"Arvo Pärt peeglis" E. Restagno

Raamatu „Arvo Pärt peeglis“ autor on Itaalia muusikateadlane ja –kriitik Enzo Restagno, sisaldades vestlusi Arvo ja tema abikaasa Nora Pärdiga ning esseid ja artikleid teiste muusikateadlaste ning muusikute poolt.

Püüd mõista Arvo Pärti mõttemaailma ja elufilosoofiat osutus küllalt ambitsioonikaks. Esiteks ühest maailma tuntuimast ja originaalseima loominguga Eestist pärit heliloojast pole palju kirjutatud. Teiseks sain aru, et inimesena ei ole Pärt üleliia avatud oma filosoofiast rääkima justkui ei leiaks selle väljendamiseks sõnu. Muusika on tema maailm, tintinnabuli on tema keel ja noodikiri tema grammatika.

Salapära Arvo Pärdi maailma ümbert ei ole minu jaoks siiski hajunud. Vastupidi, kui ma ootasin, et on võimalik tema maailmast raamatu kaudu osa saada, siis positiivne hoomamatus on isegi kasvanud. Siiski oli see lugemine suurepärane aitamaks kuulata ja kuulda Arvo Pärdi kirjutatud muusikat. Lugemisega vaheldumisi kuulatud teosed haarasid mind kaasa just selle mõjul, mida olin nende kohta teada saanud. 

Arvo Pärdi muusikalise väljenduse otsingud paljude aastate vältel lähtusid temast endast, sügavast sisemisest tungist luua midagi, mille olemasolu ta ilmselt vaistlikult tajus, aga mille kirjeldamiseks puudusid vahendid. Pärt ise ütleb, et otsis “alasti häält, millest lähtub kõik”, algallikat, tuuma, seda “ühte”, mis esindab täiuslikkust ilma üleliigse ballastita. Ma arvan, et Pärdi sihtmärk oli tajuda elu mõtet. Oma stiili ja muusikalise väljendustehnika leidnud Pärti kirjeldatakse kui jumalaga leppinut, kellel pole enam maailmale pretensioone. 

Kirja pandud vestlustest võib aru saada, et Pärdi tintinnabuli-stiil on süstemaatilise töö tulemusena arendatud süsteem, kirjeldamaks kuidas seda muusikat luua ja millistele elementidele ehitada, see stiil ei ole juhuslikult leitud viis muusika loomiseks. Minus tekitas see mõistmine austust.

Arvo Pärdi metafüüsilise ja religioosse muusika põhimõteteks on lihtsus ja struktuur. Ta ütleb, et arvudeta pole heli ning seepärast on muusika rangelt matemaatiline. Keel annab samas muusikale elu ning määrab teose iseloomu. Sõnad, laused, komad sünnitavad muusika näidates oma rütmiga ette, mis peab muusikas toimuma. Samas on Pärdil keskne püüdlus, et tekst muutuks koos muusikaga objektiivseks ja sellega nagu üldkehtivaks. 

Pärt ise arvab, et tema muusika populaarsus peitub loogikas, lihtsuses ja struktuuris, kus ka ühel noodil on ilu ning pausil ja vaikusel on oma roll. Teiseks leiab ta, et maailmas on praegu vajadus vaimsuse järele, mida tema teosed kannavad. Ta leiab, et inimene ei ole ajas muutunud ning sakraalsete tekstide tõed kestavad edasi. Tekstid ootavad kuni inimene ise nendeni jõuab ja neist toetust leiab.

Mul on raske mõista, mida tähendab, et muusika matemaatiline mudel/päritolu või milline on heli seos arvudega. Mina tõlgendasin seda nii, et tintinnabuli testsugune ajamõõde, mitteharjumuspärane rütm, pingeväli meloodiaheli ja saateheli (tintinnanbuli) vahel loovad sellise vibratsiooni, mis tekitab kuulajas teatud vaimse võnkumise, mis kannab edasi seda sõnumit, mida Pärt tahab anda. Vibratsioon mõjutab kuulaja keha ja seeläbi meeli, mille kaudu meil on võimalik tekkinud tundeid märgata ja defineerida. Selliselt võiks kirjeldada ükskõik millise muusika toimet. Meie vastuvõtlikkus erinevale muusikalisele vibratsioonile sõltub ehk sellest, milline võnkumine meie kehale meeldiv tundub. Arvo Pärt on leidnud selle viisi, kuidas oma vibratsiooni muusika kaudu edasi anda. 

„Arvo Pärt peeglis“ oli lugemiskogemus, mis viis mind muusika sisse.

Enzo Restagno "Arvo Pärt peeglis" (2005)

Juhuslikult sattusin sel nädalal lugema artiklit, milles Eesti Teaduste Akadeemia akadeemik, TTÜ programmeerimiskeelte semantika professor ja TTÜ Küberneetika Instituudi juhtivteadur Tarmo Uustalu kirjutab ka muusika ja matemaatika sarnasustest "Kas matemaatikat saab muusikaliselt analüüsida"