Meie, 1. mai, töörahva pühal, toimunud raamatuklubi algas laviini küsimustega - kuidas on läinud? mis vahepeal juhtunud? Kuidas lugemine läks? Nagu ikka, kui pole ammu näinud.
Küsimuste laviin jätkus, enne kui saime minna raamatute ja arutelude juurde:
- Milline peaks meie blogi olema? Kas tänane formaat vastab meie vajadustele või saaksime midagi paremaks teha?
- Millised peaksid olema blogis avaldatavad raamatute kokkuvõtted? Sisu ümberjutustus ju ühele lehele ei mahu? Ehk hoopis nopped meeldejäävate tsitaatide näol? Süntees loetust oma sõnadega? Paar olulisemat mõtet? Lugemiskogemuse ja saadud emotsiooni kirjeldus?
- Millised võiksid olla kohtudes meie raamatu tutvustused üksteisele? Lühike ümberjutustus? Kui pikalt? 30 minutit? Jagada see teemadeks? Seejärel küsimused teistelt?
- Mida meie raamatuklubi tänane vorm võimaldab? Kas klubi võiks veel kasvada? Kui mitmele oleks ruumi tänases formaadis?
Mis olid vastused ja tehtud kokkulepped? Olid, mis olid! :) Oluline on see, et kooskäimised oleksid jätkuvalt arendavad ning pakuksid hea emotsiooni. Ja neile kriteeriumitele meie 1.mai kohtumine kindlasti ka vastas.
Seekord olid arutluse all raamatud, mis pidid lugejale midagi konkreetset õpetama. Ja kuigi loetud 4 raamatut olid piisavalt erinevad, koorus kuulatud kokkuvõtetest ja arutelust minu jaoks välja teema "Tegevus - kas eesmärk omaette või vahend millegi saavutamiseks?"
Ehk et, kas tegevus võibki olla eesmärk omaette, olemise viis? Ja ei pea ilmtingimata teenima väljaspool tegevust ennast seisvat eesmärki?
Kolm vaadet sellele:
- Kui paljude jaoks on jooksmine vahend kaalust alla võtmiseks või võimalus tunda end osana sportlikust inimmassist rahvaspordiüritustel (et see pärast FBsse kuvada)? Ent kas rõõmu võiks tunda ka jooksust endast? Tunda joovastust võimalusest joosta? Et on olemas metsad ja teerajad ning jalad, mis liiguvad? Et jooksmine on osa elamise viisist ja mitte pelgalt vahend võistluste edetabelis parema tulemuse saavutamisel?
- Või kas peame dialoogi astuma alles siis, kui meie suhe on kiiva läinud? Või võiks dialoog olla osa meie loomulikust olemise / suhtlemise viisist? Tehnika, mida igaüks valdab ja igapäevaselt kasutab? Ehk dialoogi eesmärk ei oleks vaid tekkinud pundarde lahti harutamine, vaid eesmärk olekski suhelda omavahel dialoogi vormis – oma suhtlemise avatud ala suurendades, rääkides ja kuulates ära nii faktid, kui ka seotud tunded ja mõttes tekkinud lood?
- Ja kas veenmise kunst / teadus, võiks tegevusena olla väärtus iseeneses või on see pigem vahend muude eesmärkide saavutamisel? Või on teinekord kiirtee lahenduseni täitsa OK ning dialoog liiast? Või mille poolest veenmine ja dialoog üldse erinevad?
Rohkem küsimusi kui vastuseid, sest küsimused on ju edasiviiv jõud, või mis?
Põnevaid lugemisi!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar