"Lindvistika ehk metsa see lingvistika" Valdur Mikita (2015)

EV100-ga seotud sündmused inspireerisid mind Eestit uuesti mõtestama. Selles vaimus otsustasin ka Mikitat lugeda. Olin tema esinemisi varem kuulnud ja tema võime vaimustuda sellest meie lihtsast Eestist, puudutas mind. Oma raamatus "Lindvistika ehk metsa see lingvistika" võtab ta ette mõtterännaku Eesti kultuuuri unikaaluse sõnastamiseks. 

Mikita kirjeldab oma raamatus eestlasi ühendavaid kogemusi, millest mõned meid tugevalt ühendava, mõned vajavad veel läbi tunnetamist. Nimelt, ehmatasin raamatut lugedes kohati, et kuidas kirjanik minu elust selliseid detaile teab. Aga ei, tal lihtsalt on hea nina selle peale, mis (teatud vanuses) eestlasi ühendab. Olgu selleks siis seenemetsa lõhn või agar vanaema, kes lastele lõputult moose kaasa pakib. 

Ta tõstab esile meie erilisusi ka võrreldes maailmaga, asetades nii lihtsad asjad uude konteksti. Näiteks pakub ta välja, et metsas käimise kogemus tuleks vaadelda omaette kultuurikogemusena, mis võiks kuuluda UNESCO kultuuripärandisse. Ta pakub, et võiksime veel enam tuua looduskogemust oma suhtlusesse ja lisada kirjavahetuste lõppu viited ilmale, näiteks päikesepaistelisest ja jäisest märtsiõhtupoolikust. Mikita sõnastab Eesti unikaalsuse: eestlane on metsarahvas ning maailma rahvaste esikümnesse kuuluv muusika-, hariduse- ja e-riigi rahvas. Ta pakub, et me ei tohiks häbeneda oma piiri (provintsi?) maisust, vaid väidab, et piirialadel osatakse hoida vana, kust saab taas sündida uut.  

Siin on katkeid raamatust, mis mind kõnetasid. 

Need on kohati otse ja teinekord vaba käega välja kirjutatud. 

Meie rahvuslik lugude varamu ehk „Eesti lugu“ on suuresti kinni jäänud 19. saj. pärinevasse arheotüüpide jadasse. Seda perekonda oleks tarvis värskendada. Eesti on:

• Ürgtulede maa. Lõkketuli kuulub ikka veel loomuliku nähtusena meie kultuuripilti, puupliidid, ahjud, saunad.
• Ürgvete maa. Meil on alles vana vetevõrgutik, mis on maailmas juba haruldane: puhas põhjavesi, allikad, kaevud, salajõed, metsjõed, luhad roostikud üksildased liivarannad ja rabalaukad.
• Ürgpimeduse maa. Hajaasustuse tõttu on meil veel alles tõeline pimedus, on varjud, on pooltoonid. Hämarus on osa meie vanast kultuurist, mis on tugevasti mõjutanud meie vaimuilma. Tänu pimedusele on meil alles ka tähistaevas.
• Ürghelide maa. Metsiku looduse tõttu on Eesti väga linnu- ja putukarikas, puu- ja merekohina rikas. Meie iidne helimaastik on meeldivalt mitmekihiline: merelained, putukad, linnud ja puude kohin.
• Ürghinguse maa. Eesti on üks puhtama õhuga riike maailmas. Maa, kus võib täiel rinnal hingata. Kuna hing ja hingamine on pärit ühest tüvest, siis tähendab puhas õhk ka omamoodi hingepuhtust.
• Ürgvaikuse maa. Eestis on  veel kohti, kuhu ei kosta muud tehislikku heli peale kauge lennukimüra.
• Ürglõhnade maa. Mosaiikse looduse tõttu on Eesti üks lõhnarikkamaid paiku sellel kontinendil.
• Ürgmeelte kodu. See tuleneb kõigist eelnevaist kokku. Meil on alles lõhnad, maitsed, helid, värvid ja komme käia suviti paljajalu.
• Üksinduse ja introvertide pelgupaik. Maailma on vallutanud ekstraverdid, üksindusel põhinevate mõtte-, tunde- ja kultuurivormide jaoks on üha vähem ruumi. Meil õnneks seda veel on.

Kui esimese Eesti Vabariigi ajal sai eesti keel kultuurkeeleks, siis teise Eesti vabariigi ajal sai eesti kultuur maailmakultuuriks. Meie paigavaimul on kaks päriskodu –mets ja meri. Rannaribal ja metsaveeres oleme justkui paremad inimesed. Need kummalised servajooned võimendavad head ja pisendavad halba. Siit sünnib eesti kultuuri maagia, hullumeelne servaefekt: mere ääres ja metsa servas oleme loomisloo keskpunktis, kahe ergastava paine all. Seal, kus mets ja meri mürinal kokku põrkuvad sünnib Seewald – hullude mõtete kambrike. 

Kultuuriinnovatsioon kipub liikuma eeskätt mööda lagedaid alasid. Enamik uusi asju jõudis meieni muinasajal põllupidamise või meresõiduga. Mets säilitab vana, võõras kultuur takerdub suurde laande. Maad ja rahvad, kus kasvas vähe metsa, võtsid ristiusu kiiremini vastu. Mets pakub tuule- ja kultuurivarju.

Soomlased on tekkinud kolme erineva soome-ugri rahva kokkusulamisel - hämelased kui soome põlisasukad, karjalased idast ja soomlased Põhja-Eestist. Ka eestlased on sulam kolmest: lõunaeestlased, põhjaeestlased ja saarlased. Liivimaa Henriku ajal  13. saj. oli põhjust neid veel erinevateks rahvasteks pidada, sest nt põhja- ja lõunaeesti keele vahel olla umbes sama suur erinevus kui praegu eesti ja soome keele vahel.

Õige eestlane on ikka see, kel ühes käes on Skype ja teises väike seenenuga. Eesti pole üleliia tsiviliseeritud aga pole takerdunud ka minevikku. Vaja oleks värskendavat alusmüüti, mis inspireeriks tänapäeva inimest.

Maakera parasvöötmes elab suhteliselt vähe inimesi. Hõredalt asustatud Põhja-Ameerika ja sisuliselt inimtühjad Siberi alad, lõunapoolkeral lõputu ookean. Enamik maailma rahvastikust elab tunduvalt soojema kliimaga maades kui meie siin 57 laiuskraadil. Kui vaadata teisi viljaka mullaga piirkondi, siis Eestiga võrreldes on selliste alade asustustihedus 10x suurem. Eestis pole vähe inimesi, mujal elab liiga palju.

Mikitat kummitab mõte Euroopa lõhnade almanahhist, kuhu valida oma looduse ja kultuuri kõige iseloomulikumad lõhnad nt seenemetsa, lõkkesuitsu, suitsusauna, värskete kaskede, metsmaasika, sookailu, võilille, pärnaõite, vaiguste mändide ja värskelt niidetud heina lõhn.

Täna on innovatsiooni lahingutandriks on olnud mõistus, kui mitte hing. Keha ja hinge pole õnnestunud kellelgi ümber ehitada. Sellest tulenevalt muutuvad üha väärtuslikumaks paigad, kus keha ja hing tunnevad end koduselt.

Lapsed on üksi ja samal aja üle sotsialiseeritud TV, arvuti ja nutiseadmete kaudu. Info jõuab lapseni läbi kuulmise ja nägemise, need meeled on üle koormatud samal ajal kui lõhnad, maised ja puudutused on peaaegu välja lülitatud.

Keel on seotud loodusega. Tähestik on tulnud osaliselt taevast, sest paljud hieroglüüfid kujutasid algselt linde. Paljude sõnade iseloomus on nende olemus, heli- ja liikumisimpulsside jäljendus nt suur, väike. Eesti keeles on palju looduse hääli või matkimissõnu, siuh, viuh, plärts jne. Looduse häälte ja märkide hoidmine ja tugevam toomine keelde võiks olla meie erilisus. Nt kirjutad kirja ja lisad lõppu tervisi lumisest märtsikuu lortsist vmt.

Ehtnologue järgi oli maailmas 2015. aastal 7102 keelt. Kõige rohkem on maailmas keeli, mille kõnelejate arv jääb 1000 - 100 000 vahele. Eesti keel kuulub maailmas 5% kõige suuremate keelte hulka. Vähem kui 400 keelel on üle 1 miljoni kõneleja. Keeleteadlane J. McWhorter on ennustanud, et lähema 100 aasta jooksul kaob 90% maailma keeltest. Need, mis alles jäävad, need lihtsustuvad. Põhjuseks on keelevahetus: vanemad eelistavad oma lapsed üles kasvatada keelset, millel on kõrgem prestiiž. Kuna keelesurm tähendab enamasti ka kultuurisurma kaovad keeled ja kultuurid võrreldavas tempos. Londoni Zooloogide Seltsi andmetel kaob iga aasta 1% liikidest. Samuti kaob 1% keeltest, 1% kultuuridest. Inimene sureb välja teiste liikidega samas tempos.

Mikita on püüdnud oma mõttes hinnata kui suur on Eesti elusülem, võttes lähtekohaks sellesama põlistalu. Meil on selle suuruseks ehk mõni tuhat looduslikku liiki, mõnikümmend tuhat sõna, mõnisada tuhat kultuurimärki. Selline on meie maagilise elusülemi suurus. Igas organismis on peidus kogu maailma evolutsioonilugu, kogu esivanemate lugu. Mida keerukam organism on, seda rohkem on temas erinevaid lugusid. Ja samuti on igas sõnas peidus kogu maailma keelelugu kuni algkeeleni välja. Mitte ainult inimene ise, vaid ka tema sõna seisab müütilise keelehiiglase õlgadel, kelle nime me ei mäleta. Nõnda muutub põlistalu üheks tohutuks elusülemiks, müstiliseks taruorganismiks, kuhu on sisse kirjutatud terve maailma ajalugu.

Mikital on 15 hüpoteesi selle kohta, kuidas mets meid mõjutab. Miks on metsas hea olla? Näiteks klorofüllihüpotees st inimesel on evolutsiooniline kohastumus kindlatele värvikombinatsioonidele. Kõige paremini mõjuvad kollase-sinise (mererand) ja sinise-rohelise (sinine taevas ja mets) kombinatsioonid. Rahustavad ja turvalised. Avastuslikkuse hüpotees st kõige rohkem arendavad inimese aju otsingulased ja avastuslikud tegevused. Uuringud nt, et piisavalt väljakutseid pakkuv elu on pikaajaliste lähisuhete kõrval teine metafaktor, mis tagab suure tõenäosusega õnneliku elu. Sidrunihüpotees st kaasaegse inimese aju on tugevasti ülestimuleeritud. Linnakeskkond väsitav tundliku meelega inimest. Linnakeskkond toodab märgatavalt rohkem psüühikahäireid, sest valestiimulid (nt plakatil olev sidrun) on inimese psüühika tuksi keeranud jne.

Elukülluse indeks – Eesti on Euroopas oma loodusliku mitmekesisusega haruldane, mitte unikaalne. Euroopas on looduslikud kooslused, madalamal kui 1200 m merepinnas praktiliselt hävinenud. Tänu suurte rändeteede ristumiskohale on eesti linnuparadiis. , taimeliikide arv puisniidul märgib “heinaparadiisi“, Abruka laialehelisel metsad aga hoiavad omalaadset maailmarekordit seeneliikide rohkuse poolest, ühesõnaga „seeneparadiis“, kui lähtuda märgaladest siis „sooparadiis“, kui suurkiskjatest, siis „karu- ja hundiparadiis“ jne. Kui lähtuda silmaga nähtavast elurikkusest kui palju pärismaiseid eluvorme võib inimene kohata, nö ühe metsaskäigu jooksul. Arvatavasti asuksime üsna maailma tipus. Meie geograafiline tunnetus võiks olla mitte riigipiir aga liigi asurkond, Keda elab Eestis kõige rohkem – vastus on turbasammal. See on meie maa tõeline põliselanik. Turvast on meil miljardi tonni jagu kindlasti. Estonia võiks olla ka Sfagoonia (Sphagnum – turbasammal).

Pärimuse punane raamat – kümnekonna aastaga hääbuvad Eestis suure tõenäosusega mitmed pärimuskihid. Nt murdekeelt esimese keelena kõnelevad inimesed, omaleiutatud mängud, isevalmistatud tööriistad, käsitsi kirjutatud kirjad jne. Eesti kujutab endast omamoodi kohapärimuse kaitseala, Euroopa üks rikkamaid kohapärimise areaale. Eesti jututraditsioon kõneleb inimeste suurest paiksusest. Naaberrahvastel pole nii rikkalikult kohamuistendeid kui meil. Kohamuistendite arvukust on nähtavasti mõjutanud vahelduv ja mosaiikne loodus. Rahvaluule kogud tuleks teha inimestele paremini kättesaadavaks. Ideaalne oleks ui inimene saaks kätte oma talust, külast või kihelkonnast kogutud pärimised. Inimesed võiks kohapärimust koguda ja hoida seda kultuurikihti.

Milline on eestlaste vana usk? Muinasusk (pole ühtset, uskumuste süsteem pronksi, rauaajal jne, kõigeusk), taarausk (ärkamisajal konstrueeritud), maausk  (Breznevi ajal konstrueeritud minevik, ei ole meie esivanemate usk aga osa eestlase ilmatunnetusest, mis väärtustab kõike elavat; ei teata lõpuni, kas hiies olid usukombestikus kesksel kohal), hingeusk, sünkretism on loodususu ja ristiusu sulandumine, sajandite pikkune topeltreligioon on muutunud eestlase usuelu äärmiselt individuaalseks. Uku Masing arvas, et meie esivanematel polnud sõna usk aga teadmine. Teadmine asub sinu sees, usk aga väljaspool. Uskumine on pigem rumaluse, naiivsuse või valetamise sünonüüm.

2005. a. Eurobaromeetri järgi tunnistas jumala olemasolu 16% eestlastest. Kui võtta sama uuringu teine küsimus, kus teatud liiku vaimu või elujõusse uskumisega olid eestlased 54% Euroopas hoopis esikohal. Eestlased usuvad, küsimus on mida. Eestlane loob oma uskumuste süsteemi ise, kasutades erinevaid allikaid: vana pärimist, uut vaimust, esoteerikat jne. see toob kaasa kaugenemise institutsionaalsest religioonist. Eesti religioossus on ühekorraga sügavalt isikupärane ja silmatorkavalt vastuoluline. Kas usud jumalat, ei, kas oled usklik jah, mida sa siis usud ei ole eestlane võimeline üldse midagi arukat vastama.

Inimene on pidevalt otsinguil. Vanarahvas ütlebki, et õnn on eesmärgi poole liikumises, mitte selle saavutamises. Otsimine on inimese kõige ürgsem vajadus. Millegi avastamisest on saanud mõtestatud elu sünonüüm ja selle põhjus on geenides. Kellel oli vaistu leida paremaid söögikohti, need jäid ellu. Uni on üldjuhul seiklus. See kes koib seenel, marjul elab mõtestatud elu.

Eesti hiiekaardile on märgitud 800 hiiekohta, allikaid ja ohvrikive on mitme tuhande jagu. Meil on ilmselt kõige rohkem pühapaiku Euroopas, mille kohta on säilinud suuline pärimus. Ka ristipuude tava on maailmas unikaalne. Meie ristipuud on justkui looduslikud mälestussambad esivanemaid iseloomustanud ristiusu ja hingeusu sümbioosile. Paraku on sild, mis eesti rahva hiide viiks veel ehitamata. Mitmed kultuurikatkestused on selle lõhkunud, nt 19. saj viinaköökide puudega varustamise ahnusele järgnenud metsamineku keeld.

Paljudel inimetel on oma isiklikud pühapaigad nt perepärimuses olulised paigad, metsarajad, külakalmistud. Püha on eeslaste jaoks väga lai mõiste. See võib olla aianurk, puu. Olulised pole mitte pärimuslikud pühapaigad, vaid mõtteviis, mis neid elus hoiab. Hastag meenutab mulle rõuguredelit, see on ainus lõunaeesti päritolu märk minu klaviatuuril.

Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. Eesti asub kuuse leviala südamesse. Kuuske on rakse kodustada. Kui mets saaks siin omatahtsi kasvada, saab temast paarisaja aasta pärast kuusik.

Eestlase peamine hirm metsas on see, et äkki on seal veel mõni inimene. Eurooplane ei taha metsa minna, sest seal pole ühtegi inimest.

Stalini aegsed puudusest tulenevad väärtushinnangud: toiduvarumine, tarbetute asjade tallelepanemine, külalislahkus võhivõõraste suhtes, korilus, maarohud, puude-metsikute lillede ja puuokste tuppatoomine, paiksus, kannatlikkus, lähedasi ei tervitata kättpidi (kätt surutakse vaid matustel), ära sekku asjadesse, mis sulle korda ei lähe. Need on selle maailma väärtused, kus inimene sai loota vaid iseendale. Üleküllus toob kaasa hoopis teistsuguse mõtteviisi.

Enamus maailma paikades on inimesi tabanud kultuuri- ja looduskatkestus. Eesti kultuuri üks hinnatumaid asju on maakodu. Eluslooduse ja maastike mastaapne ja pöördumatu muutus. Järjest vähem lapsi elab seal kus nende vanemad. Loodus ja pärimus või kultuuriime kohtuvad maakodus. Meil oleks tarvis mingisugust metodoloogiat, mis aitaks põlistalu, kui üht väga vanakultuurinähtust uuesti mõtestada.

Miks lääne kultuuris pole viimaste sajandite jooksul tekkinud ühtegi keerukamat kehakunsti süsteemi jagu jooga Indias. Lääs on olnud keha ignoreeriva mõtteviisi kammitsas. Probleem on kehaline tunne. Siin on ühtlasi la vastus, kus peitub lahendus. Probleem tuleb surnuks riisuda, rohida, joosta. Keha üle on inimesel võimu, mõtlemise üle üldiselt mitte. Õnn on südames, mitte peas. 

Inimese küüditamine südamest pähe on ilmselt üsna hiljutine leiutis ja see on põhjustanus psüühikas kõva turbulentsi. Mina liikumine mõnekümne sentimeetri võtta ülespoole on teinud rumalaks ja õnnetuks loendamatul hulgal inimliigi esindajaid. Pea on evolutsioonis märksa hilisem leiutis kui süda ja on arengulooliselt üsna kapriisne moodustis. Tundub, et keha ja pea ajavad maa peal veidi erinevaid asju. Meie kehad on alati kohal, kuid pead hulguvad lakkamatult ringi. Pöörates tähelepanu südamele jõuab inimene kohale, lukustab end hetkesse. Inimese süda on suurem osa ajast õnnelik. Kuula oma südame häält tähendab seda, et asju peaks hindama siis kui mina on kodus st keha õiges piirkonnas. Kuna meie kultuurikogemus peab mina asupaigaks pead, mitte südant, on selline kujutelm õnnetundele laastav. Mõistus pole tekkinud maailma nautimiseks, vaid probleemide lahendamiseks.

Mikita hüpotees, et füüsiline tegevus aitab minal loksutada kehas õigesse paika. Mida suurem ego, seda kauem peab inimene jooksma.   

Enamikul motoorsetel harjumustel on n-ö eluaegne garantii, need on püsivamad kui intellektuaalselt õpitu. Järelikult, kui tahame püsivaid muutusi oma elus, peame need viima oma keha sisse, tarkusel on mingisugune veider seos motoorikaga. Tarkus hiilib ligi keha kaudu. Suurimad muutused inimese elus on alati kehalist laadi – armumine, inspiratsioon, vabanemistunne.

