Diskussioon: finantsilise kindlustatuse saavutamine naisena

Ühel päikesepaistelisel juuniõhtul istusime viinamarjakuhja taha ja mõnus jutuvada käis ringi. Üks meist oli just töökohta vahetamas ja teemaks, kui palju palka küsida. Ja sealt edasi, kui palju keegi on oma kümne aastase töökogemusega säästnud. Ja siis pommuudis. Kõik me oleme teinud samapalju tööd kui meie elukaaslased aga finantsiliselt on meie väärtus kordades väiksem. 

No mis uudis see ka on. Kõik teavad, et naised saavad Eestis vähem palka kui mehed. Jaa, asi on palgas aga veel milleski. Otsuses mõelda oma finantsilisest kindlustatusest iseseisvalt. Meie lood on erinevad ja mingi kokkupandud/väljamõeldud variant lugudest kõlab nii:

Mul on väike palk, ma ei hakka säästma, sest mehe kõrval ma püüan hoida sama elustandardit. Ma ei osta poest radikaalselt erinevat toitu võrreldes sellega kui mees poes käib, kuigi ma ei saa seda endale lubada. Kui ta tellib viis pakki kuivatatud liha ja kalamarja, siis ma ostan seda. Ma tean, et tema saab seda lubada ja samal ajal ka oma väärtust kasvatada aga me oleme ju üks pere. Me kõik võidame tema finantsedust.

Ja võidamegi, mõlema elatustase on parem. Aga see võib olla näiline. Proportsionaalselt annan mina suurema panuse igapäevakuludesse. Mul ei teki oskusi end finantsiliselt kindlustada. Tulemuseks võib olla vähe paindlikkust elus, et näiteks tööalast puhkust võtta, õppima minna, oma laste eest hoolitseda jne.

Vaja on otsustada, et minu enda finantsilisest kindlustatus on oluline. See ei teki kellegi teise poolt. Kuidas finantsiliselt väärtust kasvatada, seda vastust hakkasime otsima. Alustasime mõningatest investeerimisraamatutest ja muidugi investeerimisest.

Üks teema veel, otsustasime, et edaspidi loeb iga üks iga teema kohta mitu raamatut. Püüame rohkem süveneda. 

"Raha" Kaur Kender, Rain Lõhmus

Raamatu peamine sõnum: investeerida, investeerida, investeerida, sealjuures pikaajaliselt.
Muidu oma finantsväärtust oluliselt ei kasvata, sest et inflatsioon "sööb raha" väärtuse, põnevad tarbimisvõimalused ahvatlevad kulutama ja mitte üheski töökohas ei maksta Sulle kumulatiivset (vt kumulatiivne intress) palka. Palk pigem järgib inflatsiooni, kui sedagi.

Mina tahan kasvatada oma finantsilist iseseisvust. Seetõttu otsisin vastust, millest peaks alustama algaja investor? Aktsiad on viimase 75 aastaga tootnud keskmiselt 12% aastas. Aga kas investeerimine ikka suurendab iseseisvust? Aktsiaturgudel kaotad raha sama lihtsast kui võidad. Lühivastus algajale:

Hajuta ajas - ühe suure ostu asemel investeeri pidevalt väiksemate summade kaupa. Siis Sa ei pea  muretsema, millal on õige hetk oskuks. Ostes aasta jooksul nii osavamalt kui kallimalt hajutad riski aktsia eest kallimat hinda maksta.

Hajuta aktsiate vahel - ükski aktsia pole riskivaba, varem või hiljem juhtub iga firmaga midagi. Hea hajutuse saavutamiseks on vaja 30-50 aktsiast koosnevat portfelli. Kui raha on vähe, et investeeri indeksaktsiatesse* või indeksifondidesse**.

*Indeksaktsia (index share) jälgib indeksit, indeksite liikumised on lihtsamini aimatavad ja pakuvad vähem negatiivseid üllatusi, sobivad lühiajalistele investoritele, kes soovivad kasu lõigata turukõikumistest.

**Indeksifondid (index mutual funds) investeerivad indeksite koostisosadesse, et saavutada fonditootlust sarnaselt valitud indeksiga, kuna portfelliga seotud otsused tehakse automaatselt, tehinguid toimub harva, on kulutused madalamad kui aktiivselt juhitud fondide puhul, sobib pikemajalistele investoritele.

Harjuta eri majandusharude ja riikide vahel - kriisid tabavad just eri majandusharusid, riike ja piirkondi, nt Jaapan 1990, Ida-Euroopa 1997-98 jne. Kriise ei ole sageli ette näha, isegi kui oled valdkonna spetsialist. Siin on samuti indeksaktsia üks võimalik lahendus.

Püsi turul, väldi paanikat - üks hea viis raha kaotada on turu langedes paanitseda ja müüa portfell. Isegi siis kui kavatsed pärast aktisad tagasi osta. Tõusud juhtuvad sageli just siis, kui kõik seda kõige vähem usuvad. Väärtuse kasvatamiseks peab Sinu investeering tõusudest osa saama.

Veidi ka raamatu ühesehitusest. Selleks, et Rain Lõhmuse ratsionaalset investeerimisloogikat ära seedida, toob Kaur Kender sisse emotsioonid. Ta küsib teadmatusest või raha-kaotamise hirmudest lähtuvaid küsimusi investeerimise kohta ning võimendab edu-sõnumeid piltidega jõuka pankurihärraga veedetud ajast. Näiteks Ferrari ost, Michelini tärniga restoranid, Rain Lõhmuse 2,3 miljonit (~147 000 eur) krooni maksnud maja Tallinna vanalinnas jne. Vahepeal on näited minu jaoks läbinähtavalt pealetükkivad: näed nii saab rikkaks.

Kokkuvõttes oli raamat hea sissejuhatus teemasse. Loed selle ühe õhtuga läbi, saad motivatsiooni ja paar esimest mõtet kuidas investeerimisega alustada.

"Raha" Kaur Kender, Rain Lõhmus (2002)

Diskussiooni kokkuvõte: toit kui jututeema

Vestlesime seekord toitumise teemal.  Alustasime tõdemusega, et tegemist on väga aktuaalse teemaga. Peaaegu võib öelda, et kes parajasti ei söö, see räägib toidust. Kas toitumise pärast muretsemine on heaoluühiskonna pseudoprobleem või reaalselt eluliselt tähtis küsimus, sellele vastus meie poolt puudub.

Toidu valikuga puutume iga päev kokku: sööme ise, valime, valmistame ja pakume toitu lastele ja perele. Leidsime, et toitu ei tohiks pidada elus ka liiga oluliseks. Me sööme siiski selleks, et elada, mitte vastupidi. Raamatu „Looduslik toit, täisväärtuslik elu“ autor M. Blossfeldt toob sobivalt välja, et füüsiline aktiivsus, intellektuaalne väljakutse, suhted lähedastega ja oma kutsumusega tegelemine toidavad meie elu samamoodi ning oluline on hoida neid tasakaalus.

Eestis räägitakse palju toidust erinevate dieetide või toitumise suundade võtmes. Arutatakse mida süüa ja kuidas toitu valida peamiselt erinevates variatsioonides moedieetide ja öko - mitteöko kontekstis. Huvitav oli aga mõtiskleda erinevate maailma toidukultuuride üle. Näiteks prantslased seltskonnas pigem arutavad selle üle, kuidas toit on valmistatud aga ka etteruttavalt juba selle üle, mida järgmise toidukorra ajal süüa ja kuidas seda teha. Samuti on neile oluline sotsiaalselt pädev käitumine olukorras, kus koos einestatakse. Sellele pööratakse tähelepanu ka lastele kommete õpetamisel. Peamine küsimus ei ole seejuures, kuidas mäluda või suhu pista, vaid hoopis kuidas seltskonnaga söögilauas viibides suhelda. Osades kultuurides antakse söömise järel toidule hinnanguid ja kirjeldatakse saadud naudingut või siis seda, mis sellest puudu jäi.

Tahakski endale meelde jätta, et toit võibki olla ka suurepärane jututeema. Võtkem eeskuju teistest kultuuridest nende kombel näiteks kirjeldades ja nautides seda, mida hetkel süüakse, ja vesteldes mis tundeid või assotsiatsioone see tekitab. Head isu!

"Looduslik toit, täisväärtuslik elu" Marika Blossfeldt

Sageli on nii, et lähen poodi ja tundub, et mitte midagi pole osta. Marika Blossfeldt oskab teha lihtsad toiduained eriliseks ja näitab kui rikkalik valik toiduaineid meie käeulatuses on. 

Blossfeldt jooga õpetaja ja holistilise tervisenõustajana käsitleb toitumist ühe osana inimese heaolust. Heaolu saavutamiseks tuleks tegeleda enda elustiiliga terviklikult - keha 
töö, suhted, vaimsus. 

Kümme mõtet Blossfeldt raamatust:

1. Lihtsaid toiduaineid nimetab Blossfeldt terviktoiduks (whole foods). Ta selgitab, et terviktoidu puhul pole võimalik pakendilt selle koostist lugeda sh teraviljad, aedviljad, juurviljad, puuviljad, kaunviljad, lehtköögiviljad, lehtsalatid, seened, maitsetaimed, puuviljad, pähklid, seemned, kala, liha, munad ja piim. Terviktoit tagab täieliku toitumuse. Keha suudab toitaineid paremini omastada kui töödeldud kujul.

2. Tugevdatud, parandatud või rikastatud vitamiinidega tähendab keemiliselt töödeltud – asendatud kunstlike toitainetega. 

3. Valge suhkru tarbimine viib kehast välja mineraalaineid, alandab immuunsust, teeb äravaks. Suhkrud ehk lihtsüsivesikud on valge suhkur ehk sahharoos (suhkruroog, suhkrupeet), fruktoos, maltoos, glükoos, dekstroos, laktoos.Vajame suhkruid aju ja lihaste tööks nt põhjustab liiga madal veresuhkru tase keskendumisraskusi ja tujukust. 

Liigne suhkur muutub keharasvaks, sest suhkru tarbimine surub maha glükagooni tootmise, see on hormoon, mis vabastab keharasvad energiapõletuseks. Suhkrus puuduvad täielikult toitained, aga on hulgaliselt kaloreid. 

Suhkur eemaldab kehast toitaineid, kuna seda on vaja suhkrute ümbertöötlemiseks. Samuti aeglustab antikehade tootmist, sekkub c-vitamiini ainevahetusse, rikub mineraalainete tasakaalu, tõstab veresuhkru taseme kiiresti kõrgele tekitades ärevust ja närvilisust. Bioloogiliselt ei ole organismil suhkrut vaja, kuna ta suudab ise liitsüsivesikuid veresuhkruks ümber töödelda. Pruun suhkur on 99% valge suhkur, mis on kaetud melassi kihiga. 

3. Valge suhkru asemel vali liitsüsivesikud või looduslikud magustajad. Liitsüsivesikuid saame täistera-, köögi ja kaunviljadest va kartul ja suhkrumais. Kui neid süüa tasakaaluks valgurikka toiduga, siis ei tõuse suhkru tase nii kiiresti nt kartul ja liha. 

Liitsüsivesikud lõhustuvad aeglaselt ja veresuhkru tase ei tõuse järsult ega liiga kõrgele. Suhkrud vabanevad verre järk-järgult pikema aja jooksul tagades püsiva energiataseme ja stabiilse meeleolu. 

Puuviljad ja looduslikud magustajad on kehale leebema toimega suhkrud nagu mesi, vahtrasiirup, pruuni riisi siirup, linnaseekstrakt maltoosa, tume melass ja eriti leebed on agaavinektar ja stevia. Looduslikud magustajad varustavad meid ka teiste toitainetega, nt mineraalainetega. 

4. Valk on vajalik, sest see on meie kehale ehitusmaterjal ning immuunsüsteemi tugevdaja. Valgu saamiseks ei pea tingimata liha sööma. Parimad valgud tulevad kaunviljadest (oad, herned, läädsed ja maapähklid) pähklitest, seemnetest, seentest, teraviljadest nagu kaer ja kinoa ning merevetikatest. 

5. Vesi on tähtis. Vesi toob rakkudesse toitained ja hapnikku ning viib mürgid kehast välja. Kui tunned, et on mingi kahtlane isu tekkinud või et tahaks midagi näksida, siis kõigepealt joo vett. 

6. See, kuidas me sööme, on sama tähtis, kui see, mida me sööme. Lõõgastunud keskkond ja toidule keskendunud olek aitavad toitu tõhusamalt seedida ning imenduda. Toidu korralik mälumine annab energiat ning jõudu. Ka vedelikke võib mäluda. 

7. Väljas süües võiks enne menüü vaatamist keha signaalide põhjal otsustada, mida süüa ning seejärel valida menüüst midagi sellele lähedast. 

8. Naudi kõike – sööki, seltskonda, elu üldse. Naudi ka seda kui patustad oma tavapärase toidufilosoofia vastu, see on eriline sündmus ja pole põhjust põdeda!

9. Pea iseend ja oma pere tööst olulisemaks. See on hea meeldetuletus, sest isiklikult minu tähtsate asjadega ei tegelege keegi peale minu enda ning seda oma tagalat tuleb ise rõõmu ja loovusega ehitada ja hoida.Tehke iga päev midagi, mis toidaks teie hinge: palvetage, mediteerige, hingake teadlikult, veetke aega omaette, kuulake muusikat või jalutage looduses.  

"Looduslik toit, täisväärtuslik elu" Marika Blossfeldt (2009) 

Diskussiooni kokkuvõte: küsimused, küsimused, küsimused

Meie, 1. mai, töörahva pühal, toimunud raamatuklubi algas laviini küsimustega -  kuidas on läinud? mis vahepeal juhtunud? Kuidas lugemine läks? Nagu ikka, kui pole ammu näinud.

Küsimuste laviin jätkus, enne kui saime minna raamatute ja arutelude juurde:

• Milline peaks meie blogi olema? Kas tänane formaat vastab meie vajadustele või saaksime midagi paremaks teha?
• Millised peaksid olema blogis avaldatavad raamatute kokkuvõtted? Sisu ümberjutustus ju ühele lehele ei mahu? Ehk hoopis nopped meeldejäävate tsitaatide näol? Süntees loetust oma sõnadega? Paar olulisemat mõtet? Lugemiskogemuse ja saadud emotsiooni kirjeldus?
• Millised võiksid olla kohtudes meie raamatu tutvustused üksteisele? Lühike ümberjutustus? Kui pikalt? 30 minutit? Jagada see teemadeks? Seejärel küsimused teistelt?
• Mida meie raamatuklubi tänane vorm võimaldab? Kas klubi võiks veel kasvada? Kui mitmele oleks ruumi tänases formaadis?

Mis olid vastused ja tehtud kokkulepped? Olid, mis olid! :) Oluline on see, et kooskäimised oleksid jätkuvalt arendavad ning pakuksid hea emotsiooni. Ja neile kriteeriumitele meie 1.mai kohtumine kindlasti ka vastas.

Seekord olid arutluse all raamatud, mis pidid lugejale midagi konkreetset õpetama. Ja kuigi loetud 4 raamatut olid piisavalt erinevad, koorus kuulatud kokkuvõtetest ja arutelust minu jaoks välja teema "Tegevus - kas eesmärk omaette või vahend millegi saavutamiseks?"

Ehk et, kas tegevus võibki olla eesmärk omaette, olemise viis? Ja ei pea ilmtingimata teenima väljaspool tegevust ennast seisvat eesmärki?

Kolm vaadet sellele:

1. Kui paljude jaoks on jooksmine vahend kaalust alla võtmiseks või võimalus tunda end osana sportlikust inimmassist rahvaspordiüritustel (et see pärast FBsse kuvada)? Ent kas rõõmu võiks tunda ka jooksust endast? Tunda joovastust võimalusest joosta? Et on olemas metsad ja teerajad ning jalad, mis liiguvad? Et jooksmine on osa elamise viisist ja mitte pelgalt vahend võistluste edetabelis parema tulemuse saavutamisel?
2. Või kas peame dialoogi astuma alles siis, kui meie suhe on kiiva läinud? Või võiks dialoog olla osa meie loomulikust olemise / suhtlemise viisist? Tehnika, mida igaüks valdab ja igapäevaselt kasutab? Ehk dialoogi eesmärk ei oleks vaid tekkinud pundarde lahti harutamine, vaid eesmärk olekski suhelda omavahel dialoogi vormis – oma suhtlemise avatud ala suurendades, rääkides ja kuulates ära nii faktid, kui ka seotud tunded ja mõttes tekkinud lood?
3. Ja kas veenmise kunst / teadus, võiks tegevusena olla väärtus iseeneses või on see pigem vahend muude eesmärkide saavutamisel? Või on teinekord kiirtee lahenduseni täitsa OK ning dialoog liiast? Või mille poolest veenmine ja dialoog üldse erinevad?

Rohkem küsimusi kui vastuseid,  sest küsimused on  ju edasiviiv jõud, või mis?

Põnevaid lugemisi!

“What I Talk About When I Talk About Running” Haruki Murakami

Mantra for marathon runners: pain is inevitable – unavoidable reality; suffering is optional - up to the runner himself.

The author is writer by profession. And as he has been into running for a long time, he has written down his thoughts about running. Quite a different approach to running compared to Christopher McDougall. 

Running long distances, one has a lot of time to think and ponder a thousand thoughts. Or at least this is the case for me. So it was interesting to read what another co-runner is thinking. So I captured some thoughts that caught my attention. 

To keep on going you need to keep up the rhythm, especially with long-term projects. The author shares that he stops every day right at the point where he feels he can write more and the next day’s work goes smoothly. Once you set the pace, the rest will follow. The same applies to running – you should run up to the point when you still feel good and want to return to track the next time.

As he first started running he couldn’t run long distances, he simply got tired. But as he continued to run, his body started to accept the fact that he was running and he could gradually increase the distance. This works as long as the main thing is not the speed or distance, but rather simply running every day without taking a break. The author suggests that you never take 2 days off in a row. Muscles are like animals – they want to take it as easy as possible. So when they are not pressured, they cancel out all the hard work you had previously done and you need to repeat the whole journey from the very beginning.

Running is like a lifeline, so don’t quit just because you are busy. If you use busy as an excuse not to run, you’ll never run again. For most there are only a few reasons to run and a truckload of them to quit. Keep the few reasons nicely polished.

I run; therefore I am. 

“What I Talk About When I Talk About Running” Haruki Murakami (2008)

"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall

Robert Bannister on öelnud “Gasell ärkab Aafrikas igal hommikul üles, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige kiirem lõvi, sest muidu ta süüakse ära. Lõvi ärkab Aafrikas igal hommikul, teades, et ta peab jooksma kiiremini kui kõige aeglasem gasell, sest muidu jääb ta nälja. Pole vahet, kas Sa oled lõvi või gasell – kui päike tõuseb, on targem punuma pista“.

Lugesin raamatu läbi paari õhtuga, sest see oli kirjutatud põneva loona, ent põimis endas seikasid ajaloost, viiteid teadusele ja uuringutele ning eelkõige pani jalad all nihelema, sest süstis meeletult innustust saada raamatuga ühele poole ja minna jooksma! Nüüd, kui olen vahel laisk, avan raamatust  suvalise lehe lahti ning 5 minutiga meenub, miks toss jalga tõmmata ja õue jooksma minna.

Mõned konkreetsed jooksutehnika õpetused saab raamatust ka, ent see ei ole autori põhifookus. Mind intrigeerisid pigem autori mõned järgmised küsimused: 
- Kuidas saavad kõik planeedi imetajad peale inimese loota oma jalgadele? 
- Miks antiloop ei põe luuümbrise põletikku või hundid ei pea jalgadele jäämähiseid tegema või 80% mustangitest ei ole rivist väljas põrutusvigastuste tõttu?

Küsimus pole selles, kuidas joosta, vaid kuidas elada, kes me inimestena oleme ja kes me peaksime olema. Ja lõpuks pani autor lugejate ette päris julge hüpoteesi: võibolla said kõik inimkonna hädad, millest me ei suuda jagu saada – vägivald, ülekaalulisus, haigused, depressioon , ahnus -, alguse siis, kui me lakkasime elamast Jooksvate Inimestena? Kui oma loomust eitada, leiab see väljapääsu teisel, inetumal viisil.

Mis juhtuks, kui me suudaksime joosta aastakümneid ilma vigastusteta ja sadu kilomeetreid nädalas ning nautida iga sekundit sellest! Ja märgata, kuidas meie südame löögisagedus langeb, stress ja viha kaovad ning energia tõuseb pilvini. Kujutleda, kuidas võiks kaduda kuriteod, kolesterool ja ahnus, kui Jooksvate Inimeste rahvus taasavastab oma õige sammu!

Jooksmine ühendab endas kaks väga ürgset impulssi - hirmu ja naudingu. Ja kui asjad on väga halvasti, jookseme me enim. Pärast suurt majanduslangust (Great Depression), Vietnami sõda ning September 11 rünnakut, kasvas jooksmise populaarsus spordialana Ameerikas tohutult.

Aga tarahumarade (indiaani suguharu, keda autor uuris raamatut kirjutades ning kes on autori sõnul ühed tervemad ja tasakaalukamad inimesed maailmas ning ultradistantside läbimisel ei saa neile keegi vastu - ei võidusõiduhobused, ei olümpia maratonijooksjad). Nende jaoks on jooks õnne ja rõõmu allikas. Nad ei ole unustanud jooksmise armastamist. Ürgajal jooksid meie eellased selleks, et saada toitu ja vältida ise toiduks saamine. Tänapäeval on jooksmine kui vahend mingi muu eesmärgi täitmiseks - olla kiirem, kõhnem vms, mitte enam eesmärk omaette. Ja seetõttu manitseb autor, et me ei püüaks jooksmise läbi midagi saavutada, sest vaid sel juhul saame rohkem vastu kui oleme osanud oodata. 

