„Introvert. Hääletu revolutsioon.“ Linus Jonkman (2016)

Ma olen alati teadnud, et minus on suur osa introverti. Näiteks ema lugudest selle kohta, kuidas ma võisin terve päeva üksi mängida ja ma ei kartnud üksi koju jääda. Teismelisena uskusin aga, et olen täisvereline ekstravert. Viimast kinnitasid ka psühholoogide testid, mida tookord tegin. Hetkel arvan, et minus pigem domineerib introvert. Ka vist mu sõbrad on selle ära tabanud ja arvatavasti just seetõttu selle raamatu mulle kinkisid.

Nagu Linusgi, olen kogenud, et introvertsuse kohta on liikvel mitmeid negatiivse alatooniga müüte. Nii pean enda kohuseks panna kirja põhifaktid introvertsuse kohta. Samal ajal olles Linusega ühte meelt, et inimesed on komplekssed olevused ja loomulikult on meis palju muutki kui temperamenditüübid. Meid mõjutab ühiskond, vormivad teismeliste kultuur ja meie ümber kehtivad väärtushinnangud. Intro- ja ekstravertsus on lihtsustused, mis aitavad mõiste erinevusi käitumises.

Kes on introvert?

Jung defineeris intro- ja ekstravertsust selle järgi, kas inimene saab energiat iseendalt või teistelt ehk siis kuidas vastaksid küsimusele: kas puhkaksid kaks nädalat järjest meelsamini üksinda või koos tuttavatega. Freudi arvates oli introvertsus omadus, mis tähendab eelkõige enesedistsipliini. 

Hans Eysenck viis läbi mitme aastakümne pikkuse uurimuse, kus ta eraldas intro- ja ekstraverdid ja jälgis neid erinevates stressisituatsioonides. Ta avast, et intro- ja ekstravertsust saab jälitada erinevate hormoontasemeteni ja ajuvereringluse erinevusteni välja. Näiteks ei tohtinud katseisikud magada 36 tundi järjest ja siis mõõdeti nende töövõimet. Ekstravertidel oli töövõime oluliselt viletsam ja introverdid suutsid säilitada oma töövõime enam-vähem samasugusena nagu varem. Sellest kerkis esile teooria, et introvertide aju kasutab vähem energiat kui ekstravertide oma. Sellest vaatevinklist on introverdid pigem maratonijooksjad kui sprinterid.   

Tüüpilise introvertse meelelaadiga inimest iseloomustab akadeemiline võimekus, impulsside kontrollimine, visualiseerimisvõime, iseseisev mõtlemine ja süsteemsus. Introverdid on üldjuhul keskmisest pessimistlikumad. Introvert:

• Vihkab reisimist, sest on tundlik muutuste suhtes ja talle meeldib rutiin. 
• On kidakeelne, neile on vastumeelne rääkida pealiskaudsete tuttavatega pealiskaudsetest asjadest. Eelistab inimestega suhelda ühekaupa ja talle ei sobi rahvarohked pidustused. Introverdid püsivad kauem sama vestluspartneri juures.
• On aja suhtes pigem täpne.
• Ei kuuluta kohe oma muresid teistele. Ei taha abi paluda, et mitte teistele tüli teha
• Ei reeda näoilmega oma meeleolu. Linuse tuttavad väidavad, et ta on loengut pidades kangestunud. Seega mida ilmetum nägu, seda pingsamalt nad mõtlevad. Ilmetu olek tuleneb sügavast sisemisest keskendumisest. Mida rohkem introvert naeratab, seda vähem on tal meeles, mida ta pidi ütlema.  
• Introverdid on laias laastus tundlikumad kui ekstraverdid, kuid hoiavad oma tunded endale. Analüüsivad kohati asju liiga palju. Introverdid on konfliktide osas tundlikumad ja vajavad rohkem tasakaalu.
• Viib asjad pigem lõpuni
• Äärmuslik keskendumine
• Introvert otsib rahu (üksindust mitte üksildust), ekstravert tegevust. Vabatahtlik isolatsioon vajab uut sõna, see ei ole üksindus. Introverdi puhkus on lõõgastumise, ekstraverdil seiklus. Kui inimene on tugevas stressis, siis vallandub temas vastupidine iseloom. Muret peaks tundma siis kui introvert võtab dominantse võrgustuja rolli, see on märk kurnatusest. Ekstravert jääb aga vaikseks ja sulgub kinniste uste taha.
• Kuna introverdid näevad sõnu piltidena, siis sageli on neil hea visualiseerimise anne.
• Ekstraverte kannustab närvipinge ja tagant utsitamine. Närvipinge ajab introverdid ummikusse. Parimad töötulemused on introverdil siis, kui talle antakse järelemõtlemise aega. Introverdid lahendavad paremini probleeme, mida pole varem kunagi esile kerkinud. Ekstraverdid lahendavad paremini olukordi, mida on eelnevalt harjutatud.
• Talle ei sobi sõnastada või lahendada asju otsekohe. Kui introvert peab midagi otsustama, on tema esimene küsimus „Kui kaua on mul aega otsustamiseks?“
•  Isiklik ruum on introverdi jaoks püha.
• Ekstravertidel on suur muutuste läbiviimise jõud (koos teistega), introvertidel on suur tahtejõud (asjade lõpuleviimine). Introverdid suudavad saadavat tasu pikemalt edasi lükata. Introvertide puhul on mõistlikum teha üks asi korraga ja lõpuni – ekstreermumis on see autislik joon. Ekstravertide puhul on mitme asja tegemine sobiv – ekstreermumis ATH jätk
•  Intoverdid taluvad paremini üksluisust ja vajavad vähem puhkepause. Ekstraverdid räägivad oma eesmärkidest enne kui neid hakkavad täitma, introverdid eelistavad rääkida eesmärkidest siis kui nad on need saavutanud.
• Üldjuhul on faktid introvertide jõuaks olulised, Kõik peab mahutuma süsteemi ja struktuuri. Introverdid on müra ja korratu töökeskkonna suhtes tundlikumad. Avatud kontorimaastikud häirivad seetõttu introvertide keskendumisvõimet.
• Introvertsus on geneetiliselt kodeeritud ja seda ei saa ise muuta, kuid oma käitumist saab seltskondlikumaks treenida.

Austus suulise kõne pidamise vastu, võib introverdist teha hea kõneleja. 

Dale Carnegie’t on peetud kaasaegse kõne isaks. Ta väitab, et täisuslik kõne koosneb: 

1. Näita ainult oma teadmiste jäämäe tippu. Juhul kui Sul palutakse rääkida millestki 5 minutit, peaksid sa suutma sellest rääkida 50 min.

2. Publik peab mõistma, et oled sel teemal rääkimise välja teeninud. Kuulajad peavad uskuma, et oled näinud järjekindlalt ränka vaeva, selleks et selles valdkonnas sõna võtta. Sul on palju kogemusi.

3. Kõnelejast peab õhkuma teatud hullumeelset sisemist põlemist, mis annab tunnistust eheast pühendumisest. Entusiastlik kõneleja nakatab, teda kuulates mõtleme: ka mina soovin sellist kirge tunda!

Kõik need omadused on olemas introverdil. Nad loevad alati rohkem kui vaja, valmistvad ette pikalt. Ekstraverdid lummavad publikud oma sarmiga, introverdid sõnumiga. Kui introvert on juba võtnud nõuks esineda, siis on ta selle väga põhjalikult läbi mõelnud.

Tunnistada end introverdiks ongi hääletu revolutsioon. See pole ülestõus tavapärases tähenduses koos barrikaadidel seismise või uste maha murdmisega. Hääletu revolutsioon ei tähenda seda, kuidas teised inimesed sind näevad, vaid seda, kuidas sa ise ennast vaatad. Ekstravertse käitumisega inimene on juba ideaalne, seevastu olen kindel, et paljud meist teesklevad ekstravertsust. 

Ekstravertsus on läänemaine ideaal. Idamaades on au sees introvertsus. Seetõttu on ülemused läänes tavaliselt ekstraverdid ja idas introverdid. Vastavalt uuringutele on ekstraverdid tavaliselt rõõmsameelsemad, enesetapukalduvust on vähem. Tegelikult see päris nii pole. Kui oled edukas, kaldutakse sind pidama ekstravertseks ja imestatakse, kui ilmutad end olevat introvert. Läänes seostame edukust ekstravertsusega, millega seostub pidav võrgustumine, usk iseendasse, avatus, verbaalne võimekus, võitlusvaim ja nii edasi – kui sind pole kuulda, siis sind pole olemas, parem paluda vabandust kui luba jne. 

Idas on hinnas introverdi omadused: arutlemine, järelemõtlikkus ja väärikus. Seal peetakse sobimatuks juttu esimesena alusta või rääkida kõige kõvemini. Seetõttu on idas kõige õnnelikumad introvertsed inimesed. Rõõm sõltub seega pigem ühiskonnas valitsevatest ideaalidest. Tihti on erinevate ideaalide eelistamisel religioosne taust. Idas soosib introvertsust budism. Meie lääne maailma Jeesus tundub Buddaga võrreldes üsna ekstravertne: rändas oma kaheteistkümne jüngri seltsis ringi, kõnetas võõraid ja suhtles igal võimalusel rahvamassidega. Valitseval ideaalil on suur mõju juhi kuvandile.  

Myers-Briggs on salvestanud pikalt infot erinevate inimeste intro- ja ekstravertsuse kohta. Seda andmebaasi kasutades uuriti, milline isiksusetüüp on juhtimiseks kõige sobivam? Vastus jahmatas paljusid: juhtimises on jaotus kõigi temperamanditüüpide vahel üsna ühtlane. 

Juhi edukus ei sõltu mitte isiksusetüübist vaid tõeliselt edukad juhid erinevad teistest paindlikkuse poolest. Paindlik introvertne juht suudab kohaneda suures kollektiivis. Samal ajal suudab hea ekstravertne juht taanduda ja lasta teistel tegutseda. Juhi juure on mõlemad, nii intro- kui ekstravertsus käsitletavad kui anded. Introvertsed juhid on head iseseisvate töötajatega lävimisel. Ekstraverdid töötavad paremini tööjõuga, kes vajavad juhendamist. Ekstravert soovib ülesmust, kellega saab alati rääkida. Introvert eelistab juhti, kes oskab hästi delegeerida kogu vastutusala, mitte tegevusi, kus juht ei sekku pisiasjadesse ja suudab eesmärgi selgelt sõnastada.

Psühholoogid on leidnud, et inimesed valivad endale sõbraks sarnaseid ja elukaaslaseks endast erinevaid inimesi. Mesimagus kompliment „Sa täiendad mind“ on päris tabav.

Isiksusepsühholoogias arvatakse intro- ja ekstravertsus olevat üks viiest kõikide meie planeedi inimestele omastest ühistest omadustest. Seda nimetatakse viia faktori mudeliks ja ülejäänud neli on:

•      Kohtusetunne – mõõde, kui distsiplineeritud, hoolikas ja struktureeritud sa oled. Seda omadust võib suhteliselt õigustatult nimetada ja pühendumiseks. Kui inimesel on  palju kohusetunnet, siis tavaliselt öeldakse sel puhul, et tal on hea iseloom. Introvertsusel on kohtusetundega üldiselt positiivne seos.
•         Avatus – uudishimu ja janu teadmiste järele. Avatuse üks mõõde on valmisolek uutele muljetele ning teadlikkus omaenda ja teiste emotsioonidest.
•         Neurootilisus ehk toimetulek negatiivsete tunnetega. Väga neurootiline inimene on tasakaalutu, vihane ja ängistuses. Usutavalt on introverdid keskmiselt neurootilisemad. Linus eelistab öelda realistlikumad.
•         Koostöövalmidus – kui aldis oled tegema teistega koostööd. Selle omaduse kõrge tase on morgiks optimismist ja ehast suhtlemisoskusest. Sinus on empaatiat ja oled valmis teisi inimesi aitama. Vastupidine suhtumine väljendub kalduvuses näha teistes inimestes konkurente ja skeptilist hoiakut võõraste suhtes.