Olles teel saamaks lapsevanemaks, loen suurema huviga raamatuid, kus käsitletakse lastega seotud teemasid. Antud raamat jäi silma ühe tuttava FB postituses, kus ta seda raamatut kiitis. Ja nii otsustasingi ta soovitust järgida ja see samuti läbi lugeda.
Palju on raamatus mõtteid neile lapsevanematele, kelle lapsed on juba suuremad – mitte päris beebieas, ehk et 2+ aastased. Aga kindlasti on kasulikku mõtteainest ka väiksemate või suuremate laste vanematele.
Mida siis tähendab „lihtsus“ lastekasvatuses? See tähendab, et „vähem on rohkem“ ning lapsed, kellel on vähem mänguasju, vähem organiseeritud tegevusi, vähem valikuid toidu või riiete osas ning rohkem rütmi, etteennustatavust päevades, „vaba aega“, on rahulikumad ja õnnelikumad.
Lihtsustamine on autori nägemuses 4-tasemeline: keskkond, rütm, graafikud ja täiskasvanute maailma eest lapse kaitsmine.
Alljärgnevalt mõned mõtted, mis mulle raamatust meelde jäid.
Mänguasju olgu pigem vähem kui rohkem. Need, mis on, võiksid olla vähem keerukad ja detailiderohked, jättes rohkem ruumi ettekujutusele. Kindlasti on paras annus konstrueerimise mänguasju head, nagu ka loomingulist väljendust pakkuvad materjalid – värvid, savid, kangad, pliiats ja paber jne. Raamatuid võiks samuti olla käeulatuses ühes hetkes pigem vähem kui rohkem.
Liiga palju asju tekitab lastes tunde, et neil on kõigele õigus. Samuti võib asjade üleküllus jätta lapse ilma olulisest loovuse kasvatajast – igavusest, mis on meie arengule tõeline kingitus!
Olulisem mänguasjadest on laste arengule võimalus „päris“ asju kombata ning olla kaasatud „päris“ tegevustesse ja tunda end vajalikuna. Lapse jaoks on põnevad näiteks toidutegemine (leivataigna venivus või vaadata kuidas või sulab soojal leival) või aiatööd. Kui kaasata laps söögi tegemisse, siis on ta valminud toidu üle uhkem ja sööb seda ka suurema heameelega. Ainult ta võiks neid töid teha päris töövahenditega, vajadusel miniversioonidega päris tööriistadest, aga mitte näiteks plastikust haamriga, mis ei anna tunnetust päris haamrist.
Kordus on väikelastele vajalik. Nad ei pea avastama uusi ja uusi looduskauneid paiku. Neile meeldib tunda mõnda kohta põhjalikult ja tunda seal end turvaliselt. Samamoodi nagu neile meeldib kuulda ühte lugu lõputult, tundub meile. See annab neile elus püsivust ja kindlust ning mõjub väikestele lastele rahustavalt.
Vanematena on kerge sattuda harmooniasõltuvusse – püüe tagada lapsele iga päev päikselisena. Aga lapsed vajavad arenguks konflikte, iseloom ei kujune mugavuses ja rahus, nagu Helen Keller on öelnud.
Tänapäeval ei iseloomusta enamus perede elu kindel rütm, vaid pigem juhuslikkus ja improvisatsioon. Lastele aga, eriti alla 3-aastastele, on vaja päeva rütmilist struktuuri – selle etteennustatavust, regulaarsust, pulssi. Rütmilisel kodusel elul on oma muster ja kulgemisviis. Kuna lapsed elavad oma elu pildiliselt, siis võib nendega iga õhtu enne magamaminekut järgmise päeva olulisemad hetked läbi käia. Rääkides sellest rahulikult ja hoides lapsega silmsidet, saate anda uuele päevale rahuliku ja kindla alguse. Lapsed ei vaja üllatusi. Rütm rahustab lapsi ja annab neile turvalisuse. Samal ajal tugevdab see vanemlikku autoriteeti andes sõnumi „meil käivad asjad nii“, ilma, et vanem peaks end iga tegevusega kehtestama. Distsipliin muutub nii loomuomaseks, mitte kehtestamiseks. Tegelikult väikeste lastega see ei peaks nii raske olema, sest nad on iseenesest äärmiselt protsessile orienteeritud ja tugeva sisemise kellaga. Lisades tegevustele viisijupi, aitab see tegevusi veel omakorda ritualiseerida. NB! Mitte kõik rutiinsed / regulaarsed tegevused ei tekita rütmi. Kuna üleminekud (hommikune tõusmine, lasteaeda minek, õhtune magama minemine) on lastele kõige raskemad, siis leida neisse hetkedesse rütmi andvaid tegevusi / rituaale on eriti oluline.
Kas lapsed saavad Sinuga koos olla tegemata midagi erilist? Näiteks, Sa loed raamatut ise regulaarselt õhtuti ja lapsed saavad sel ajal olla niisama Su juures või ka ise lugeda kui vanemaks saavad. Sageli ei ole mitte tegevused need, mis loovad lähedust ja kus me saame teada kuidas me lastel tegelikult läheb, vaid hetked, mis nende tegevusteni viivad või neile järgnevad. Kui nendeks hetkedeks on loodud piisavalt „ruumi“ ja ei kiirustata järgmisse tegevusse.
Autor rõhutab perekondlike õhtusöökide tähtsust. Ja nende lihtsamaks tegemiseks soovitab teha kava – esmaspäev makaronid, kolmapäev supp jne. Toidud saavad ju erineda, aga juba on tekitatud mingi korrapära. Perekondlikud õhtusöögid, kus lapsed panustavad ettevalmistusse – toidu või laua katmisse – ja kõik aitavad koristada, ei tule alguses lihtsalt, aga ajaga muutuvad paremaks ja paremaks. Harjutamise asi! Mõelda, kas ka siia saaks mingi rituaali tekitada? Näiteks, et enne sööma asumist on vaikus 10 sekundit (või rohkem).
Peatükk on pühendatud ka organiseeritud tegevustele, mida tänapäeval oma lastele korraldame. Ehkki autor nõustub, et tegevused on head, siis liiga palju korraldatud tegevusi jällegi võtab lapselt võimaluse õppida ise oma aega suunama, leidma ja järgima oma teed. Lastele peaks jääma hea annus vaba ja struktureerimata aega. Selle asemel, et tuua elevust, loob lapse graafiku ülekoormamine suured ootused „mis on järgmine suurepärane asi?“. Rõõmu ootamine, mitte selle eeldamine või nõudmine, tugevdab lapse tahtejõudu. Kui lapsel on midagi pikisilmi oodata, siis kasutab ta ka oma kujutlusvõimet, et oodatavat ette kujutada.
Hoia tasakaalus A ehk aktiivsed päevad ja R ehk rahulikud päevad!
Usun, et raamatus ei ole juba lapsevanema rollis olijatele midagi liiga uudset, millest nad poleks mõelnud, kuulnud, lugenud. Nõuanded on lihtsad, sest lihtsuses peitub ju võlu. Kuid lihtne soovitus ellu viia, on hoopis midagi muud ;-)
Olen põnevil oma lapsevanema õpikurvi käivitamise stardipakul!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar