"Sinu aju“ Rick Hanson ja Richard Mendius

Kõik, mis voolab läbi mõtete, voolib aju. Seega saab mõtlemist kasutada aju muutmiseks. Raamat räägib sellest, mida aju teeb, kui meel on õnnelik, armastav, mõistev. Kui neid ajuseisundeid aktiveerida, siis need lähevad iga korraga tugevamaks.

Meel (mõistus) on neuronitevahelised signaalid, mida antakse edasi sünapsite kaudu ja signaalide kandvad ained on neurotransmitterid.

Mineviku pärand
Aju on evolutsiooni käigus omandanud teatud mustrid, mis on aidanud meil liigina ellu jääda. Kõik asjad taanduvad aju ja meele töös sellele, kas olukord on võimalus või oht, millest on ellu jäämiseks vaja hoiduda. Evolutsiooni tulemusena oleme häälestatud automaatselt vältivale käitumisele, esmalt eeldab aju alati halba. Samuti on negatiivsete kogemustel suurem mõju meie ajule ja käitumisele, mis tuleb ellujäämisvajadusest kauges minevikus. Aju eesmärk on teatud simulatsioone (valmisolek, ebameeldiv olek, võitle või põgene) koguaeg korrata, et tugevdada neuraalseid seoseid sündmuste ja tunnete vahel, et tulevikus paremini hakkama saada (aju mõistes siis tõenäolisemalt ellu jääda).  

Aju tekitab kannatusi (ka füüsilisi)

Ellujäämisvajaduse tõttu on meil peamiselt aktiivne sümpaatiline närvisüsteem. Kaitsevalmis olles aktiveeruvad amügdala, taalamus, erituvad noradrenaliin, adrenaliin, kortisool, mis omakorda stimuleerivad südame tööd, silmade pupillide laiust, kopsude töövõimet, immuunsüsteemi- kogu selle kaskaadi ülesanne on olla valmis enesekaitseks. Põhimõtteliselt pole meele jaoks vahet, kas jooksed lõviga võidu, kaitsed tööl kiivalt enda seisukohti või pahandad koristamata toa pärast. Füsioloogilisel tasandil toimuvad samad protsessid. Kaasnevalt seiskuvad või pidurduvad sellised süsteemid, mis ei osale enesekaitses, näiteks suguelundkond, seedimine. Samuti väheneb olukorra adekvaatse hindamise võime, teiste kavatsuste mõistmine ning prioriteetide seadmine on tagaplaanil. Nendest sümpaatilise närvisüsteemi aktiveeritud mehhanismidest lähtuvad mitmed stressi kehalised sümptomid ja pikaaegse pingeseisundi füsioloogilised tagajärjed.

Heaolu ja õnnelikkus aju õpetamise kaudu

Kui me oleme teadlikud aju mõjust ja seostest sellega, kuidas me käitume, ning mõistame, miks see nii toimib, siis saame peatada negatiivse info ammutamise ja talletamise ning takistame meele ründevalmis olekut. See omakorda mõjutab kogu meie enesetunnet.

Heaolu ja õnnetunne sõltuvad aga hoopis parasümpaatilise närvisüsteemi signaalidest ning limbiliselt süsteemilt saadud positiivsetest emotsioonidest. Dopamiin ja serotoniin on ühed neurotransmitteritest, mis vallanduvad ajus meile meeldivas olukorras, tõstavad tähelepanuvõimet ning annavad energiat. Kõrge dopamiini tase on õnnelikkuse üks aluseid.  

Meele õppimisvõime seisneb selles, et neurotransmitterite vabanemine ja nende liikumise teed ajus tugevnevad seda enam mida rohkem neid transmittereid ja nende trajektoore kasutatakse. Kokkuvõttes see tee kinnistub ning tulevikus on need transmitterid kiiremad tekkima ja oma teed läbima.

Õnneliku elu retsept on hoida peamiselt aktiivsena parasümpaatilist närvisüsteemi, mis loob positiivse ja armastava tausta. Sümpaatilise närvisüsteemi aktiivsus tuleb hoida mõõdukas, mis annab kirge ja entusiasmi tegevusteks. Elutähtsates olukordades sümpaatiline närvisüsteem võtab juhtimise (õnnetus, kiiret tegutsemist vajav olukord). Meie asi on teadvusega õpetada aju. Ise on vaja kontrollida, millal on mõtet ärrituda. Sellega hoiame ennast ka tervemana. Enamik olukordi meie igapäevases elus ei vaja tegelikult tugevaid reakstsioone, sest tegemist ei ole kuidagi meie elu ohustavate situatsioonidega.

Aju õppimisvõime hoolitseb selle eest, et meele kontrolli all hoidmine on ajaga järjest lihtsam. Sest positiivsed kogemused ja faktid loovad ja tugevdavad samuti heaolu tekkimise trajektoore ning õnnelik olemine muutub loomulikuks.  

Kuidas õpetada aju?

Aju ja meelt on võimalik muuta näiteks:

-        regulaarse meditatsiooniga (õpetad ennast rahulik olema ja mitte ärrituma, vahet tegema olukordadel, mis on tõsised ja vajavad sekkumist ning mis mitte)

-        pöörates positiivsed faktid positiivseteks kogemusteks – naudi head kogemust, tunneta emotsioone ja lase dopamiinil voolata (teades, et see kinnistab heaolu tekkimist ka tulevikus)

-         kasutades positiivseid kogemusi negatiivsete mahendamiseks , tasakaalustamiseks. Aju salvestab mälestusi „üle“. Mälestused salvestatakse auklikult ainult sünapsite ühendustena (mis võimaldab tekitada meenutamisel isegi sama tunnet, mis selles olukorras oli), mitte aga terviklikult piltidena. Meenutamisel salvestatakse mäletus uute ühendustena üle ning kui negatiivset mälestust meenutada samal ajal kui tunned õnnetunnet, siis mälestus maheneb, sest sellele lisanduvad uued positiivsed lingid. 

-        Kõhuhingamine aktiveerib parasümpaatilise närvisüsteemi

-        Kalamaksaõli tarvitamine soodustab neuronite kasvu ning tõstab meeleolu

-     Raud ja B-6 vitamiinid soodustavad serotoniini teket (kui on vitamiini puudus, siis ei saa ka neurotransmitter tekkida) 

-        L.fenüülalaniin on dopamiini tekkimise aluseks.

Kokkuvõtteks
Raamat oli valgustav, et mõista miks me käitume nagu me käitume, ka ebaratsionaalselt, suutmata peatada oma (vihaseid) emotsioone. Inimestega iga päev koos töötades on rahustav neid mehhanisme teada, et näha olukordi läbi ning mõista, et kellelgi teisel pole minuga üldse midagi pistmist. Raamatus toodud näited andsid häid meetodeid, mille abil eristada ettetulevaid olukordi, et rahulikult ja neutraalselt valida sobivaim reageering. Üllatav kui palju on tegelikult olukordi, mis ei nõua minult mingit erilist reageeringut võimaldades rahuliku südamega edasi minna. See on säästlik esmalt enda suhtes, võimaldab meil olla ka füüsiliselt tervemad ja emotsionaalselt stabiilsemad.  Raamatus peitus minu arvates vastus, miks halvad uudised „müüvad“, miks nende üle tahetakse arutada, teiselt poolt ka selgitus, miks ennast negatiivsest uudisvoost eemale hoida, et mitte lasta maailma valul endale stressi tekitada. Me saame kokkuvõttes ise oma aju mõjutada sellega, mida me talle lubame või mida mitte ning kuidas teda harjutame. Iga harjutamine on loomulikult pikemaajaline tahtejõu ja distsipliini kasvatamine, mida nõuavad ka autorite poolt pakutud nõuanded ja harjutused teadlikkuse kasvatamiseks.

Rick Hanson ja Richard Mendius „Sinu aju“ (Buddha's Brain: The Practical Neuroscience of Happiness, Love & Wisdom) (2009)