil), kui ootasin. Ehk et avardas silmaringi ja olen seega rahul, et ta avastasin ning jagan lugejaga ka mõned katked.

Mõtluse eesmärk
Kuigi meditatsioon võib olla vahend stressi vähendamiseks, siis budistlikust seisukohas on mõtluse eesmärk enesemuutmine ja areng, mille ülimaks eesmärgiks on virgumine. Stressist vabanemine on mõtluse kõrvaltulemus.
Mõtlus on kunst, mida on võimalik õppida ainult praktiliste kogemuste kaudu.
Mõtlus on üks osa vaimsest teest, mis viib vabanemisele inimlikust piiratusest. See tee algab vahel küsimustega - kes me oleme? Mis on inimsus? Mis on elu? Kas elul on mingi tähendus või on see kõik üks uni? Kas midagi määrab ära tuleviku? Mis saab pärast surma? Miks me oleme sündinud just siin ja praegu? Sageli ei jõua me kindlate järeldusteni. Anname alla või pöördume religiooni kasuks, kus vastused on ette öeldud.

Mis on õnn? 
Õnnetunne ei pea tingimata olema seotud rõõmuga. Õnn on pigem eneseusaldus. Õnnelik võib olla ka keset probleeme ja raskusi. Õnnelik olemise üheks meetodiks on olla huvitatud. Kui oleme õnnelik, oleme ka teatud määral keskendunud. Õnnetunde eelduseks on budismi kohaselt eetiline elustiil ehk "hea" olemine. Ei piisa õigest tegevusest, oluline on tegevuste tagajärgede teadvustamine - materiaalsete ja meeleseisundi omade. Eetiline käitumine kujutab endast tegusid, mis soodustavad positiivsete meeleseisundite tekkimist.
Mõtlus on suunatud õnnetunde ja rõõmsate meeleseisundite arendamiseks.

Südamliku sõbralikkuse arendamine.
Armastus ja südamlikkus on arengu jaoks niisama tähtsad kui keskendumisoskus. Sõprus kui vaimne praktika.
Meil kõigil on tunded, kuid sageli oleme neist võõrandunud. Sügavam kokkupuude oma tunnetega saab alguse naudingu ja valu äratundmisest. Neil põhinevad kõik tunded. Märka neid signaale - küsi endalt kogu aeg, kas su kogemus on meeldiv või ebameeldiv, kas tunned midagi või mitte. Kui jah, siis kas see on meeldiv või valutekitav? Kui oled iseendale tõene oma tunnete osas, muutud selgemeelsemaks ja ennastusaldavamaks.
Igaüks tahab õnnelik olla, hoolimata sellest, mida ta teeb või kui hea / halb ta on. Kõik otsime õnne, isegi kui mõni otsib seda valest kohast. Metta tunne, s.o. võimas soov, et inimesed saaksid tõesti õnnelikuks.

Kõige lihtsamal viisil saab igapäevase mõtluse praktiseerimine  väljenduda selles, et oled kontaktis oma kehaga. Siin ja praegu olemise tunne, mis muudab liigutused graatsiliseks ja sujuvaks, mitte kohmakaks, justnagu ei teakski, et meil on keha. Tegutsedes selgelt, kiirustamata. Teadvustades mõtlemine.

http://www.budakoda.ee/tl_files/pdf/kamalashila/kamalashila.pdf

"Playing Big" Tara Mohr (2014)

Ma arvan, et ei suurusta, kui ütlen, et mul on väga tegijad sõbrannad – intelligentsed, hoolivad, tegusad, oma valdkonnas tunnustatud eksperdid. Tara Mohri raamatu valguses jagan nad jämedalt kaheks: ühed, kes ajavad oma asja suurelt ja julgelt areenil ning teised, kes tegutsevad pühendunult tagaplaanil, lava telgitagustes. Ega viimases olegi midagi halba - hea tagala tiimita ei saaks ükski staar hakkama. Ent näen, et kui nad ise „ees“ läheksid, siis looksid nad veelgi enam positiivset mõju, kui need, keda nad toetavad. Miks siis nii? Miks nad ei asu eesliinile, kuigi kõik kõrvalolijad näevad, et nad on selleks valmis? Miks nad ei tegutse suurelt? Ja miks ma tunnen, et ise kuulun samuti nende "teiste" sekka?

Sellest, mis on need nähtamatud köidikud, mis meid – ägedaid naisi - hoiavad oma potentsiaali rakendamast, Tara Mohri raamat uuribki. Mõned nopped teemades, mis mind kõnetasid.

Eneses kahtlemine – ma ei ole selleks veel valmis - piisavalt kogenud, haritud, kvalifitseeritud ...– ehk meie peas valju häälega lobisev sisemine kriitik, kelle eesmärgiks on küll meid kaitsta – kriitika, läbikukkumise, häbi eest -, kuid kelle tugeva lobitöö tulemusena võime oma eesmärkidest loobuda või siis püüame nende nimel äärmiselt pühendunult tegutseda, kurnates end ebavajalike tegevustega, mis ei loo väärtust. Ehk täiuse poole püüeldes oleme kui oravad rattal pannes oma energia valedesse tegevustesse ning ei jõua oma eesmärgile mitte lähemale.

Hirm – eksida, kaotada, sattuda konflikti, liialt eristuda – takistab meid oma mõtteid välja ütlemast.

Soov saada tunnustust ja vältida kriitikat hoiab meid tagasi valimast teed, mida varem käidud pole. Miks paljud naised on eriti kriitikatundlikud ja altid tunnustust kuulma? Võibolla seetõttu, et naised on suhetele orienteeritumad ning püüavad teistega rohkem arvestada, et perekonnas või kollektiivis oleks hea õhkkond. Ja seetõttu võime meeldivuse nimel ohverdada oma arvamuse. Võibolla seetõttu, et naised on rohkem häälestunud teiste „lugemisele“ – märkama end ümbritsevate inimeste reaktsioone? Kombineerituna tendentsiga mõelda üle meile nähtavad negatiivsed reageerinud, võib meid kergelt rivist välja lüüa või jällegi energia valesse kohta suunata. Seetõttu võivad vähem emotsionaalselt intelligentsed inimesed mingites olukordades isegi edukamad olla, sest nad jäävad rohkem iseendaks ja oma ideedele truuks. Võibolla ka seetõttu, et aastatuhandeid sõltus naiste ellujäämine sellest, kuivõrd nad suutsid olla nende meele järele, kes pakkusid neile turvalisust, toitu, peavarju. Mitte-nõustumine tähendas ohtu naise või tema laste ellujäämisele. Võibolla ka seetõttu, et meid õpetatakse juba väikesest peale olema paid tüdrukud, kes ei vaidle, on hoolivad, tagasihoidlikud. Sest muidu saame kriitika osaliseks.

Kuidas siis kriitikaga toime tulla? Pidades meeles, et kriitika räägib rohkem selle andjast kui saajast, et suurelt tegutsemisega kaasneb alati kriitika, et kriitika teeb haiget siis kui me ise ka neid teemades endas kahtleme (sisemine kriitik on hoos); küsi endalt, mis läheb mulle veel enam korda kui kriitika või heakskiit? Ehk tuleta meelde oma eesmärki.

Kuidas saada lahti „hea õpilase“ rollist, kuhu tüdrukud koolieas kergelt satuvad, ent mis enamasti kohe mitte kuidagi ei toeta täiskasvanuna „suurelt“ tegutsemist? Koolis õpitud autoriteetsete õpetajatega kohanemine asendada julgusega esitada autoriteetidele väljakutseid? Kodeering, et alati on aega ja õigus ettevalmistusele asendada julgusega improviseerida, et aega jääks ka muudeks, rohkem väärtust loovateks tegevusteks? Kuidas unustada, et ei piisa vaid hästi tegemisest, vaid see tuleks teha ka nähtavaks st oma saba kergitada kui vaja, sest keegi teine seda meie eest ei tee. Ja kuidas teha seda mõõdukalt, et mitte näida ebakompetentne, aga mitte ka liiga pealetükkiv, mida just naiste puhul halvaks pannakse?
3 nõuannet: mõtte „nähtavaks tegemine“, mitte enese-kiitmine; mõtle, mida kasu see toob, kui Su tööst teatakse laiemalt (ja saadakse seda kasutada); räägi asjadest nii nagu need on (st unustad välja tuua oma panuse teiste kõrval või räägid vaid õppetundidest, aga mitte sellest, mis oli väga hästi).

Peituse strateegia – enne teen veel selle ära (nt järjekordse magistrikraadi), siis olen valmis .... positsiooniks; liiga pikaks üksi nokitsema jäämine vs idee testimine sidusgrupiga; liiga keeruliseks asjade mõtlemine; teiste tagasiside küsimine ja lõputult konsolideerimine oma ideesse.

Julge kommunikatsioon vs mõju vähendavate väljendite kasutamine – „ma ainult...“, „ma tegelikult...“, vabandamine, „ma palun natuke teie aega“, „ma ei ole selle teema ekspert, aga tahaksin siiski öelda...“, „kas see kõlab loogiliselt?“, ettepaneku asendamine küsimusega, kiirustamine....

Lois P. Frankeli „Paid tüdrukud äris edu ei saavuta“, mis sai ka läbi sirvitud, kinnitab Tara Mohri kogemust oma klientidega. 101 lühikest teemakäsitlust on ülesehituselt lihtsakoeline, ent sisuliselt on neile raske vastu vaielda.

Naiste teema lõpetuseks peaks vastukaaluks lugema ka mõnd meeste vaatenurka käsitlevat raamatut, nt David Deida "Tõelise mehe tee".