Paar jooksjatele kasulikku mõtet olid sellised - head spordijalatsid blokeerivad valu, mitte põrutust ning valu puudumine õpetab meid mugavalt jooksma. Sellest hetkest aga, kui hakata jooksma paljajalu, muutub jooksja jooksustiil – hoiad end rohkem pinges, selg läheb sirgu ja jalad liiguvad otse keha all. Jalgade katmine polsterdatud tossudega võrdub suitsualarmi välja lülitamisega.

Jooksujalatsite teema käis raamatust üsna mitu korda läbi. Autor viitas ka mitmetele uuringutele, mis kinnitaks justkui fakti, et mida paremad tossud Sul on, seda halvemad nad on Su jalgade tervisele. Tippmargi tosse kandvatel jooksjatel on 123% suurem vigastuste tõenäosus kui neil, kes kannavad odavaid tosse. Uuringu järgi polnud kõige sagedasem muutuja vigastuse puhul mitte jooksupind, kiirus, nädalas läbitud distants vm, vaid kinga hind.

Ent lõpuks pole vahet, mis sul jalas on, oluline on, mis toimub su peas.

"Jooksjana sündinud" Christopher McDougall (2013)

„Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“ N.J. Goldstein, S.J. Martin, R.B. Cialdini

Valisin raamatu ootuses saada näpunäiteid argumenteerimise võtete kohta. Seda see raamat eriti ei andud. Tegemist oli selgelt omakasupüüdliku mõjutamise „saladustega“ ehk kirjutatud stiilis, kuidas saada oma tahtmist hoolimata teise osapoole tegelikest vajadustest või võimalustest. Palju reklaaminduses kasutavaid võtted oli pakutud kasutamiseks kontoritöötajale tuttavamate olukordade enda kasuks pööramiseks.

Veenmise võtted, mida raamatus esitati, põhinevad sotsiaalse mõjutamise põhimõtetel nagu:

1)      vastastikune toime – inimesed tunnevad kohustust vastata tehtud teenetele

2)      väärtushinnangutega kooskõlas olemise vajadus

3)      soovitatud ekspertide poolt

4)      defitsiit

5)      isiklik sümpaatia

6)      sotsiaalne heakskiit – käitumine vastavalt üldistele ootustele ja normidele

Leidsin, et minu väärtushinnangutega kooskõlas olevad võtted, ehk need, mida ma ka võiksin rakendada, kasutasid mõjutamiseks sotsiaalse heakskiidu vajadust. See tähendab, et inimesed käituvad nagu suur osa teisi käitub et kuuluda selle gruppi, kuhu kuulub rohkem inimesi.

Mõned mõtted: 

1)    Peegel (või silmade pilt näiteks) sunnivad inimesed olema rohkem ausad (endale näkku ei taheta valetada või varastada endale otsa vaadates).

2)    Ootamatu nimetus või peakiri võib tekitada teistes huvi (kui tahad inimesi kaasata näiteks).

3)    Motivatsioon on suurem kui midagi on juba inimese eest ära tehtud (rõhutada seda osa ülesandest, mis on tehtud).

4)    Unikaalsus, haruldus ja ainukordsus aitab inimestes huvi ja haarab kaasa (kui on midagi teistsugust või harvaesinevat siis alati välja tuua).

5)    Kui on vaja veenda inimest muutma oma varem tehtud otsust (mingi uue kasuks) siis tuleb kiita inimese eelmist otsust ja näidata mõistmist selle otsuse suhtes, seejärel selgitada miks olukord on muutunud ja näidata mismoodi ja kuidas uus otsus oleks samuti tema väärtustega kooskõlas ja vastaks paremini uuele olukorrale.

6)    Kui lasta inimesel prognoosida kuidas ta käitub, siis ta pakub tõenäoliselt oodatud ja sotsiaalselt aktsepteeritud vastuse (kuna see ei ole koheselt siduv). Hiljem kui olukord on käes, siis käitutakse tõenäolisemalt nagu kinnitatud, sest muidu tunnetatakse endale valetamist.

7)    Inimesel on raske kahe variandi vahel valida, seega kui on olemas veel kolmas nn kompromissivariant, mis asub omadustelt kahe vahel, siis tõenäoliselt suurem osa inimesi valib hoopis selle variandi. Kui olemasoleva kahe variandi vahel tahaks mõjutada valima ühte teatud varianti siis paku juurde kolmas selliselt, et soovitud variant jääks keskmiseks nn kompromissiks.  

8)    Enamik tahab kuuluda suuremasse sotsiaalsesse gruppi (mitte vähemusse) ja käitumist mõjutab positiivses suunas see, kui tuua välja just statistikat ja fakte kui suur hulk juba mingil viisil käitub.

Ma tahan veel välja tuua, et mitmed argumenteerimised raamatus ei tundunud usutavad ega … veenvad, vaid pigem tekitasid soovi näidet teisiti tõlgendada ning autoritele vastu vaielda. Kindlasti leidub paremaid veenmise või argumenteerimise võtteid esitavaid raamatuid.

