„Kukeseene kuulamise kunst“ Valdur Mikita (2017)

Lingvistilises metsas jalutamise tuhinas valdas mind isu kukeseente järele. Nii neelasin aplalt Mikita „Kukeseene kuulamise kunsti“. Üllatuseks oli selles vähe kukeseeni, niiet võtsin külmikust kotitäie ja praadisin õhtuks sibula ja võiga. Tõsi. Mikita uus raamat käib lindvistika poolt sissetallatud radadel, otsides eestlaste uut identiteeti. Uusi ideid oli pigem vähe. Põhjendused kordusid. See raamat on ehk otsetee Mikitani.

Aga teema mulle endiselt aktuaalne. Ja vist mitte ainult mulle, sest Mikita näeb kultuuri leiutamise ja ümbermõtestamise suunas liikumas täna paljusid Euroopa rahvaid. Ta imestab, et pärismaisus on taas üles kerkinud põhjamaade identiteediloomes. „Kes oleks võinud ette näha, kui oluliseks identiteedi elemendiks võib olla näiteks tühipaljas puuriit.“ lk 44. Uusi lugusid oli ka. 

Mulle toob naeratuse näole see, kuidas Mikita oskab sõnastada lihtsaid lugusid suureks, näiteks väites, et meie müütiline kangelane pole mitte muinasaja Kalevipoeg vaid maavanaema, kes oma lugude ja tegemistega elab paljude meie kogemusteis. Või näiteks:

„Tänapäeva elu kipub kahandama inimese loomuomast kaasasündinud tundlikkust. ..Vihmakeebi olemasolul, pole vaja enam ilma ette aimata. Elektripirn kipub hävitama hämaruse ja inimpsüühika vahelised loomulikud seosed: pimenedes muutub inimese taju teravamaks… Valge suhkur, jahu ja säilitusained laavad sassi loomuliku toiduvaistu“ lk 18

Mulle pakub põnevust tema soomeugri identiteedi otsing. Ta peab eestlasi nii Euroopa kui ka läänemeresoome kultuuriruumi kuuluvaiks. Kanname endas kaksikkultuuri. Tema üleskutse on jääda läänemeresoomlasteks. Vastupanu Euroopa tugevale, kirjapandud ja institutsionaliseeritud, linnastunud ja tubasele kultuurile (märksõnad: hooned, linn, teos, teadmine, perekond, eraomand, patriarhaalne). Et me hoiaks oma juured intuitiivses, metsastunud taludes ja maastikel, kus kultuuripärimus on pigem suuline, seisundikultuur (maastik, maa, seisund intuitsioon, suguvõsa, kogukondlik omand, matriarhaalne). „Mõistagi on tähtis Jaani kirik, kuid sama tähtis on männimets“ lk 44.  Me ei pääse oma ugri juurtest. „See on põhjus, miks paljud eestlased kujutavad põrgut ette määratu suure ja halli korterelamuna.“ Lk 16

Mõned väljavõtted soome-ugri identiteeti uuestimõtestamisest:

„Saamidele pole kodu kunagi tähendanud kodu eluhooned, vaid suuremat ala maastikul, mille piires kulges kogukonna elu. Seal kütiti ja kalastati, korjati seeni ja marju, loodi ja edendati oma kultuuri. Põhjala rahva jaoks on loodus olnudki päriskoduks. … Läänemere-äärsed riigid meenutavad pigem suuri majapidamisi. Suuri riike ja ühiskondi ei saa niiviisi majandada, seal on vaja rohkem lihtsustamist, massikultuuri ja väevõimu“. Lk 17

„Usun, et liigume sammhaaval kultuurikirjelduse poole, mis sobib paremini meie hingega, toetub rohkem loomulikule elurütmile ja on tugevamini seotud selle paigaga, kus me elame. Meis on nii kristlust kui antiiki, mõisate uhkust ja kirikute aupaklikkust, kui on omajagu alles ka metsade müstikat ja Euroopa indiaanlaste vaikivat elutunnet“. Lk 24

Mikita pakub, et meie kultuuri tegelik keskpunkt on taluõu. „Taluõu on laiali asuvate hoonetega, kust kui hajaasustuse tilluke mudel, mis kannab endas stiihiat ja erinevate ajatute tükke“. Meile nii tuttavas tiik, saun, kuur, sirelihekk, õunapuud, mesitaru, aiamaa, jne. lk 55

„Meie põliste taluõuede tähendusrikkus on võrratu, iga põlvkond on sinna midagi sisse pannud. Kes pani kartuli, kes lehma, kes seapõrsa, kes uue saunakatuse, kes mõne vägevamat sorti puuriida. .. Tänapäeval saavad vanad talukohad tihtipeale uue hingamise mõtlus- ja loometaludena. Nüüd pannakse sinna sisse muusikat, teatrit, kirjandust ja fotokunsti.“ Lk 63

Mikita pakub, et tänapäeva Eestis tuleks võtta kasutusele „õigekalender“ ja loobuda loobuda Gregoriuse kalendrist ehk „karjakasvatuse tootmisplaanist“. „Sajad tuhanded eestlased igal aastal oma elurütmi looduse järgi, kuna tomatid vajavad kastmist, marjad korjamist ja kurgid sissetegemist. Taimsed ringkonnad otsustavad, kuhu suunata nädalalõppudel, linnast vabanev eestlaste armee“. Lk 120

„Ega eesti inimene mõista kahetseda, et elu jääb pooleli, ta pelgab seda, et töö jääb pooleli.“ Nimelt tööravi või jalutuskõik metsas on ugrisakse kõige käepärasem raviviis. Lk 126

„Me katsume elada korraga kahe maailma reeglite järgi - ja sellest ei tule midagi välja. Kui loome väärtuste paari, kus üks pärineb Euroopa ja teine läänemeresoome maailmast, siis võidab alati esimene. See rikubki ära eestlase elu, keerab tema hinge tuksi ja imeb välja elumahlad. … Läänemeresoomlane peaks taas ausse tõstma inimese hingeseisundi, mis on olnud elu mõõdupuuks pikki aastasadu. Kõige tähtsam on olla hea inimene.“ Lk 132

„Eestis võiks olla saunaministeerium. Kuna saun on seotud nii paljude eluvaldkondadega, peaks seda kuidagi koordineerima. Tegelikult juhitakse nii Eesti kui Soome riiki sauna eesruumist. Üks põhjendus sauna kõikehõlmavast mõjujõust on järgmine. Lava on koht, kus kõik on võrdsed, sotsiaalne staatus jääb leiliruumi ukse taha. Laval ei demagoogitseta, sest kuum leil tõmbab ka kõige vintskemal poliitbroileril hinge kinni. Nõnda surutakse pikad jutujorud kokku väheartikuleeritud lühilausetesse. Seejärel kohutuslik anekdoot ja juba joostaksegi müdinal jääkülma tiiki. Kuna jäisesse vette karates tabab inimest närvišokk, juhtub üks huvitav asi. On teada, et mõtted ja lubadused viiakse ellu suurema tõenäosusega, kui sellele lisandub tugev emotsionaalne vapustus. .. Maagiline sõna, kuum leil ja külm vesi moodustavad kokku jõukõla, mis õigesti rakendades võib korda saata uskumatuid asju. “ lk 135-136.

Mulle kui haridusinimesele mõtlemapanev Mikita poolt propageeritava introvertsuse ja vaikusekultuuri kadumise mõju: Mikita jutustab vana kooli õpetajast, kes näeb, et kui paarkümmend aastat tagasi olid klassis targad ja lollid õpilased, siis targad on samaks jäänud kuid lollid on asendunud hulludega – autism, söömishäired, depressioon jne. Mikita peab sellist arvamust veidi radikaalseks, kuid pakub, et nutitelefonist on saanud pimeduse süda. Koolides toimub ülesotsialiseerumine ja „ekstraverstete mõttesüsteemide invasioon hävitab vaikselt vaikimise kultuuri“ lk 48.

Minuleelest järgnevas tekstis on Mikita oma tabavas lihtsuses ja ilus:

„Eestlase hing on nagu vana rehemaja kuppelmaastiku ja pankranniku vahel, kus elame kaunis jõukalt, aga samal ajal ka väga vaeselt, umbes nagu Juhan Liiv saja aasta eest. Meil on muldpõrand ja päikesepaneelid, head tulemused PISA testis, aga ka nõiavõimed. Mees töötab Pipedrive’s programeerijana, aga oskab ka hobust rautada. Naisel on Gucci käekott, aga selles on lambakäärid ja väike purk pohlamoosi. Nõndaviisi askeldavad need ilusa näoga introverdid vanas taluõues, „Tõe ja õiguse“ avatud köide rinnale surutud, ümberringi õide puhkenud sirelid. Õu on jaotatud mitmeks osaks. Õue keskel on saun. Ühel pool äestavad mulda mutid ja vesirotid, vohavad oblikad ja nõgesed, teine pool on tehismõistuse ala, kus toimetavad robotniidukid, droonid ja teised piiratud õigustega isikud. Esmaspäeviti kaevab vana Sauna-madis labidaga tiiki, teisipäeviti kaevandab serveris bitcoin’e. Kaugelt metsajärvest kostab näkkide laulu. Kõik teavad, et tuleb hea seeneaasta.“ Lk 140-141.