Mõned killud raamatust.
...mida enam inimene püüab oma elu kontrollida, seda vähem jääb talle lõpuks kätte seda, mida kontrollida. Elu põgeneb selle eest, kes ei ela täiel rinnal. Elu ei ole probleem, mida peab lahendama, vaid müsteerium, milles võime osaleda. Elu on meile antud mitte äramõistatamiseks, vaid elamiseks.
Armastus armastab väikest ja abitut. Armastus hoiab end kannatava inimese ligi, armastus tunneb rõõmu inimestest, kes on tõe peal väljas. Aga armastus väärtustab ka vabadust nii palju, et lubab inimesel talle pakutud armastust tagasi lükata. Armastus ei suru end kunagi peale, vaid ootab, kuni inimene teda kutsub. Armastuse osaliseks võib saada ainult see, kes armastust vajab.
Ainult see, kes oma nõrkuse ära tunneb, vajab armastust. Maailmas on kahesuguseid inimesi: need, kes oma nõrkust tunnevad, ja need, kes seda veel ei tunne. Sõltumatut ja kõigega toimetulevat inimest seirab armastus ootvel, igatseva ja valulise pilguga. Armastus jätab tema rahule, astub temast mööda, sest armastus teab, et mõne aja pärast, kõige hilisemalt surmatunnil, seisab kõigega toime tulev inimene silmitsi oma abitusega. Surm on meie viimane võimalus ärgata ellu.
Öeldakse, et kui laps siia maailma sünnib, sünnib ta ema pilgu läbi. Titat vaadates ema otsekui kutsub väiksekese välja tollest arhailisest algautismist, kutsub teda liituma esmalt iseendaga ja lõpuks kogu inimkonnaga. Ema tunneb rõõmu titast, ta tunneb, et tema ees on maailma kõige armsam olend. See ülevoolav rõõm kandub lapsele üle ema silmnäolt ja eriti silmist. Kui laps näeb ema naeratust ja rõõmsaid silmi, süttivad tulukesed ta oma silmis ja ta vastab ema naeratusele.
Parem on süüdata küünal, kui kiruda pimedust. Tilluke valgus on alati tugevam kui suur pimedus.
Inimlik kasvamine pole mitte järjest paremaks ja suuremaks kasvamine, vaid pigem väiksemaks kasvamine. See on järjest teadlikkumaks saamine oma nõrkustest ja poolikusest. Elu püüab vormida meist inimlikke olendeid. Seetõttu on tõelise kasvamise puhul tegu alandlikkuse õppimisega. Alandlikkus ei tähenda enda alahindamist, vaid enese tundmist.
Me kõik oleme sügavikud ja hüüame selle poole, kes võiks teha lõpu meie üksindusele. Me kõik otsime ühendust, otsime teist inimest. Inimene on oma olemuselt sõltuv olend, ta on armastusesõltlane. Just see teeb meist nii ainulaadsed olendid. Mitte meie tugevus, vaid nõrkus teeb meist inimesed.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar