Viimase aja raamatuelamus on Marie Kondo „Jaapani korrastuskunst“. Lugesin raamatu läbi ühe
hooga ja asusin selle järgi toimetama koheselt. Sõna otseses mõttes kohe - muud
plaanid said tühistatud, nende asemel hakkasin koristama ja korrastama ning nii
mitu päeva jutti. Pole palju raamatuid, mis on sellise tugeva mõjuga, et kirjeldatud
põhimõtted ja mõtteviis imbuvad juba lugemise hetkel ja käitumine muutub
kiiresti.
Ilmselt jõudis raamat minuni ka õigel hetkel, sest olen kodu
puhastamise ja korrastamise lainel juba kevade algusest, aga „Jaapani
korrastuskunstis“ kirjeldatud KonMari vaatenurk tõi uue koristuslaine meie koju
ja viis selle ka täiesti teisele tasemele.
Mul on ka endal naljakas tunnustada, et kirjutan nii
innustunult ja entusiasmiga korrastamise raamatust. Ka raamatu alapealkiri
ütleb, et sellisel korrastamisel on elumuutev vägi. Kondo kirjutabki just korrastamisest,
mis on asjade sättimine ja paigutamine (mitte koristamine, mis on laias laastus
tolmukihi ja mustuse eemaldamine). Kondo räägibki asjade olemusest ja nende
mõjust meile ja meie kodule. Kui sellele lähemalt mõelda, siis paljude kodude
peategelased on ka hoopis asjad, mis hõivavad meie ruumi, mõjutavad sisekliimat
ja annavad kodule energeetilise fooni, mitte aga inimesed ise. Kes minu kodus
õigupoolest elavad, kas asjad või mina? Asjad võivad hakata meid lämmatama, me
kaome asjade sisse ära ilma, et ise arugi saaks. Nad mõjutavad seda, kuidas ma
ennast kodus tunnen ja asjad annavad meile pidevalt tegevust – neid on võimalik
koguaeg ühest kohast teise tõsta, nad jäävad jalgu ja nad nõuavad tähelepanu.
Kui midagi on vaja, siis on see teiste asjade vahel kadunud. Asjad, asjad, asjad
ümberringi…
Kondo raamatus esitatud põhilised arusaamad on järgmised:
1)
Asjade hoiustamine on kola kogumine.
Hoiustamismeetodid pakuvad tegelikult pealiskaudset lahendust, kuna varsti on
meil veel rohkem asju ja vajame veel rohkem ja paremaid ning läbimõeldumaid hoiukohtasid
ja kastisüsteeme. Reaalsus on see, et me ei vaja tegelikult enamikku asju, mida
me hoiustame. Peidame asju üksteise sisse, kastidesse, kapi otsa,
panipaikadesse ja mida paremini on need ära pandud, seda vähem me neid kasutame.
Aga võib-olla panemegi neid ära selleks, et mitte neid enam kasutada? Selliste
nn ärapandud asjade koht on tegelikult prügi hulgas.
2)
Esemeid tuleb sorteerida kategooria järgi, mitte
asukoha järgi. Kõik riided on üks, raamatud teine kategooria, jumestustooted,
kirjavahendid, hobiga seotud asjad, sentimentaalset väärtust omavad asjad (isiklikud
kirjad, fotod, mälestusesemed jms) on eraldi kategooriad. Me hoiame ühe
kategooria asju erinevates kohtades ja seepärast puudub ülevaade kui palju meil
tegelikult midagi on. Ma naersin raamatus toodud näite peale, et ühel inimesel
tuli korrastamise käigus välja 60 kasutamata pakendis olevaid hambaharju ja ta
ostis neid regulaarselt juurde, kuna ta reaalselt ei teadnud, et neid juba nii
palju on ja kõik hambaharjad olid erinevates kohtades. Pärast naersin enda üle,
kui mul tuli kodus välja 8 kasutamata pakendis hambaharja, mida on ka
mõistlikust kogusest ilmselt rohkem. Kondo ütleb õigesti, et enamiku asjade
puhul on neid odavam hoida poes. Isegi asjad aeguvad, nendele kulutatud raha on
raisatud selle hetkeni kui me tegelikult asja kasutame. Seetõttu pole isegi
rahaliselt mõistlik igasugu varusid omada. Samuti on minu kodu iga ruutmeeter
mulle ja minu heaolule liiga väärtuslik, et hoida mistahes asjade tagavara
järgmiseks mitmeks aastaks. See ei ole ladu. Seisvad asjad koguvad tolmu ja
seisavad ka energeetilises mõttes, mistõttu mõjutavad ruumi aurat (ka siis ja
eriti siis, kui need on kuhugi silme alt ära peidetud).
3)
Efektiivne
korrastamine koosneb kahest elementaarsest tegevusest: ebavajalike asjade
äraviskamisest ja otsustamisest, kuhu allesjäänud asjad panna. Tavaliselt me
korrastamise käigus ainult tõstame asju ümber, paigutame neid teistsuguste
põhimõtete järgi või kategoriseerime mingite enda kasutustiheduse või otstarbe
järgi. Sealjuures on meie fookus jällegi asjadel, mitte sellel, et endale selle
tulemusena paremat kodu luua. Pikalt selline rahulolu asjade ümberpaigutamisest
ei kesta. Kodu saab pakkuda õndsust kui selle õhk on värske ja puhas (mitte
tolmu koguvate asjade energiast raske), ümbritsevad esemed on rõõmu pakkuvad ja
on võimalus näha ja vaadelda esemeid, mis on minu poolt mulle endale välja valitud,
minu poolt heaks kiidetud. Me oleme ise oma kodu kuraatorid ja sellega loome
õhkkonna, mida tahame tunda. Selleks, et
väärtustada tõeliselt tähtsaid esemeid, peame enne ära viskama need, mis on oma
otstarbe täitnud. Vabastage asjad
vanglast, kuhu olete need pagendanud (seinakappi või voodi alla pandud
asjad ei rõõmusta selle üle, et keegi neid ei vaja). Loobuge neist tänutundega.
4)
Igal asjal on oma roll meie jaoks ja see roll ei
pruugi alati olla väga efektiivse kasutamisega seotud. Mõni asi andis meile
ostmisrõõmu. Mõni asi õpetas, et see värv ei sobi minuga või minu koju. Mõne
asja kasutamisega leidsin, et see pole minu jaoks sobiv. Mõni asi andis
kinkimisrõõmu kinkijale ja mulle vastuvõtmisrõõmu. Mõni asi on väga palju
kasutatud ja juba katki ning tema ülesanne on sellega täidetud. Mõni asi on
meid innustanud, aga kasutust leidis siiski vähe. Sellisel juhul oli oluline
see elevus, mida see asi minusse süstis. Kui
teadvustate esemete panust oma ellu ja loobute nendest tänutundega, siis saate
oma asjad korda. Lõpuks jäävad teile vaid need esemed, mida peate tõeliselt
kalliks ja mis teid rõõmustavad.
5) Paberid
tuleb kõik ära visata. Tsekid, ümbikud, teatised, kutsed, ajalehed...
Kaustadesse panemine pole mingi lahendus, keegi ei suuda seda hallata ja pahna
muudkui koguneb. Paber ei paku iialgi rõõmu. Vaid väike hulk paberitest on
need, mida peame alles hoidma nt mingit tüüpi lepingud vms. Tänapäeval on suur
osa neis ka teenusepakkujate elektroonilistest süsteemidest kättesaadavad. On
veel osa pabereid, millega me peame tegelema nt mingi ajakava või lugemata
ajaleht, vastamist vajav teatis vms. Neile tuleb leida üks koht ja niipea kui
asjaga on tegeletud, tuleb paber ära visata. Ka õnnitluskaardid on täitnud oma eesmärgi niipea, kui saaja on selle
lõpetanud selle lugemise. Kaardi võib ära visata tänutundega, et see andis
teile edasi saatja soovid.
6)
Asjadest loobuda on olulisem kui neid juurde
hankida. Hädavajalikud esemed tulevad ise meie juurde, et meile abiks olla.
Mitte vajalikud esemed on aga koorem – raamatud või koolitusmaterjalid, mida
oleme endale või teistele lubanud, et loeme; asjad, mis tahavad et me neid
kasutaksime…
7) Tuvasta asja puudutades, kas see pakub sulle
rõõmu või mitte. Otsus ese ära visata on aga raske tulema. Põhjuseid, miks me ei suuda ühest või teisest esemest loobuda on
tegelikult ainult kaks: side minevikuga või hirm tuleviku ees. Tegelikult see näitab, et me ei suuda näha,
mida vajame just praegu. Selle tulemusena kasvatame aga ebavajalike esemete
hulka, mattes end nii füüsiliselt kui ka vaimselt tarbetute esemete alla. Parim
viis teada saada, mida me tõeliselt vajame, on saada lahti ebavajalikest
esemetest.
8) Me elame siin ja praegu nende vahendite ja asjadega,
mis meil praegu on tarvis. Seda ka tulevikus. Pole mõtet jätta asju
vanaduspõlveks ootama mõttega, et siis on mul aega tegeleda nende piltide või
muude mälestusesemete sorteerimise või arhiveerimisega. Kui selle üle järgi mõelda,
jõuame tõdemuseni, et mistahes ajal tulevikus soovid samuti tegeleda hoopis
uute väljakutsetega, kas reisida või õppida või tegeleda oma hobidega,
hoolitseda nii vaimse kui füüsilise tervise eest, kohtuda mõttekaaslastega ning
minevikus sorimine ei ole ka tuleviku minale väga ahvatlev ja mõttekas tegevus.
Mälestused on meiega alati olemas ka ilma materiaalsete asjadeta. Õppetunnid,
mis oleme elus saanud, on meiega ka ilma neid kajastavate asjadeta.
Järeltulevatel põlvedel pole väga palju peale hakata minu isiklike esemetega,
mis ainult mind kõnetavad.
Korrastamise käigus jõuad varem
või hiljem isiklike väärtusteni. Mis on see, mida mina oma elus väärtustan? Sellega
seotud on ka need asjad, mida ma oma kodus näha soovin ja millega ennast
ümbritsen. Mis on minu praeguse eluperioodi hobid, kohustused ja tegevused,
mille jaoks vahendeid vajan? Kui palju ma vajan enda ümber oma minevikust pärit
esemeid? Kuidas tunda ära minu jaoks rõõmu valmistavaid asju? Nende küsimustele
leiad korrastamise käigus vastuseid, kui vaatad otsa nendele asjadele, millega
sinu kodu on täidetud. Soovitan seda endassevaatamist kõigile!
Aitäh Anule, kes seda raamatut mulle soovitas!