Õnn arhailises tähenduses oli pigem „hingejõud“. Inimesel oli tavaliselt mitu hinge. Kehahing ja irdhing olid omased enamusele põlisrahvaste kultuuridele, nende seas ka eestlastele väidab Ivar Paulson. Kehahing on inimese sees elu lõpuni, senikaua kui inimene hingab „tal on hing sees“. Irdhing võib vahepeal ära käia ja omi asju ajada. „Õnne otsima“ võib olla ka kujutelm kaduma läinud hinge tagasitoomisest.

Eesti kultuuri aluseks võiks jääda maamaja hõreasustus, ja metsas hulkumine traditsioon. Need on võimsad ressursid, millest võiks tänapäeva maailmas kasu olla. Meil on vaja leida üles oma potentsiaal, mis suudaks koondada meid rahvana. Kultuur hakkab alla käima hetkest, etnos ei inspireeri enam inimest.

150 aasta pärast – Eesti-Soome föderatsioon Estofennica, kus elab 20 miljonit inimest. Islam sulab kokku soome-ugri loodusega. Põhja-Euroopa loodusliku toidu viljaait. Suureneb juriidilise isiku vastutus. Toimub üks suurem katastroof, mis paiskab inimeste elustiili paar inimpõlve tagasi. Kapitalism variseb kokku ja tärkab taas, lootus, et ebavõrdus kaob, haihtub taas. Põhja-Euroopa on ikka üks elamisväärsemaid paiku maailmas.

Mikita püüab sõnastada eestlase tugevusi, unikaalsust. (1) Haridus – 2015. aastal avatud OECD hariduse kvaliteedi üleilmses edetabelis leiame Eesti 7. kohalt. Esimesed viis on Aasia tiigrid: Singapur, Hong Kong, Lõuna-Korea , Jaapan ja Taiwan, seejärel tulevad kaks soomeugri päkapikku Soome ja Eesti. Need iseenesest väga erinevad maailmas hindavad kõrgelt vaimseid väärtusi, oskavad väärtustada pikaajalist ja rutiinset tööd ja on lisaks üpris introvertse loomuga. See on eha maratonijooksja kirjeldus. Paraku on Soome-ugri kultuur väga paigatundlik: õiges keskkonnas võib ugrilane teha imesid vales keskkonnas närbub tema vaim kiiresti. Eestlase ja soomlase elu peab olema “paigas“, siis sirutab ka vaim tiibu. 

Maailma teadlaste võidujooksul on Eesti 16. kohal, kusjuures ebaproportsionaalselt kõrgel positsioonil näivad olevat meie (2) loodusteadlased ja viimaste hulgas omakorda moodustavad absoluutse tipu ökoloogid. Anholti ja Goversi Hea Riigi Indeks näitab kui palju panustab üks riik maailma heaolusse ehk globaalsete probleemise lahendamisse. Panustamisel maailmakultuuri sai Eesti üllatavalt kõrge 6. koha seda just tänu heliloomingule. Liites kolme valdkonna reitingud kokku, näeme, et Eesti kuulub suhtelise vaimse kapitali poolest praegu maailma riikide absoluutsesse esikümnesse. Nende andmete põhjal on Eesti maailmas kehtestanud omalaadse muusikalis-ökoloogilise suurvõimu. 

Ilmselt sobiks siia liita ka (3) e-riigi kuvad, mis mõnes mõttes näitab seda, et seal kus majanduse käekäik sõltub intellektuaalsest kapitalist, näitab Eesti samuti häid tulemusi. Eesti maagiline algoritm näib olevat varjul kusagil kultuuri, looduse ja infotehnoloogia piiril. 

Ehkki keegi pole seda „piiri“ oma silmaga näinud ja loogiliselt sõnastanud,. Kuid ega seda tegema peagi, sest maailmas eksisteerib hulgaliselt nähtusi, kus intuitsioon ja aimdused on olulisemad kui teadmised. Meie jaoks on praegu kõige olulisem küsimus selles, kuidas talitada nõnda, et ka 100 aasta pärast elaks siin võimalikult palju tarku inimesi.

Vaimuteravus on liliputi ainus salarelv brontosauruste maal.