N.J. Goldstein; S.J. Martin; R.B. Cialdini „Jah! Veenmisteaduse 50 saladust“

"Crucial conversations. Tools for talking when stakes are high" Kerry Patterson, Joseph Grenny, Ron McMillan, Al Switzler

Kas sinu elus on olnud olukordi, kus sa oled olulise teema puhul olukorrale reageerimata jätnud või siis reageerinud selliselt, et ole seda hiljem kahetsenud? Võib-olla oli see näiteks arutelu ülemusega palgatõusust, elukaaslasega finantside kasutamisest või lapsega sobivast käitumisest. Patterson jt. nimetavad selliseid vestlusi olulisteks vestlusteks.

Olulised vestlused aitavad lahendada probleeme ja arendada suhteid. Tunned sellise vestluse ära sellest, et teema on tähtis, arvamused on erinevad ja emotsioonid on tugevad. Sageli algavad olulised vestlused ootamatult ja pole aega ette valmistada. Patterson jt annavad ideid, kuidas dialoogi saavutada.

Kokkuvõtte ideed jagasin nelja ossa:
1. Eelhäälestus
2. Turvaline õhkkond
3. Minu ja teiste lood avalikuks
4. Otsustage kuidas edasi

1. Eelhäälestus – eesmärgiks on luua koos jagatud arusaam olukorrast!

Inimesed, kes on dialoogioskustes head, leiavad võimaluse kuidas muuta kogu teemasse puutuv info avalikuks ja luua koos jagatud arusaam oluorrast (vt joonis 1, ingl. k. Pool of Shared Meaning). Eesmärgiks on dialoog, mis on asjakohase teabe vaba liikumine kahe või enama inimese vahel.

Joonis 1. Dialoogi mudel

Mida täpsemat ja asjakohasemat infot omavahel jagatakse, seda paremaid otsuseid saab teha. Kui inimesed ei saa otsusest aru, hakkavad nad kas vaikselt või avalikult otsuse vastu töötama ning see toob kaasa vajaduse teha uusi arutelusid. Avalikuks tehtud info hulk võrdub grupi IQ. Üheks esimeseks väljakutseks on seega endalt küsida, kas ma usun, et probleemi puhul ei ole minul õiget vastust, vaid ainult pool lugu. Kas ma suudan jääda uurivaks, väljendades täpselt enda lugu ja saada avalikuks teise inimese loo? 

Kui teema tähtis ja arvamused on erinevad, siis sageli vallutavad emotsioonid vestluspartnerid. Lase aju probleemilahendamise osal tunnistada, et me tegeleme sotsiaalsete küsimustega ning füüsilist ohtu pole. Kui adrenaliin võtab mõtlemise üle, siis tavaliselt meie motiivid muutuvad ilma teadlikult mõtlemata. Näiteks võib saada ülesandest leida firmale uus asukoht hoops ülesanne võita vestlus.

Emotsioone saame ohjata küsides oma ajult keerulisi küsimusi, siis saadab meie keha vere aju osadesse, mis aitavad meil mõelda. Näiteks küsi mida ma tegelikult sellest vestlusest tahan.

2. Turvaline õhkkond – osapooled ei ole vait ega muutu suhtluses vägivaldseks!

Selleks, et info vaba liikumine inimeste vahel saaks toimuda, peavad osalised tundma, et oma ootuste, vajaduste, arvamuste vmt väljendamine on turvaline. Kui me ei tunne end turvaliselt, siis muutume sageli pimedaks enda ja teiste käitumise suhtes ning meie võime näha lahendusi ahendab.

Õpi otsima vihjeid, mis näitavad, et turvaline keskkond on ohus. Üks võimalus on jälgida märke - füüsilisi (kõhu valu), emotsionaalseid (hirmunud, vihane) või käitumuslikke (hääle tõstmine, sõrmega vibutamine). Samuti võivad inimesed ebaturvalises õhkkonnas suhelda ründavalt või infot mitte jagada. 

Jälgi, millist stiili kaldud ise stressi olukorras kasutama ja millist sinu partnerid (vt joonis 1):

• Vaikimine – sealhulgas varjamine (valikuliselt oma tõelise arvamuse näitamine), vältimine (räägitakse, kuid mitte tegelikest probleemidest), taandumine (väljumine vestlusest või ruumist.
• Rünnak (ingl. k. violence) – sealhulgas kontrollimine (oma arvamuse teistele peale surumine, vestluse domineerimine – ei lase teistel rääkida, teatud faktide liigne rõhutamine, liigne üldistamine nt alati, kõik jne); sildistamine (inimeste või ideede negatiivsete üldnimetajate andmine); ründamine (halvustamine, ähvardamine).

Kui õhkkond pole enam dialoogi pidamiseks turvaline, peata vestlus, astu teemast välja, taasta turvalisus ja jätka. Turvalisuse taastamiseks:

• Väljenda/loo jagatud eesmärk – kui mõlemad suruvad oma arvamust peale, siis nähtavasti puudub ühine eesmärk ja hakatakse vaidlema. Küsi endalt: kas teised usuvad, et ma hoolin nende eesmärkidest? Jagatud eesmärk ei ole tehnika, me peame tõeliselt hoolima teiste huvidest.
• Taasta vastastikune austav suhtlemine - austus on nagu õhk, kui te võtate selle ära, on see kõik, millest inimesed mõtlevad. Kohe kui austus on ohus, muudavad inimesed vestluse algset eesmärki ja hakkavad kaitsma oma väärikust. Küsi endalt: kas teised usuvad, et ma suhtun neisse austavalt? Austusetus tuleneb tihti sellest, et me märkame erinevusi, püüdke leida kohti, kus olete sarnased.
• Vabanda - vabanduse kaudu väljendame siiralt oma kurbust kui oleme teistele tekitanud või ei ole ära hoidnud valu või raskusi. Mõte ei ole selles, et kogu süü enda peale võtta või jätta ütlemata oluline, vaid leida see koht, kus oleksid saanud paremini käituda.
• Sõnasta ümber (ingl. k. contrast) – sõnasta oma mõtted ümber kui teised on mõistnud sinu eesmärki või kavatsust valesti. Tee nii: kõigepealt ütle, mida sa ei taha (et saada turvalisus tagasi) ja siis ütle, mida sa mõtlesid. Ümbersõnastamine ei ole vabandamine, vaid annab konteksti ja proportsiooni. Teised võivad arvata, et see, mida me ütleme on suurem või halvem kui me kavatsesime. Näiteks: "Lubage mul see perspektiivi panna. Ma ei taha, et sa arvad, et ma ei ole sinu tööga rahul. Tahan sinuga koostööd jätkata ja sa teed head tööd. See küsimus on oluline ja ma tahaksin, et selle kallal töötaksid.“
• CRIB (ingl. k. commit to seek mutual purpose) -     selgita välja milline on inimese eesmärk. Sageli ajame segi eesmärgi ja vahendi. Küsi: "Miks sa tahad seda teha?" Näiteks ma tahan minna kinno ja kaaslane ei taha, siis kinno minek võib olla vahend ja meie mõlema eesmärk on puhata. Ehk leiame ühise tegevuse, kus saame mõlemad puhata.

3. Minu ja teiste lood avalikuks – teadusta, kuidas me oma peas lugusid loome!

Oletame, et me oleme alustanud vestlust, kus mõlemad osapooled soovivad leida lahendust ja õhkkond on turvaline. Kuid emotsioonid sõidavad siiski justkui teerulliga üle. Parimad dialoogi pidajad ei lase emotsioonidel end pandvangi võtta. Kui neil on tugevad emotsioonid, siis nad mõjutavad või muudavad oma emotsioone ja selle kaudu saavad valida oma käitumisviise paremate lahenduste loomiseks.

Kust emotsioonid tulevad? Sageli kui me tunneme emotsiooni ja sekundi murdosa järel tegutseme vastavalt sellele. Tegelikult on sündmuste ahel pikem, nimelt enne emotsiooni me nägime/kuulsime situatsiooni/lugu, siis rääkisime endale sellest loo, andes endale selgituse toimunu kohta ja alles siis tunneme emotsiooni ja hakkame tegutsema. Autorid nimetavad seda käitumise teekonnaks (vt joonis 1, ingl. k. Path to Action – see, tell, feel, act). 

Sageli juhtub, et me näeme/kuuleme ainult osa loost ja räägime sellest endale loo lisades loole eelnevast kogemusest tähendusi, mida seal võib-olla polnudki. Igast faktide hulgast on võimalik rääkida lõputu arv lugusid. Näiteks ta ei helistanud mulle, sest tal oli kiire, ta ei taha minuga rääkida, ta ei austa mind jne.

Loo jagatud arusaama enesekindlalt ja samas hoides hoolivat tooni:

• Jaga oma fakte nähtust/kuuldust, faktid kirjeldavad seda mis juhtus ja pole subjektiivsed arvamused. Faktidega on väiksem võimalus kedagi solvata. Kui sa tahad teisi veenda, alusta faktidest, mitte oma loost või oma emotsioonidest. Anna kuulajale infot kogu teekonna kohta. Võimalusel valmista faktid enne vestlust ette.
• Räägi oma lugu – sinu lugu on subjektiivne järeldus faktidest, ole valmis oma loos ja emotsioonides kahtlema ning räägi oma lugu tinglikult. Ära lükka olulist vestlust edasi, sest emotsioonid kuhjuvad ja inimestel on kalduvus oma loole lisada seoseid või emotsioone, mida seal tegelikult pole. Ära kasutada oma lugu väiksemaks tegevaid väljendeid nt mul on seda väga piinlik rääkida.. vaid nt mulle tundub/näib, et.. Kui sa räägid oma lugu jälgi, et turvaline õhkkond ei kaoks.
• Palu teistel jagada oma fakte, lugusid ja emotsioone. Kui meie eesmärk on mõista, mitte oma õigust taga ajada, siis ole valmis teise osapoole lugu kuulama ja kui olukord nõuab, siis oma lugu ümber mõtlema.
• Räägi tinglikult (ingl. k. tentatively) - kuna sa ei tea suure tõenäosusega kogu lugu, siis räägi oma lugu tinglikult, mitte kui fakti. Kasuta sõnu nagu ma arvan, võib-olla sa ei teadnud, et.. jne. Mida enam sa oma ideid peale surud, seda vähem veenev sa oled. Tinglikult rääkimine võib tõsta sinu veenvust.
• Julgusta rääkima – kutsu oma lugu jagama siiralt ja anna selgelt märku, et kõik arvamused on teretulnud. Küsi: kas keegi teist näeb seda olukorda teisiti, kas ma olen midagi kahe silma vahele jätnud, ma väga sooviksin kuulda selle loo teist poolt. Kui teine osapool ei soovi oma lugu jagada, siis mängi „saatana advokaati“ –  küsi enda jutu kohta - võib-olla ma olen valesti aru saanud? 
• Kasuta ka kuulamise tööriistu sh küsi, peegelda (nt kui inimese jutt ja kehakeel ei lähe kokku nt sa ütled, et kõik on korras aga sinu hääl on kurb), parafraseeri (turvalisust saab suurendada kui võtta teise inimese lugu oma sõnadega kokku – kas ma saan õigesti aru, et.. ) ja arva (kui sa tunned, et teine olenemata kõigest jätab midagi ütlemata ja miski muu ei ole toiminud, paku välja, mida teine võib mõelda või tunda, et saada teine osapool rääkima).

Kui ühelt mõttelt teisele liikuda saab kiiresti, siis emotsioonid muutuvad aeglaselt. Kui emotsioone vallandanud kemikaalid on vabanenud, siis meie kehal võtab aega enne kui need taas lahustuvad. Kui teine inimene ei taha rääkida, ära survesta teda liialdaselt, sest see võib näidata, et sa hoolid vaid teemast, mitte inimesest. Sellisel juhul lõpeta arutelu või küsi, mida inimene soovib, et antud hetkel juhtuks. Kui me esitame sellelaadse küsimuse, aitame teist osapoolt emotsioonidest välja.

Teise osapoole fakte ja lugu kuulates ei pea me temaga nõustuma, vaid mõistma tema mõttekäiku. Vahel eeldame, et kui teine inimene on oma mõtteid jaganud, siis peame me teise seisukohta automaatselt aktsepteerima. Mõistmine ei võrdu nõustumisega. Vahel võib isegi olla, et me pole kuulduga üldse nõus, faktid ei vasta tõele ja kogu lugu on erinev sellest, kuidas meie asja näeme. Mida teha? Ära ütle kohe, et sa pole nõus, vaid:

• Nõustu – enamus väitlusi käib 5-10% faktide ja lugude ümber, millega inimesed nõus pole. Kuigi on oluline just erinevused läbi rääkida, siis pole vajalik nendest alustada. Alusta sellest, millega sa oled nõus.
• Ehita – me oleme harjunud otsima vigu. Kui me lõpetame oma haridustee on meil virtuaalne doktorikraad teiste jutust väikeste vigade leidmises ja nendest suure vaidlusobjekti tegemises. Kui teine inimene on välja jätnud ühe elemendi argumendist, siis oskuslikud inimesed nõustuvad ja ehitavad sellele. Näiteks olen nõus ja sellele lisaks ma märkasin, et..
• Võrdle – kui teie arvamused tõesti erinevad, siis selle asemel, et öelda, et teisel osapoolel pole õigus viita, et teie arvamused on erinevad. Näiteks mulle näib, et ma näen asju teisiti, las ma kirjeldan kuidas.. Kutsu teine osapool teie lugusid võrdlema ja uurige uurige ja selgitage koos toimunut.

  4. Otsustage kuidas edasi – leidke viis kuidas teha otsus, mida osapooled jälgivad!

Isegi kui me oleme jaganud palju infot olukorra kohta ei tähenda see, et me oleme ühel nõul, mida selle teadmisega edasi teha. Kui ei osata otsust teha või tehtud otsuseid ei rakendata, siis olukord ei muutu. Dialoog ei ole otsuste tegemine. Kui vaja, otsustage kuidas te otsustate. Otsustamiseks saab kasutada:

• Käsk – saab kasutada kui on selge, kellel on õigus otsustada. Teiste ülesanne on leida viisid kuidas otsus ellu viia. Kuna meie elus on niigi palju piiranguid, siis käsuandja võiks alati mõelda, kuidas jätta tegutsemisvabadust ja selgitada miks selline otsus on tehtud.
• Konsultatsioon – otsustajad kutsuvad teisi ennast mõjutama enne kui nad teevad otsuse. Konsultatsioon võib olla tõhus ideede ja toetuse saamise protsess. Anna selgelt teada, et tegemist on konsultatsiooniga ja kaasatuid ei kaasata otsustamisse. Teavita kaasatuid otsusest.
• Hääletus – kui kõige olulisem on kiire otsustusprotsess ja hääletatakse heade valikute vahel, on hääletamine parim valik. Hääletamine pole sobiv kui kõik ei toeta kõiki valikuid.
• Konsensus – kui panused on kõrged ja teema on keeruline või kõik peavad tingimata lõplikku otsust toetama on vajalik konsensus. Konsensuse puhul räägitakse seni kuni kõik on ausalt otsusega nõus. See ei tähenda, et kõik saavad oma esimese või teise eelistuse. Aeganõudev.

Otsus pole aga lõplik kui pole vastatud küsimustele kes, teeb mida, mis ajaks, kuidas toimub kontroll. Samuti tuleb kokku leppida milline on hea tulemus. Vahetähtajad on paigas. Otsused on kirjas. Kui inimesed ei täida lubatusi tuleb olukorda kohe arutada.

Neid oskusi on raske õppida. Nagu ka kõige raskemate probleemide puhul, ära sihi täiuslikkust vaid progressi. Autorid soovitavad alustada sellest, et osata märgata: 

• millal saab vestlusest oluline vestlus ja 
• märgata millal muutub keskkond ebaturvaliseks.

Samuti soovitatakse rääkida dialoogi oskustest ja kasutada neid oskusi pidevalt suheldes oma pere ja sõpradega. Loodetavasti paljud minu sõbrad ja pereliikmed loevad seda postitust;)

"Crucial conversations. Tools for talking when stakes are high" Kerry Patterson, Joseph Grenny, Ron McMillan, Al Switzler (2002)