Diskussiooni kokkuvõte: küsimused, küsimused, küsimused

Meie, 1. mai, töörahva pühal, toimunud raamatuklubi algas laviini küsimustega -  kuidas on läinud? mis vahepeal juhtunud? Kuidas lugemine läks? Nagu ikka, kui pole ammu näinud.

Küsimuste laviin jätkus, enne kui saime minna raamatute ja arutelude juurde:

• Milline peaks meie blogi olema? Kas tänane formaat vastab meie vajadustele või saaksime midagi paremaks teha?
• Millised peaksid olema blogis avaldatavad raamatute kokkuvõtted? Sisu ümberjutustus ju ühele lehele ei mahu? Ehk hoopis nopped meeldejäävate tsitaatide näol? Süntees loetust oma sõnadega? Paar olulisemat mõtet? Lugemiskogemuse ja saadud emotsiooni kirjeldus?
• Millised võiksid olla kohtudes meie raamatu tutvustused üksteisele? Lühike ümberjutustus? Kui pikalt? 30 minutit? Jagada see teemadeks? Seejärel küsimused teistelt?
• Mida meie raamatuklubi tänane vorm võimaldab? Kas klubi võiks veel kasvada? Kui mitmele oleks ruumi tänases formaadis?

Mis olid vastused ja tehtud kokkulepped? Olid, mis olid! :) Oluline on see, et kooskäimised oleksid jätkuvalt arendavad ning pakuksid hea emotsiooni. Ja neile kriteeriumitele meie 1.mai kohtumine kindlasti ka vastas.

Seekord olid arutluse all raamatud, mis pidid lugejale midagi konkreetset õpetama. Ja kuigi loetud 4 raamatut olid piisavalt erinevad, koorus kuulatud kokkuvõtetest ja arutelust minu jaoks välja teema "Tegevus - kas eesmärk omaette või vahend millegi saavutamiseks?"

Ehk et, kas tegevus võibki olla eesmärk omaette, olemise viis? Ja ei pea ilmtingimata teenima väljaspool tegevust ennast seisvat eesmärki?

Kolm vaadet sellele:

1. Kui paljude jaoks on jooksmine vahend kaalust alla võtmiseks või võimalus tunda end osana sportlikust inimmassist rahvaspordiüritustel (et see pärast FBsse kuvada)? Ent kas rõõmu võiks tunda ka jooksust endast? Tunda joovastust võimalusest joosta? Et on olemas metsad ja teerajad ning jalad, mis liiguvad? Et jooksmine on osa elamise viisist ja mitte pelgalt vahend võistluste edetabelis parema tulemuse saavutamisel?
2. Või kas peame dialoogi astuma alles siis, kui meie suhe on kiiva läinud? Või võiks dialoog olla osa meie loomulikust olemise / suhtlemise viisist? Tehnika, mida igaüks valdab ja igapäevaselt kasutab? Ehk dialoogi eesmärk ei oleks vaid tekkinud pundarde lahti harutamine, vaid eesmärk olekski suhelda omavahel dialoogi vormis – oma suhtlemise avatud ala suurendades, rääkides ja kuulates ära nii faktid, kui ka seotud tunded ja mõttes tekkinud lood?
3. Ja kas veenmise kunst / teadus, võiks tegevusena olla väärtus iseeneses või on see pigem vahend muude eesmärkide saavutamisel? Või on teinekord kiirtee lahenduseni täitsa OK ning dialoog liiast? Või mille poolest veenmine ja dialoog üldse erinevad?

Rohkem küsimusi kui vastuseid,  sest küsimused on  ju edasiviiv jõud, või mis?

Põnevaid lugemisi!

“What I Talk About When I Talk About Running” Haruki Murakami

Mantra for marathon runners: pain is inevitable – unavoidable reality; suffering is optional - up to the runner himself.

The author is writer by profession. And as he has been into running for a long time, he has written down his thoughts about running. Quite a different approach to running compared to Christopher McDougall. 

Running long distances, one has a lot of time to think and ponder a thousand thoughts. Or at least this is the case for me. So it was interesting to read what another co-runner is thinking. So I captured some thoughts that caught my attention. 

To keep on going you need to keep up the rhythm, especially with long-term projects. The author shares that he stops every day right at the point where he feels he can write more and the next day’s work goes smoothly. Once you set the pace, the rest will follow. The same applies to running – you should run up to the point when you still feel good and want to return to track the next time.

As he first started running he couldn’t run long distances, he simply got tired. But as he continued to run, his body started to accept the fact that he was running and he could gradually increase the distance. This works as long as the main thing is not the speed or distance, but rather simply running every day without taking a break. The author suggests that you never take 2 days off in a row. Muscles are like animals – they want to take it as easy as possible. So when they are not pressured, they cancel out all the hard work you had previously done and you need to repeat the whole journey from the very beginning.

Running is like a lifeline, so don’t quit just because you are busy. If you use busy as an excuse not to run, you’ll never run again. For most there are only a few reasons to run and a truckload of them to quit. Keep the few reasons nicely polished.

I run; therefore I am. 

“What I Talk About When I Talk About Running” Haruki Murakami (2008)

"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall

Robert Bannister on öelnud “Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälja. Pole vahet, kas Sa oled lõvi või gasell – kui päike tõuseb, on targem punuma pista“.

Lugesin raamatu läbi paari õhtuga, sest see oli kirjutatud põneva loona, ent põimis endas seikasid ajaloost, viiteid teadusele ja uuringutele ning eelkõige pani jalad all nihelema, sest süstis meeletult innustust saada raamatuga ühele poole ja minna jooksma! Nüüd, kui olen vahel laisk, avan raamatust  suvalise lehe lahti ning 5 minutiga meenub, miks toss jalga tõmmata ja õue jooksma minna.

Mõned konkreetsed jooksutehnika õpetused saab raamatust ka, ent see ei ole autori põhifookus. Mind intrigeerisid pigem autori mõned järgmised küsimused: 
- Kuidas saavad kõik planeedi imetajad peale inimese loota oma jalgadele? 
- Miks antiloop ei põe luuümbrise põletikku või hundid ei pea jalgadele jäämähiseid tegema või 80% mustangitest ei ole rivist väljas põrutusvigastuste tõttu?

Küsimus pole selles, kuidas joosta, vaid kuidas elada, kes me inimestena oleme ja kes me peaksime olema. Ja lõpuks pani autor lugejate ette päris julge hüpoteesi: võibolla said kõik inimkonna hädad, millest me ei suuda jagu saada – vägivald, ülekaalulisus, haigused, depressioon , ahnus -, alguse siis, kui me lakkasime elamast Jooksvate Inimestena? Kui oma loomust eitada, leiab see väljapääsu teisel, inetumal viisil.

Mis juhtuks, kui me suudaksime joosta aastakümneid ilma vigastusteta ja sadu kilomeetreid nädalas ning nautida iga sekundit sellest! Ja märgata, kuidas meie südame löögisagedus langeb, stress ja viha kaovad ning energia tõuseb pilvini. Kujutleda, kuidas võiks kaduda kuriteod, kolesterool ja ahnus, kui Jooksvate Inimeste rahvus taasavastab oma õige sammu!

Jooksmine ühendab endas kaks väga ürgset impulssi - hirmu ja naudingu. Ja kui asjad on väga halvasti, jookseme me enim. Pärast suurt majanduslangust (Great Depression), Vietnami sõda ning September 11 rünnakut, kasvas jooksmise populaarsus spordialana Ameerikas tohutult.

Aga tarahumarade (indiaani suguharu, keda autor uuris raamatut kirjutades ning kes on autori sõnul ühed tervemad ja tasakaalukamad inimesed maailmas ning ultradistantside läbimisel ei saa neile keegi vastu - ei võidusõiduhobused, ei olümpia maratonijooksjad). Nende jaoks on jooks õnne ja rõõmu allikas. Nad ei ole unustanud jooksmise armastamist. Ürgajal jooksid meie eellased selleks, et saada toitu ja vältida ise toiduks saamine. Tänapäeval on jooksmine kui vahend mingi muu eesmärgi täitmiseks - olla kiirem, kõhnem vms, mitte enam eesmärk omaette. Ja seetõttu manitseb autor, et me ei püüaks jooksmise läbi midagi saavutada, sest vaid sel juhul saame rohkem vastu kui oleme osanud oodata. 

Paar jooksjatele kasulikku mõtet olid sellised - head spordijalatsid blokeerivad valu, mitte põrutust ning valu puudumine õpetab meid mugavalt jooksma. Sellest hetkest aga, kui hakata jooksma paljajalu, muutub jooksja jooksustiil – hoiad end rohkem pinges, selg läheb sirgu ja jalad liiguvad otse keha all. Jalgade katmine polsterdatud tossudega võrdub suitsualarmi välja lülitamisega.

Jooksujalatsite teema käis raamatust üsna mitu korda läbi. Autor viitas ka mitmetele uuringutele, mis kinnitaks justkui fakti, et mida paremad tossud Sul on, seda halvemad nad on Su jalgade tervisele. Tippmargi tosse kandvatel jooksjatel on 123% suurem vigastuste tõenäosus kui neil, kes kannavad odavaid tosse. Uuringu järgi polnud kõige sagedasem muutuja vigastuse puhul mitte jooksupind, kiirus, nädalas läbitud distants vm, vaid kinga hind.

Ent lõpuks pole vahet, mis sul jalas on, oluline on, mis toimub su peas.

"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall (2013)

„Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ N.J. Goldstein, S.J. Martin, R.B. Cialdini

Valisin raamatu ootuses saada näpunäiteid argumenteerimise võtete kohta. Seda see raamat eriti ei andud. Tegemist oli selgelt omakasupüüdliku mõjutamise „saladustega“ ehk kirjutatud stiilis, kuidas saada oma tahtmist hoolimata teise osapoole tegelikest vajadustest või võimalustest. Palju reklaaminduses kasutavaid võtted oli pakutud kasutamiseks kontoritöötajale tuttavamate olukordade enda kasuks pööramiseks.

Veenmise võtted, mida raamatus esitati, põhinevad sotsiaalse mõjutamise põhimõtetel nagu:

1)      vastastikune toime – inimesed tunnevad kohustust vastata tehtud teenetele

2)      väärtushinnangutega kooskõlas olemise vajadus

3)      soovitatud ekspertide poolt

4)      defitsiit

5)      isiklik sümpaatia

6)      sotsiaalne heakskiit – käitumine vastavalt üldistele ootustele ja normidele

Leidsin, et minu väärtushinnangutega kooskõlas olevad võtted, ehk need, mida ma ka võiksin rakendada, kasutasid mõjutamiseks sotsiaalse heakskiidu vajadust. See tähendab, et inimesed käituvad nagu suur osa teisi käitub et kuuluda selle gruppi, kuhu kuulub rohkem inimesi.

Mõned mõtted: 

1)    Peegel (või silmade pilt näiteks) sunnivad inimesed olema rohkem ausad (endale näkku ei taheta valetada või varastada endale otsa vaadates).

2)    Ootamatu nimetus või peakiri võib tekitada teistes huvi (kui tahad inimesi kaasata näiteks).

3)    Motivatsioon on suurem kui midagi on juba inimese eest ära tehtud (rõhutada seda osa ülesandest, mis on tehtud).

4)    Unikaalsus, haruldus ja ainukordsus aitab inimestes huvi ja haarab kaasa (kui on midagi teistsugust või harvaesinevat siis alati välja tuua).

5)    Kui on vaja veenda inimest muutma oma varem tehtud otsust (mingi uue kasuks) siis tuleb kiita inimese eelmist otsust ja näidata mõistmist selle otsuse suhtes, seejärel selgitada miks olukord on muutunud ja näidata mismoodi ja kuidas uus otsus oleks samuti tema väärtustega kooskõlas ja vastaks paremini uuele olukorrale.

6)    Kui lasta inimesel prognoosida kuidas ta käitub, siis ta pakub tõenäoliselt oodatud ja sotsiaalselt aktsepteeritud vastuse (kuna see ei ole koheselt siduv). Hiljem kui olukord on käes, siis käitutakse tõenäolisemalt nagu kinnitatud, sest muidu tunnetatakse endale valetamist.

7)    Inimesel on raske kahe variandi vahel valida, seega kui on olemas veel kolmas nn kompromissivariant, mis asub omadustelt kahe vahel, siis tõenäoliselt suurem osa inimesi valib hoopis selle variandi. Kui olemasoleva kahe variandi vahel tahaks mõjutada valima ühte teatud varianti siis paku juurde kolmas selliselt, et soovitud variant jääks keskmiseks nn kompromissiks.  

8)    Enamik tahab kuuluda suuremasse sotsiaalsesse gruppi (mitte vähemusse) ja käitumist mõjutab positiivses suunas see, kui tuua välja just statistikat ja fakte kui suur hulk juba mingil viisil käitub.

Ma tahan veel välja tuua, et mitmed argumenteerimised raamatus ei tundunud usutavad ega … veenvad, vaid pigem tekitasid soovi näidet teisiti tõlgendada ning autoritele vastu vaielda. Kindlasti leidub paremaid veenmise või argumenteerimise võtteid esitavaid raamatuid.

N.J. Goldstein; S.J. Martin; R.B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“